Mis lännü, see lännü. Igast puust saab ükskord kännü.

õtlesin, et viisakas on siiski tulihingeliste lugejate suhtes anda sellele toredale eluperioodile ka väike järelkaja, hinnang ja püänt. Samas, nii nagu värske vein vajab pärast valmimist teatavat laagerdumist, on nüüdseks ka minu pilk ja järeldus kogu tripi osas paremini paika loksunud. Mäletan, et mu esimene nädal kodus möödus nagu vati sees. Suhtlemisintensiivsus suurenes hüppeliselt ning mõistus, olles harjunud juba mingil määral omaette olemisega, ei suutnud rolli sisse minna. Eriti keeruline oli enda muljetest ja veelgi keerulisem selle reisiga kaasnenud "sisemistest muutustest" rääkida. Ma teadsin, et neid muutusi oli aga lahti mõtestanud ma sellel hetkel neid veel polnud. Äkki nüüd on juba aeg...

Alustaksin sellest, et poole aasta jooksul oli mul tegelikult kaks suhteliselt erinevat reisi. Austraalia osa oli nö lahtirebimine ja võõrutusravi ning Aasia tripp oli uutmoodi alustamine. Tegelikult ei toimunud Austraalias mitte midagi sellist, mida poleks enne mu elus juhtunud. Iseenda eest ei ole võimalik põgeneda. Vahe on lihtsalt selles, et kõik toimus "puhtas" keskkonnas - puudusid juba olemasolevad seosed, eeldused ja tingimused. Katsed toimusid nö ceteris paribus, mistõttu sai enda kohta teha palju selgemini piiritletavaid järeldusi. Õppisin nii mõndagi enda hirmude ja komplekside osas, paljud neist sooritasid selle reisi ajal ka harakiri. Nood, kes pidasid vastu, said aga ametlikult enda alalise elukoha ja sissekirjutuse. Vähemalt saab nüüd sotsiaalhoolekanne nendega fokusseeritult tegeleda :)

Võiks siis öelda, et Austraalia oli nagu labor, kus toimusid empiirilised katsed ja Aasia tripp oli nendest järelduste tegemise periood. Mäletan selgelt, kuidas Sydney hosteli alumisel naril istudes saabusid katsete tulemused ning nende žiletina lõikav sõnum nüsis piltlikult öeldes vasaku käe rannet. See oli reisi lowpoint, kuid ühtlasi ka kõige otsustavam ja kokkuvõttes reisi õnnestumise seisukohast täitsaim moment, enda avastamise ja ühtlasi ka iseendaga leppimise hetk. Pärast 1,5 tunnist südamlikku vestlust teisepool maakera asuva isaga oleks nagu restart toimunud ning tulemused saadeti tõlgendamiseks ja järelduste tegemiseks analüütikaosakonnale. Tol õhtul sai tehtud ka otsus Aasias trippimise osas - see oli väikestviisi taassünni algus ja nüüd tagantjärele võin öelda, et trankviilne keskkond aitas oluliselt kaasa katsetest õigete järelduste tegemisel. Ning kindlasti oli siin oma osa ka mu elukogenud ja võiks isegi öelda, spirituaalsest teejuhist reisikaaslasel. "That's life", "Palju tähtsam on reis iseendasse" ning unustamatu "Vaatab, mis coin ütleb" on ainult mõned seisukohad, mis selle reisi palju nauditavamaks tegid :)

Paljud on mulle pärast enda pajatusi öelnud, et olen üks väheseid, kellel taoline ettevõtmine on õnnestunud. Tõsi ta on, tulin tagasi oluliselt õnnelikumana ning enesekindlamana. Olen paljudes asjades nii enda kui teistega leppinud, andeks andnud ning asju uues valguses näinud. It's not about who you are, it's what you do that defines you. See mõte aitas mul jõuda selgusele enda pere ettevõttesse tagasi pöördumise osas, kuigi enne reisi olin selles osas üpris skeptiline. Kindlasti oli oluline, et ma ei jäänud vastu enda tahtmist edasi Austraaliasse punnitama ning seal orjatööd tegema. See ajafront ja toimunud seiklused olid just õige kogus ja kontsentratsioon ühe hästi õnnestunud tripi koostises. Peab ära tabama, miks sa tulid ja mida sa ise tahad teha, mitte tegema nii, nagu kõik teised teevad. Kuigi mulle öeldi, et nii kui tagasi jõuad, hakkad kahetsema, ei ole seda juhtunud. Kõik läks täpselt nii, nagu pidi ja kuramuse hea meel, et nii läks :)

Tõeliselt värskendav on jälle ajugümnastikaga tegeleda, reisi ajal kippus mõistus pidevalt hibernatsioonistaatusesse lülituma. Reisikirg sai ka mõneks ajaks nüüd rahuldatud ning sellist suurejoonelist projekti paari aasta jooksul tõenäoliselt ette ei võta. Aga 2011 tahaks kindlasti seljakoti selga tõmmata ja umbes kuu aega Aafrika idarannikut avastada, kui head lennupiletid leiab. Rongipiletid enda sisse on juba olemas :D

Born in Borneo

Nagu agaramad lugejad mäletavad eelmisest postitusest, lõppes peatükk, nagu alati, kõige põnevamal hetkel. Mis sai edasi? Kas peategelane suutis päästa Vulkaani tapvate lennukite rünnaku eest ja leida sealjuures vastus enda painajalikule küsimusele: "Kas transpordivolinik Siim Kallase 10 milli kirjutati vulkaanikraatrisse?"
Tean, et ootasite terve nädala pingsalt aga siit tuleb siis järg ning ühtlasi ka eelviimane peatükk sellele pool aastat vändanud seiklusjutule maalt ja merelt.
...selleks ajaks kui Oz nädal tagasi kell 18 lennujaama jõudis, olid teised reisijad jõudnud juba märatsema hakata. Rahvusvahelist sõimusõnaraamatut polnud küll kohe käepärast aga "Arschloch, Mamahuevo, Perrrkele ja Fitta" tekitasid siiski meeldivat äratundmist. Igatahes ei lasknud end häirida, sest viimaste uudiste kohaselt oli Rooma lennuväli ilusti avatud ja toimiv ning tundsin kaasa neile sõimavatele Euroopa kodanikele, kes ei pääse koju. Mingi hetk aga läksin huvi pärast uurima, miks meeletult pikk check-in järjekord üldse ei liigu ja sain vastuseks "No Europeans can fly". Nimelt võis ju Rooma lennujaam lahti olla kuid kahjuks Doha vahelennujaam oli vaestest Euroopa lendajatest nii pungil täis (ja hiljem selgus, et ka kõik Doha hotellid, kusjuures paljud päkkpäkkerid olid ööbinud mitu ööd üliluksushotellides nagu Four Seasons jne), et võeti vastu karm otsus mitte lasta ühtegi Eurooplast Dohasse, kuniks sealsed reisijad on ära veetud. Loll lugu oli muidugi see, et Qatar oli sellest teadlik olnud juba paar päeva, kuid Kuala Lumpuri kontor oli mulle rõõmsalt ikkagi pileti müünud õhtu enne lendamist. Üle lennujaama kõlas kaikuval häälel "PERSE!" ning päike loojus horisondi taha...
Sel hetkel otsustasin, et ei viitsi enam Vulkaaniga tuhka ja tahma jagada, kuna targem annab järele. Kiire välkoperatsiooniga orgunnisin endale hommikul kella 7ks lennupiletid Borneo saarele, Tawausse. On ikka täiesti ilmselge, et Eifjöfjäffjällälyckäreykjajokul tahtis, et ma Sipadanil ka ära sukelduksin, enne kui tagasi koju pöördun. When in Asia, you know. Aga kuna lennujaama lähedal olid kõik mõistliku hinnaga hotellid end juba täis söönud, siis ööbisin vanade päkkerite traditsioonide kohaselt lennujaama kivipõrandal. Möödakäijad said nautida installatsiooni blondi pikajuukselise Thori, lennujaamapingi ning seljakotiga, mis omavahel ilusti rihmadega kokku olid seotud, et sügavas unes mitte sundsepareeruda. Uni oli magus aga hektiline kuid lennuki peale ma siiski jõudsin ning lõunaks jõudsin Tawaust u 100 km kaugusel asuvasse sadamalinna Sempornasse, kust väljuvad enamik sukeldumisdessante lähedalasuvatele paradiisisaartele Mabul, Kapalai ja loomulikult maailmaklassi Sipadan.
Sipadanil oli kuni 2004. aastani täiesti toimiv resoort kuid pärast seda suleti saar täielikult turistidele ning sukelduma saab ainult kiirpaatidega, kusjuures päevas tohib saarel sukelduda max 150 inimest (kvoot, mis ilmselgelt on alati täidetud) ning need load on võrdselt jagatud kõigi kohalike sukeldumisklubidega, mis teeb 10 permitit poe kohta. See klubi, kellega olin plaaninud enda sukelused läbi viia (Scuba-Junkie.com) on üks popimaid Sempornas ning nende permitid olid mai keskpaigani kõik broneeritud. Nii juhtuski, et esimesed 2 päeva sukeldusin Junkidega Mabuli saare ümbruses ning kolmandal päeval sain ühe teise operaatoriga (Uncle Chang) Sipadanile. Need kaks saart erinevad üksteisest nagu öö ja päev. Kui Mabul on nö muck diving koht, mis tähendab, et neil on palju väikseid krittereid ja muid pudulojuseid, kes sinuga liiva ja muu träni vahel peitust mängivad (mulle istub väga hästi), siis Sipadan on pesuehe wall-diving, kus hea nähtavusega on lausa lust sukelduda. Korallsein kukub 2m sügavuselt otsejoones 900m peale. Ühel sukeldumisel lugesin kokku 17 kilpkonna, 20 haid (riifikad siiski ainult), 9476 Barrakuudat ning 325 Trevallyt. Fotokas oli Peetri käes, kes tol päeval sukeldus Mabulil. Meil on pilte vee alt juba piisavalt, mistõttu seekord säästsime endid ainult eriliste asjade jaoks, mida Mabulil oli kõvasti rohkem, kui Sipadanil. Kui aus olla, siis Sipadan jättis mulle pigem sellise keskpärase tunde, kuigi algajamad sukeldujad (meie grupis siis kõik peale minu) olid täiesti vaimustuses. Olen vist riifihaide ja kilpkonnadega juba niivõrd harjunud, et eriti pinget ei paku. Ainus lahe asi Sipadanil oli suured Big-Eye Trevally ja Barrakuuda kalaparved, mis haarasid sind enda sisse nagu oleks orkaani tsentris. See oli küll tunne, mida mujal eriti ei leia.
See-eest avastasin Mabulis enda jaoks muck-divingu võlud. Jube lahe oli nende väikeste ja suuremate olevustega peitust mängida. Pealegi rohkem Eesti moodi sukeldumine ka, kui veetemperatuur välja arvata.
Peab ütlema, et kuigi mu ootus kojuminekule oli päris suur, ei teinud see lisanädal Aasia paradiisis väga suurt kahju (ok, nali naljaks, päris vägev oli). Kahju on ainult sellest, et Londonisse ei saanud minna. Tundub, et suvel tuleb üks nädalavahetus ette võtta, et perekond Primefunka üle vaadata. Ka ei jõudnud ajanappusel Borneo dzhunglisse, kuigi Oran Gutangide nägemine on eniveis suur unistus (nagu Vaalhai) ja muid pärdikuid juba Indoneesias ka kohatud. Kuna Air Asia oli meeldivalt vastutulelik ning otsustas mulle kasutamata pileti eest raha tagasi kanda (loodan, et Easyjet teeb sama), otsustasin kasutada Qatari pakkumist, et kiiremas korras saaks lennata Rooma ning sealt pean ise kuidagi koju saama. Nad lendavad küll ka Stockholmi kuid sinna oli neil pakkuda kohti alles järgmisesse nädalasse. Otsustasin võimalusest kinni haarata ning lennujaamas selgus, et õigesti tegin. Paljud tuhavangid saavad alles järgmisel nädalal koju. Kuigi Qatari lennueelne klienditeenindus oli paras pettumus (broneerimisnumbrid hõivatud, mistõttu pidin kasutama ühe KL-is pesitseva tuttava abi, kes käis füüsiliselt Qatari kontoris ja orgunnis mulle uue bronni), oli lend ise täiesti pöörasel tasemel. Vahemärkuseks veel see, et Kuala Lumpuri rahvusvahelise lennujaamahoone keskel on täiesti pesuehe dzhungel üles seatud. Tutikas Qatari Boeing 777, laiad istmevahed, sadu filme (mõned sellised, mis hetkel veel kinos jooksevad) ja muud meelelahutust, tekk-padi-silmaklapid ja isegi SOKID! olid kõik ilusti olemas. Ja muidugi joogid olid tasuta, mistõttu olin pärast õhtusööki (mis oli umbes sama hea, kui Truffes) end varsti meeldivalt magama tripsutanud (Gin-gin). Vahepeatus Dohas ning veel üks samasugune lennusessioon. Peab Qatari kampaaniatel silma peal hoidma. Niimoodi võib täitsa lennata :)
Nüüd siis pärast 24-tunnist lennusessiooni ja passimist Rooma lennuväljal, olen jõudnud enda rännaku lõpusirgele. Kirjutan neid ridu Oslo lennujaama väravast nr 42, kust varsti väljub Estonian Airi lend koju. Kui lennuk Rooma jõudis, vahetasin riided soojemate vastu, sest väljas oli meeldivalt karge 12 kraadi. Mul tuli lai naeratus näole, kui õues enam higistama ei pidanud ning lasin tunnikese kevadpäikesel ennast jahutada. Ma olen ikka pesuehtne põhjamaalane, midagi pole öelda. Muuseas, 99% rännakutel kohatud võõramaalasi pakkusid, et olen rootslane ning paljud skandinaavlased hakkasid minuga omas keeles rääkima (kaasa arvatud siin Oslo lennujaama poodides). Peaks ikka Rootsi keele ära õppima, tuleb kasuks järgmistel reisidel svenska flikkaritega flirtides.
Huvivatast statistikast veel väike fakt: poole aasta jooksul sooritasin 17 õhkutõusu ja maandumist. Aga olgu see sissejuhatuseks reisi kokkuvõtvale peatükile, mis valmib viitsimise ja motivatsiooni saabumisel pärast seda, kui kodus saunas on käidud, Selveri kartulisalat söödud ja autoga 100 km maha sõidetud. Saab olema paras katsumus, arvestades et pole pool aastat sõitnud ning elanud ainult vasakpoolse liiklusega riikides (järelinfoks nii palju, et Viru Keskuse parklast sõitsin täna välja vasakul pool :D)
Take me home, country road...

(Kuna selgus, et Oslo lennujaama internet on sigakirves, siis reaalselt postitan selle peatüki järgmisel päeval juba kodust :D)

Leia frogfishi suu ja silmad? :)

Kruuda Barrakuuda

Krokukala tegi silma

Tule saarele sa...

Enda viimased päevad Indoneesias veetsin Balilt 2 tunni laevasõidu kaugusel asuval saarel nimega Nusa Lembongan. Tegemist on suhteliselt väikse saarega, kus elab 7000 kohalikku ning pidevalt viibib umbes paarsada turisti. Põhiliselt minnakse sinna, et pääseda kiirelt Lõuna-Bali turistilõksust ning selles mõttes on saar tore, et eriti palju sinna seda Kuta koledat kontingenti, kes kipuvad klubides kaklema ja ülle doose saama, ei satu. Õhtud on rahulikud ja chillid. Kuigi algselt oli plaan seal mitu päeva sukelduda, piirdusin siiski ainult 2 veealuse seiklusega. Nähtavus oli hea 25m ja rohkemgi kuid kogemus Komodolt oli vist niivõrd unustamatu, et Lembongani riifid jäid ikka kõvasti alla. Ilusad korallid olid kuid elukaid ikka kordades vähem. Ainus highlight oli kahe Leaf-Scorpionfishi leidmine, mille peale isegi kohalik divemaster tegi suured silmad. Kahjuks fotokas Peetri käes, kes sellega veel natuke rändab. Igatahes pärast neid sukeldumisi otsustasin raha kokku hoida ning ülejäänud 2 päeva rändasin saarel ringi. Autosid saarel muidugi pole aga mopeede leidub. Mina muidugi rentima ei hakanud ning panin jala ühes suunas ajama õhtul pärast õhtusööki. Sain hea 10 minutit käia, enne kui pea kohale saabus vihmamets ning ma jäin sellest kottpimedusest pimedaks ning absoluutselt mitte midagi ei näinud. Kuigi käisin mööda rada, siis keset vihmametsa kottpimedas käsikaudu kobada pole väga rõõmus. Kuidagi jõudsin siiski metsast välja tagasi tsivilisatsiooni ning otsustasin oodata siiski päikesevalgust. Järgmine päev laadisin enda kaamera uute täitmist ootavate pildiraamidega ning panin ajama. Hiljem kaardi järgi otsustades tegin umbes 15 kilomeetrise ringi, mis sellises palavuses ja pidevates tõusudes-langustes (vulkaaniline saar ju) oli päris paras katsumus. Õnneks jäi kaamera ette ka piisavalt lahedaid tegelasi (eriti vinge oli sattuda kohaliku küla kooli juurde, kus just tunnid olid lõppenud). Ma arvan, et igaüks, kes on Indoneesias käinud, on minuga nõus, et selle maa suurim vaatamisväärsus on kohalik rahvas. Ei ole võimalik lihtsalt, kui fotogeenseid ja huvitavaid karaktereid siin leidub. Eriti rõõmuvalmistavad on lapsed - kui kooli juurde jõudsin läks terve õu kihevile ja paljud tahtsid, et ma neist pilti teeksin ning siis ekraani pealt näitaksin neile enda pilti. Tundus, et see pole igapäevane, et keegi nii suure kaameraga neid ründab. Ja nende naeratused on lihtsalt nii siiralt südantsoojendavad, et mul oli terveks päevaks naeratus ja muie näol. Võin kindlalt öelda, et IGA INIMENE, kes mulle vastu tuli sellel rännakul, naeratas ja ütles vähemalt tere või tuli uurima, kuhu ma lähen ja mis mu nimi on ja kust ma pärit olen ja mis kuradi koht see Eesti on. Pidasin ikka päris palju vestlusi seal saarel maha :)
Teine asi, mis mulle selle saare puhul meeldis, oli hinduistlik keskkond. Võrreldes muu, islamistliku Indoneesiaga, on Bali ja tema väiksed saared, oluliselt chillim ja mõnusam. Nii näiteks polnud kellelgi midagi selle vastu, kui ma astusin läbi kohalikult küla koosolekult, mis on natuke vist pigem usurituaal, kui tavaline asja-ajamine aga tol hetkel polnud kahjuks kaamerat kaasas. Sellega seoses saab veelgi rohkem kinnitust fakt - parim kaamera on see, mis sul kaasas on :D
Suurem osa majadest on rohkemal või vähemal määral vaatamisväärsused oma hinduistliku ornamentika ja väikeste (või jõukamate majapidamiste puhul suuremate) altaritega, mis igas aianurgas väärikalt seisavad. Aiaväravad on kõik suured ja maiesteetlikud, nagu astuksid järjekordsesse templisse. Ning väraval istuvad kohalikud ja patravad maasta ja ilmast. Chill-grill-brazil. Mängivad kitra või harjutavad enda Gamelani oskusi. Ja laulavad, kõik kurat oskavad siin laulda, ma ei saa aru kuidas see võimalik on :)
Aga pärast paari päeva Lembonganil ning jalutuskäiku ka kõrvalsaarele Ceninganile, kuhu viis rippsild ja mille mägisel maastikul jätsid mu plätad eluga hüvasti (mistõttu pidin 20 krooni eest laskma end mopeedil tagasi tsivilisatsiooni transportida, mis oli omaette lahe kogemus), otsustasin päev enne enda tagasilendu Kuala Lumpurisse, sõita tagasi Balile, et veel päevakese surfata. Seekord aga vedamist polnud, kuna lained olid lamedad ja jõuetud. Seega chillisin tõesõna lihtsalt niisama linna peal. Kaamerat ei viitsinud kaasa tirida, kuna Kuta on lihtsalt üks suur turistilõks aga peagi pidin vastu näppe saama, kui kuulsin järjekordset Gamelan-orkestrit, mis aga selgus, oli hoopis kohaliku kooli väikeste mardikate orkester-taidlus-etenduse proov. Nad olid vaevalt mingi 6-7 aastased aga see energia, millega trumme ja potte-panne taoti ja kuidas üliilmeka näoga oma äraõpitud osatäitmist etendati, oli lihtslat unustamatu. Niii kuradi kahju, et kaamerat kaasas polnud. Õpin oma vigadest aga aeglaselt :D
Nüüd aga võib juhtuda, et tänu Islandi vulkaanejakulatsioonile on ka minu Kuala-Londoni lend tühistatud määramatu ajani, mistõttu otsustasin kiire reageerimise tulemusel lennata Qatar Airwaysiga Rooma täna õhtul. Vaatab, kuidas õnnestub sealt koju pääseda. Seiklused jätkuvad Euroopas :)
Kiiping ju in tatsh!

Keep smile

Keep smile vol 2

Pahad vaimud pähh!

Bridge to paradise

Vaene väike nahkur potsatas puu otsast alla

Dungeons & Dragons

Nädal aega Gilidel möödus nagu unine gepard, andes vahepeal maailmarekordit vääriva spurdi ning chillides pärast seda ülejäänud päeva puu varjus, nosides moka otsast äsjapüütud noort gaselli. Kuid mingil hetkel mõistis ta, et on aeg uutele jahimaadele liikuda ning proovida noorte ulukite asemel järada midagi paksunahalist. Et saaks ikka igemed verele. Komodo Draakon on üks paksema soomusega elajas siin maamunal, seega oli otsus unonüümne...

Kuigi vahemaad Nusa Tenggaral ei tundu väga suured (Gili Trawanganilt Florese saarele on linnulennult umbes 700 km) kuid väga mõistlikku alternatiivi lennutranspordile siin ei leidu. Oleks olnud võimalus rännata bussi ja praamidega, kuid kokkuvõttes oleks see tähendanud 35h nonstop liikumist, mis siinses palavuses on sama hea kui paaritunnine jalutuskäik Sahara kõrbes pärast seda, kui veetünn ümber läks.
Seega otsustasime küll 5 korda kallima, kuid kokkuvõttes mõistlikuma lennuühenduse kasuks. Tuhande krooniga sai lennupiletid Mataramist (Lomboki pealinn) läbi Bali lennujaama Labuanbajosse. Olime kuulnud ennegi Indoneesia lennuühenduse hüplevast kvaliteedist ning olime end juba vaimselt ette valmistanud. Kokkuvõttes polnud aga midagi väga hullu. Maumerest lendasime täitsa nitshevoo ATR-42 propaga, samasugune lendab Tallinn-Vilniuse vahet. Küll aga pidime Balil pärast lennukisse jõudmist uuesti tagasi terminali liikuma, et seal 1,5 tundi oodata. Lennuki navigatsioonisüsteemil tekkis tõrge enne õhkutõusu. Loomulikult lendasime sama lennukiga hiljem Labuanbajosse. Kõik lõppes siiski õnnelikult ja kindlasti soovitan tulevastel Indoneesia avastajatel kasutada kohalikku lennuühendust. Ajasääst on väga märkimisväärne :)
Enne Mataramis lennuki peale istumist aga pidime ühe öö veetma Lomboki kohalikus turismilinnas Senggigis, kus peale munade praadimise väga suurt teha polnud. Öömaja pakkus meile üks Austraalia hipist ekspat, ehk siis väljarännanu, kes oli paarkümmend aastat tagasi Indoneesias võtnud omaks islamiusu ja naise ning pühendanud end Senggigi rohelisemaks muutmisele. Nüüd õpetab ta kohalikele, kuidas prügi sorteerida ja seda prügikottidesse panna. Enamik prügi leiab Indoneesias enda loomuliku lõpu tänaval. Üldiselt oli ta üpris friiki tüüp aga abivalmis samuti. Tundus, et ta polnud tükk aega turiste näinud ning oli hirmsas suhtlemisnäljas. Pakkusime talle väikest rahuldust :) Ka saime ühe ehedalt laheda kogemuse osaliseks, kui hotelli kõrvalt hakkas kostma valju pottide ja pannide kolistamist. Kohale jõudes selgus, et kohalik küla Gamelan'i orkester tegi proovi. Gamelan on siis rütmikas Hinduistlik muusika, mida tekitatakse trummide, metallist ämbrite ja metallofonidega. Bändis osalesid vähemalt kolm põlvkonda 10 aastastest 70 aastasteni ning kõik pidasid jube hästi rütmi, eriti arvestades selle muusika keerukust. Lähemalt siit: http://en.wikipedia.org/wiki/Gamelan
Kui lennukirattad järjekordse kummitriibu Labuanbajo asfalteeritud väikelennuvälja maandumisrajale olid pärandanud ning me imepisikeses lennujaama hoones (meie lennuk oli ainuke muidugi) käruga veetava pagasi olime kätte saanud (baggage claim oli lihtsalt üks auk lennuvälja seinas, kust pagasit kordamööda kätte anti), ootas meid meie nooruke divemaster juba vastas. Ette rutates võib öelda, et ühtegi sukeldumist ta ei juhtinud, kuna oli ise ka esimest korda seal laeval ning pidi alles tutvuma sukeldumispaikadega kuid lõpuks pidi poole reisi pealt üldsegi katkestama ning sõitis tagasi Balile, kuna sai kõrvapõletiku mingi. Ilma pikemalt mõtlemata kiirustati kohe laevale ning pandi Komodo poole ajama. Sama lennukiga saabusid ka meie kaks saatusekaaslast, suomenpoikat Kari ja Veijo. Tuli välja, et olimegi neljakesi ainukesed reisijad. Aga soomlased olid omamoodi lahedad, huumorisoont oli neil ka, kuigi Veijo oli üks flegmaatilisemaid inimesi, keda ma oma lühikese elu jooksul olen kohanud. Kokku rääkis ta vist kogu reisi jooksul heal juhul paarsada sõna. Ning neeeeeedkiiiiii vääääääääägaaaaaaa aaaaaeeeglaaaaseeeeeelllllt. Aga kokkuvõttes reisiseltskonnaga vedas. Nädala pärast liitusid veel 3 sünnilt inglise keelt rääkivat tegelast Austraaliast, USA-st ja Kanadast, kes kõik elavad Hong-Kongis. Nemad mängisid vabal ajal täringuid.
Kokkuvõttes siis 12 päeva merel:

1) LIIGA PIKK AEG! Nädal aega liveaboardi on tohhuijaaa i bolshe. Enam ei tee. Kõik võimalikud raamatud said läbi loetud (Peetril vist kokku 4-5, mul 2 ja pool). Solitare ja Minesweeper olid asendamatud ajaveetjad ning tõenäoliselt magasin ma ette ära enda kogu aasta une :D
2) Toit oli keskpärane/nõrk, võrreldes seniste livekatega, kus olen olnud. Makaron+riis+makaron+makaron+riis+nuudel+friikartul+makaron+makaron X kala+kala+tofu+kala+kanatükid+kala+kala+tofu+kala = probleem. Õnneks pidas mu terasmagu ka selle väljakutse suhteliselt hästi vastu, visates püssi nurka ainult ühel õhtul, kui otsustasin õhtusöögist ilmselgetel põhjustel loobuda. Hommikuks oli magu jälle rindel.
3) Sukeldumine oli enamalt jaolt vinge. Mis selle aga natuke jamaks muutis oli keskpärane ja isegi halb nähtavus. Vesi oli roheline ja planktonit täis ning kohati oli nähtavust heal juhul 5 meetrit. Kaugemale kui 15 meetrit väga näha ei olnud võimalik. Kuid see-eest oli veealune maailm täiesti kujuteldamatult ilus. Lõuna-Komodo saar kuulub India ookeani ning on ületamatult värviline. Silme eest läks kirjuks! Ning väikeseid toredaid elukaid oli terve riif täis - multikoloriitsetest nudibranchidest variatsioonkontrastsete kaheksajalgadeni välja. Õnnestus näha ühte haruldust nimega Blue-Ringed Octopus, kelle keha on kaetud süljega, mis on piisavalt mürgine, et tappa täiskasvanud inimest. Kehal välkusid tal eredad sinised ringid, mis ilmselgelt andsid märku, et ei tasu torkida. Tänud Peetrile selle avastuse eest :* Muude toreduste hulka kuulusid Leaf-Scorpionfish, Mandarinfish, mingi senitundmatu gigantne meduus, Banded Seasnake, Yellow-ribbon eel, Mantis schrimp, sarviline boxfish jnejnejne. Ühesõnaga täiskomplekt. Delfiinid ja haid lipsasid silme eest läbi aga muidugi kõige ületamatum toimus neljandal päeval: Kaks tunniajast sukeldumist, enamik neist jõllitades umbes 8t Manta-Ray'd mängleval kergusel hõljumas läbi vee, väiksed puhastuskalad tegemas nende kehal oma roppu tööd. Aeg-ajalt avasid nad enda algselt isegi veidi hirmutavad suud ning filtreerisid planktonit läbi süsteemi (Taustal kõlab Kerry Chandleri unustamatu hitt "You're in my system"). Mis põhiline, meid nad ei kartnud eriti ning pildistamine ja filmimine polnud eriti suur probleem. Kui ikka 3-meetrise läbimõõduga manta liugleb pea kohalt üle, tunned ennast nagu vana rokipeer, kellele kingitakse sünnipäevaks Guitar Hero videomäng. Koju jõudes panen videod juutuubi üles. Siin on ühendus liiga kehva selleks.
4) Viimasel päeval, kui sukeldumised tehtid päeva algul ära, mindi pärastlõunal Rinca saarele Komodo draakoneid vaatama ja niisama trippima. Päris vinged elukad on, tunnistan ausalt. Kui arvestada seda, et nende sülg on piisavalt mürgine, et tappa kuu ajaga suure pühvli, siis ei tahtnud väga lähedale minna. Ning kui üks ikka otsustaval sammul sinu poole hakkab tulema, ei jää väga kauaks paigale. Samas joosta ei tohtinud, see ainult halvendavat su shansse. Siiski saatis meid retkel ka giid, kes oli varustatud kohaliku külmrelvaga - puidust 1,5-meetrise pulgaga. Samas demonstreeris ta piisavalt veenvalt, et too otsast kaheharuline pulk hoidis deemonid eemal. Meil õnnestus näha ka, kuidas Komodo Draakon ründas pühvlit ning tulemuseks sai too endale verised munandid. Dragon got him by the balls...
5) Notorioossed Komodo hoovused pole väljamõeldis. Mitmed sukeldumised olid sellised driftid, et praktiliselt midagi peale möödakihutava riifi ei näinud ning nii mõnelgi korral pidi korallist kahe käega kinni hoidma, et mitte pinnale lennata. Hoovused polnud mitte ainult horisontaalsed vaid ka vertikaalsed, surudes sind kord sügavamale, kord lennutades pinnale. Kindlasti mitte algajatele mõeldud sukeldumiskoht.
6) Divemaster oli mu**. Lühinägelik (sõna otseses mõttes) ning ülbe. Esimene tähendas, et väikseid asju ta nägema polnud võimeline ning seetõttu oli ta sama kasutu, kui Toobal poliitikas. Enamasti suutis ta osutada ainult kilpkonnadele ja muudele suurematele elukatele, keda iga nägemisega õnnistatud inimene on võimeline märkama. Kuid seda, mida oli raskem leida, pidi ikka ise otsima. Mul pole muidugi selle vastu midagi, kui ainult võimalust antakse. Kuid kus sa sellega, divemaster pani ees tuhatnelja minema, vaadates vast paar korda ainult selja taha. Nii oli täitsa tavaline, et me Peetriga jäime poole sukeldumise pealt (enda soovil) omapäi. Õnneks meil kogemust juba natuke on, et see väga suurt probleemi ei valmistanud. Ning neil kordadel, kui suutsime temaga lõpuni vastu pidada, ronis ta esimesena paati täpselt 40ndal minutil, kui meil oli 80-100 BARi õhku järel. Tal nimelt hakkas enda 5mm kalüpsoga külm, kuigi mina olin 3mm-se ja Peeter üldse 1mm-sega. Kokkuvõttes oli ta aga veel überülbe ka. kui tegime probleemi teatavaks laeva omanikule ning see delegeeris probleemi DM-ile edasi, sain lõpuks mina sõimata, et ei hoia grupiga kokku ning ei sukeldu enda buddyga kõrvuti. Sellel hetkel otsustasin teda ignoreerida ja teha paarissukeldumist, mis kokkuvõttes oli äärmiselt mõistlik. Nägime rohkem, stressi vähem :)
7) Uni oli HEA! Magasime praktiliselt kõik ööd väljas dekil, värske õhu käes. Iga öö olid unenäod garanteeritud :)

Kui 12 päevane laevaodüsseia läbi sai, näitas mu sukeldumislogi numbrit 203. Eestist alustasin 71-ga. I'm a maniac, I know :D
Sadamasse jõudes põrutasime kiirelt ATMi juurde ning võtsime sealt sularahas välja kokku 30 miljonit ruupiat, mis Eesti rahas umbes 40000 krooni. Nii palju pidi kahe peale maksma siis kogu laevareisi eest ning kaardiga muidugi maksta ei saanud. Kogu asja tegi aga koomiliseks see, et ATM ei väljasta korraga rohkem, kui 1,5 miljonit ruupiat. Kogu operatsioon võttis seega aega umbes tunni ning järjekord automaadi järel kasvas üpris suureks, rääkimata teravatest pilkudest :D Aga kui rahad makstud, otsustasime enda õnne proovida lennukipiletitega. Teadsime, et lennuk Balile on välja müüdud kuid et see ka tõsi oli, selgus lennujaamas. Tavaliselt pidavat ikka paar kohta üle jääma. Kuid seekord meid õnn ei soosinud ning jäime Labuan Bajosse kaheks ööks. See on üks päris õnnetu turistiurgas, kuigi siiski ehedam ja ruraalsem, kui Khao Lak Tais (paar postitust tagasi). Õhtul läksime kohalikku baari, kus mängis live bänd ning selgus, et olime sattunud pulmapeole. Peo lõpupoole oli täitsa selline tunne, nagu oleksime omad joped. Mõnus grill (tasuta) ja odavad õlled. Muusikavalik Gypsy Kingist Gloria Gaynorini oli täitsa vürtsikas lisand kogu asja juures. Igati kordaläinud õhtu oli, kahtlemata.
Eile hommikul siis lendasime tagasi Balile ja lasime Kuta ranna mörderoossetel lainetel end hellitada. KOhati murdusid nad ikka 3m kõrguselt täitsa. Ning isegi ilma body-boardita sai kõhuli korraliku 20-30 meetrise sõidu, mis peaaegu alati lõppes totaalse uperkuudiga, kui laine täielikult ära murdus. Vägev adrekalaks ning füüsiliselt kurnav tegevus - õhtul peole ei jõudnud.
Mis aga nüüd edasi? Lendan 15ndal Balilt tagasi Kuala Lumpurisse, kust edasi 16ndal Londonisse. Lähen vaatan oma kullakesed Oke ja Elina seal üle ning 18ndal siis Easyjetiga Tallinna. Uskumatu aga nii on. Kuid enne kõike seda otsustasin Balil siiski ka ringi vaadata. Kuna meid laitmatult teeninud saatusemünt (oleme pea kõik suuremad otsused reisil teinud tema juhtnööridel) otsustas, et pean minema ida poole, kirjutan teile nüüd väikselt Bali satelliitsaarelt nimega Nusa Lembogian. Siin on mõnusalt chill vaib, mitte nagu Kutal või mujal Lõuna-Balil. Mõnusalt vaikne rand ja sõbralikud saareelanikud. Õlu on odav ja ööbimin 100 krooni eest üpris luksuslikus toas, võrkkiik oma verandal ja puha. Kaks päeva on plaan siin sukeldumas käia, kuna siin pidavat olema Bali parimad sukeldumiskohad. Nähtavust raporteeriti eile 25 meetrit ning vesi 30 kraadi. Mis saaks olla parem kogu selle sukeldumishulluse lõpp-punktiks.
Peeter sõitis hommikul tagasi Gilidele, kus plaanib enda freedive oskuseid lihvida. Hullul on plaanis 40m peal ära käia enda kopsumahuga. Taaskohtume temaga 30ndal Aprillil juba Tallinnas. Täna hommikul lahku minnes oli tunne, nagu saadaks truu ratsu mõneks ajaks preeriasse hullama. Ära siis päris ära peruta, onju :D

Uskumatu aga tõsi - lõpp paistab. Lõpupaanikat veel pole aga karta on, et paari päeva pärast tekib. Samas tahaks juba koju ka, et siis lennujaamas hõisata tšeburaskalikul kõlal "ZDRAVSTVÕI TALLINN!"

Komodoonia

Me kolmekesi tuleme...

Ma haistan inimese lõhna!

Mantastic Fanta

Mantis Schrimp

Gili-Gili, Gili-Gili, Gili-Gili-Gili-Gilidonnnn

Selamat pagi, Apa kabar?

Vandersellide uskumatud seiklused Narniamaal jätkuvad In Doneesia saarestikus. Eelmise nädala kolmapäeval maandusime Bali lennuväljal, läbisime ilma suuremate probleemideta viisaprotseduurid ning Peetrit ei otsitud ka seekord läbi. Taksistid tahtsid meid algul rõõmsalt kahe mootorrattaga mõnda hostelisse viia kuid arvestades meie seljakotte, jäi diil katki ning saime sama raha eest hoopis Kiaga kärutada.
Balil jäime linna nimega Kuta, mis on põhiline turistikas ning peokoht. Ütleks nii, et väga eriti mingit isu sinna jääda polnud, kui lained ja surf välja arvata. Ette rutates on mul nüüd õlgadel ja ninal loomulik (Just läks siin elekter ära, terve saar on pime nagu mutt :D) kamoflaazh, valged laigud tumedal taustal. Nii juhtub, kui surfad 2 tundi ilma päikesekreemita. Tark, ma tean.
Kuna aga meie eesmärk polnud mingis turistilõksus marineerida, siis kiire (12 tundi 150 km läbimiseks kolme saare vahel võib Indoneesia ühistranspordis olla üpris kiire tulemus) logistilise operatsiooniga tinistasime endid Balist ida poole jääva Lomboki saare orbitaalkaaslasele, paradiisisaarele Gili Trawangan. Gili saarestik on tegelikult kolmest saarest - Gili Air, Gili Meno ja Gili Trawangan - koosnev ilus ja reggaetaktis nurruv mõnula, kus puuduvad tüütud autod, mopeedid ja politsei. Mis tähendab, et siinsed kohalikud elavad iseendi reeglite järgi, maksustavad toidukohtades oma äranägemise järgi (tavaliselt kas 21% või 10% surcharge) ning elavad nagu üks mõnus kommuun. Kuigi viimaste aastatega on turismibuum siin Balilt kiirpaatidega toodavate noorte Skandinaavia träkkerite tõttu eskaleerunud, ei põe kohalikud sellegi poolest saare sissepoole jäävas külas elada enda traditsioonilist, maalähedast elu elada. Selles seisnebki Gilide võlu - on paradiis, on super sukeldumine, on pidu ja pillerkaar ning on kultuuri ja kohalikku eluviisi. Pole siis ime, et oleme siin olnud varsti juba nädala.
Gili Trawanganile saab tiiru peale teha umbes 2-3 tunniga normaalses tempos jalutades. Enamik turismist on kogunenud saare idakaldale ning läänekalda tühjadel randadel käiakse siis õhtuti päikeseloojangut nautimas. Mugavat transat pakuvad kohalikd obeserakendid, mis mööda kruusateid (mis asfalt :D) tolmutavad.
Meie odavast (öö nina kohta 40 krooni) kuid siiski väärikast öömajast 50 m kaugusel on mošee, mis iga hommik kell 5 meid rõõmsalt üles äratab, et alata võiks uus ja tegus päev. Seni oleme siin juba 4 korda sukeldunud lausa :D Sukeldumine ise on siin vastuoluline. Nähtavus on super (30m tavaliselt) aga saarele lähemal asuvad riifid on tänu dünamiitkalastamisele ja tugevatele tormidele kannatada saanud. Samas natukenegi eemal ja sügavamal (enamik sukeldumisi ikka 30 m peal) on elu värvilisem kui maailma suurim kaleidoskoop. Kilpareid on siin meri täis ning eile mängisid kaks Cuttlefishi peitust. Ma ei suuda kuidagi silmi neilt ära saada, kui nad enda keha peal mängleva kergusega igasuguseid mustreid eksponeerivad, et paremini taustaga sulanduda. Tegu vist ühtede mu lemmikelukatega :) Sukeldume Blue Marlin Dive sukeldumisklubiga. Aus ja tegus koht, soovitan hea meelega, kuigi diveguide'id eriti ise asju näidata ei viitsi ning ise peab otsimist tegema (mulle sobib hästi). Peeter tegi ka enda Nitroxi kursuse ära, nüüd saab sügavamal kauem naudelda. Seal klubis töötab ka maailmarekordi omanik kestvussukeldumises - Will Goodman istus 30 tundi vee all ning luges enda õhumulle. 25ndal tunnil läks sassi. Ahjaa, üha enam saab selgeks, et kui tahan saada korralikke pilte vee alt, siis on vaja asjalikku välku, veel parem kahte. Vaene rahakott jälle...
Sain siin ka ühe mõnusa muusikaelamuse, kui esimesel õhtul reggaebaaris kohalike bänd bobmaarlit tegi. Lasid nii hingest, et mul tekkis küsimus, kas siin saarel on mingi kohalik muusikaakadeemia. Üldse on siin igal teisel kohalikul oma kitarr, millel regeviisi tinistatakse vahetpidamata, poe ees ja koduuksel.
Toitume tavaliselt kohalikus toidukas, kus saab nö ehedat staffi. 25 krooni eest saad sellise hunniku paremat idamaist kraami, mida on raske korraga nahka pista. Kõht tänab mind selle eest muidugi lahtiste uste päevadega ning arvestades seda, et WC paberit siin ei tunta ning selle asemel on nurgas anumatäis vett, peab meeles pidama, et vasaku käega ei sööda...
Saare elanikud on übersõbralikud loomulikult. Iga vastutuleja tervitab sind hüüdega "Yo Brother" või "How ya doin" ning pakub lahkelt kanepit ja hallutsinogeenseid seeni manustada. Politseid ju pole :D Sain siin ühe toreda noore abielupaariga külas tuttavaks, kes töötavad siinses turismiäris. Sam räägib päris hästi inglise keelt ning vahetasime ka kontakte, kui peaksime siia kanti jälle sattuma. Olen nüüd oma jope.
Nädal on läinud üpris laisas tempos. Sukeldume, snorgeldame, loeme raamatut, luurame saarel ringi ja tukastame vahetpidamata, eriti pärast sukeldumisi. Homme on viimane sessioon ning siis pakime kama kokku, et Denpasari kaudu lennata Florese saarele, kust astume purjekale nimega Lalunia. Tegu on ühega vähestest liveaboardidest, mis praegusel hooajal lähedalasuvas Komodo rahvuspargis sukeldumisi korraldab. Kuna põhihooaeg algab Juunis, siis senimaani opereerivad teised livekad kirdes, Paapua saarel, kohas nimega Raja Ampat. Samas pidavat Komodo sukeldumine olema üks parimaid Indoneesias, eriti just suurte pelaagiliste elukate ja meeletute kalaparvede poolest. Seda seetõttu, et Komodo saarte vahel kohtuvad India ja Vaikne ookean, mis loovad supertugevaid hoovusi, sestap ka palju elukaid. Alla 50 sukeldumisega hobisukeldujad sinna teretulnud ei ole. Saab nalja :D
Me livekas kestab 12 päeva. Saime nimelt meeletult hea diili - 130$ päev. Viimase hetke hind. Tavaline taks on 220$ päev ning hooajal üldsegi 300$ kandis. 12 päevaga teeme siis umbes 36 sukeldumist, mis praegustel andmetel viib mind üle mitte-nii-maagilise 200 sukeldumise piiri. Seda blogi alustasin 60ga :D
Tänaseks on ka ilmselge, et suurelt planeeritud Aasia tripp jääb pigem lokaalselt Tai ja Indoneesia keskseks. Lihtsalt logistika võtab palju aega ja raha ning paaniliselt riigist riiki tormates ei saa eriti pilti selgeks. Lonely Planet soovitab juba iseenesest Sulawesi ja Nusa Tenggara (viimane on siis see saarestik, mida hetkel avastame) ringreisiks vähemalt kuu aega ning seegi on üks paras tempo magnifico. Seega Filipiinid ja Borneo peavad kahjuks jääma ootama järgmist trippi.
Järgnev sissekanne siis juba Komodo liveaboardi järgselt. Hoiame turvavorsti kõrgel...

"Anda jual obat penawar sakit untuk baji?"
"Berapa Umur Anda?"
"Saya sakit"

On the way

Fishing

Nokitsen

:O

Raskustes karastub teras

East Trawangan

Gilpa

Koolitäis kalu

Njeemo

Däts laif

Ohh dämn. Jälle on miljon aastat mööda läinud viimasest postitusest. Kiirülevaade:

Pärast saare-elu otsustasime sukeldumist tõsisemalt võtta, seega suundusime bäkpäkkereid täis topitud öölaevaga Surat Thani (magasime nagu silgud pütis üksteise kõrval, nii umbes 100-150 inimest kahe korruse peale) ning sealt bussiga, mis meenutas rohkem piimaauto ja hipibussi ristandit, kuurortlinna nimega Khao Lak. Õhtul väike õlts ja kiirelt tuttu-ruttu, et hommikul ärgata ja järjekordselt üks päev selles turismijumalate poolt õnnistatud külas üle elada. Kui tunnete sügavamat huvi saksa ja soome pensionärturismi hingeelu vastu, siis Khao Lak on teie paradiis. Kuid siiski on sellel kohal üks aga veel - ta on nimelt lähim punkt maismaal Similani saartele. Seega on iga ülejärgmine pood peatänaval sukeldumiskeskus. Õnneks oli meil järjekordselt vedanud ning saime sellise toreda liveaboardi peale nagu Manta Queen, mille pardale saltosid visates õhtul kella 8 paiku jõudsime. Öö läbi sõitu ja hommikul kell 8 kukkus esimene täisvarustuses skuubamaniakk üle parda...mmmmm...
Igatahes väga vinged sukeldumised olid. Mis eriti äge, et nad olid paljuski erinevad sellest, mida seni olen kogenud. Kuna Similanid on pigem suured kivimürakad, on ka veealune maailma vastav - korallid kasvavad otse kividel ja nende vahel, kuigi ka liivaseid pindu on. Värviline maailm igatahes ja elu on seal all kirev - nudibrääntshidest kolossaalsete pelaagikuteni välja. Suurim isend, kes silma ette jäi, oli 3m pikkune (arvestades ka saba) astelrai, õigemini mitu. Manta raid jäid aga seekord nägemata, kuigi poes lubati 99%lise tõenäosusega neid näha. No me olime siis see õnnetu 1% :D Lisaks neile toredatele isenditele nägin elus esimest korda ära ka Cuttlefish'i, Frogfish'i, Seahorse'i, Boxfishi, Ghost-Pipefishi, Mantis Shrimp'i, Harlequin Shrimp'i jpt toredaid isendeid, keda ei punases meres ega GBR-il väga hästi ei õnnestu leida. Igati õnnestunud jaht oli. Ja loomulikult väga lahe seltskond, eriti laeva meeskond, kellega veel pärast tagasi sadamasse jõudmist sai täiesti arvestatava peo püsti pandud (kohaliku poe ees). Võtmesõnaks oli Kaal-Jukebox, mille Peeter ja Zi Göörman Gai Florian enda kombineeritud kehakaaluga lõplikult vaikima sundisid :D
Kuigi nii mõnedki elus tähtsad asjad jäid selle liveaboard reisiga pooleli (korralikult lõpetamata), otsustas meie saatusemünt (tasuta reisikonsultatsiooniteenus rahakoti vahel) meid seekord siiski paisata edasi rändama. Kuna me planeerimine oli tollel hetkel puudulik, kui mitte öelda olematu, siis järgmise päeval KL-i me ei lennanud, kuna piletihind oli kirvem kui Husqvarna. Seega otsustasime operatiivselt 22tunnise bussisõidu kasuks, millest esimesed 8 tundi möödusid väikestes minibussides ning viimase otsa mugavuse eest hoolitses suur kahekorruseline VIP buss, mis Hat Yai'st meid üle piiri ja otse Kuala Lumpurisse toimetas. Kell 4 hommikul oli päris huvitav hiinalinnas suurte seljakottidega ringi tuterdada ja endale hostelit otsida. Õnneks, nagu alati, aitab hädast välja lähim päkkpäkker ning usaldusväärse soovituse tagajärjel kannatasime kinda Monkee Inn'is. 70 krooni eest sai papist seintega toa ja rändominterneti, mis tuli ja läks siis, kui ise tahtis :)
Kualas käisime kinos ja poes.
Nüüd aga pesitseme pärast logistilist manöövrit hoopis Indoneesia turismimekas Bali saarel. Eile õhtul lendasime siia järjekordselt kirve piletihinnaga (etteplaneerimatus pole oma teha) aga see on go-with-the-flow hind, mis parata. Kuna meil on selle imelise maa avastamiseks antud täpselt 30 päeva, tegime järjekordselt raskeid valikuid ning otsustasime seekord piirduda Balist ida poole jäävate saarte sügavuti avastamisega. Tegu on saartega, kus on imepärane sukeldumine, sügav kultuuriline taust ja rõõmsameelsed külad ning mida kaugemale ida poole minek, seda vähem turismi. Plaanis on ka ronida 3700m kõrguse vulkaani otsa. Komodo saar jääb samuti teele ette ning lõpetame enda tripi Lääne-Timoril, kust plaanis tagasi Balile lennata ning siis iga roju oma koju (Peetri kodu vist jääb mõneks ajaks veel Aasiasse).
Trippi alustame homme hommikul kell 6.00 kuuetunnise praamisõiduga Gili Trawanganile, kus elekter on luksus ja motoriseeritud vahendid puuduvad (kui generaatorid ja õhukompressorid välja arvata). Seems like a great start for an amazing trip :)

Ahjaa - mind tabas täna Kuta rannas surfikuul, adrenaliini lendas igas kaares. Bodyboardiga 2,5m lainega 100m puhast glissi panna on ikka midagi enneolematut. Däämn, kui ma selle peale praegu mõtlen, tõusevad ihukarvad mõnust püsti :D Õnneks on idapoolsetel randadel vingeid surfikohti veelgi enam :)
Peeter aga otsustas enda sees võtta ette maratoni ning hoiduda toitumisest 100ks tunniks. Kuigi alul oli kiusatus sama teha, piirdusin siiski ainult 2 korda päevas söömisega. Peetril aga jäänud veel ainult 4 tundi lõpuni. Soovime talle head isu!

Mangrove whiptail stingray (3m pikkune)

Et oleks võrdlusmoment :D

Similan bliss

Õpime vee all pilti tegema

Duaalfotograafia

Islands of Slipperswingers

10° 6′ 0″ N, 99° 50′ 0″ E


Neil koordinaatidel asub väike 21km² paradiisisaar nimega Koh Tao. Olen siin veetnud nüüd peaaegu ühe nädala. Eelmisel pühapäeval alustasin enda teekonda Kuala Lumpurist, kust väike propellerlennuk (mis oli muidugi puupüsti täis) mind 2 tunniga Koh Samui saarele transfeeris. Kui välja arvata väike vahejuhtum piiril (loomulikult polnud mul mingit riigist väljumise piletit, kuigi viisa saamiseks on see nõue), mille lahked Tai neiud kiirelt lahendasid, oli saabumine Koh Tao saarele üpris valutu. Koh Samuil liitus minuga siis ka Peeter, kellega õlled ja rummi juba praamil lahti korkisime. Koh Tao on nimelt Koh Samui saarelt 3 tunni tee kaugusel põhjas.
Koh Tao on viimaste aastate jooksul väiksest idüllilisest 1300 inimesega saarest kasvanud tüüpiliseks Tai kuurortsaareks, mida kõrvalsaared Koh Samui ja Koh Phangan on olnud juba päris pikka aega. Selle erinevusega siiski, et Koh Tao on peamiselt keskendunud noorte seljakotisukeldujate teenindamisele, kuna siin on jätkuvalt üks odavamaid OWD sertifitseerimisi ning pärast Cairnsi on Koh Tao aastas välja antavate litsentside arvult teine sukeldumismeka Australasia piirkonnas. Minu jaoks seda enam üllatav fakt, et siinne sukeldumine pole tegelikult üldsegi nii hea, kui sukeldumismeka kohta võiks arvata. Tegime Peetriga kohe esmaspäeval selle lihtsa fakti selgeks 2 sukeldumisega hommikul ühe soomlaste sukeldumiskeskuse kaudu. Koralli oli, nähtavust oli aga mere-elukate arvukus jäi siiski tugevalt alla seninähtule (OK, Great Barrier Reef on ikka suht teine tase vist ka). Seetõttu otsustasin mitte väga enam raha sukeldumisele siin saarel kulutada ning säästa seda pigem tulevasteks sihtkohtadeks. Nädal on olnud põhimõtteliselt Winston Purechill :)
Kohe pärast seda, kui ronisime sukeldumispaadilt tagasi randa, tegime väikse uinaku, et siis kella 6se praamiga põrutada kõrvalsaarele Koh Phanganile. Nimelt toimuvad seal juba viimased 10 aastat ühed Aasia kuulsaimad reivid nimega Full Moon Party. Nagu nimestki võib järeldada, toimuvad need täiskuuöödel. Mingil hetkel avastasid kavalad saareelanikud, et turistide iha narkootikumidest tulvil träänsfäänside pidude järele on oluliselt suurem, kui korra kuus ning nii ongi siginenud juurde ka Blue Moon Party ja muud väiksemad kuupeod. Kuna Blue Moon party korraldajad sattusid kimpu politseiga liigse narkolevi pärast, siis otsustasid nad nüüd selle peo kolida siia Koh Tao saarele. Tulemus on ilmselge - Koh Tao liigub täiskiirusel kuurortsaare saatuse poole ning juba täna on väikesaare chillist vaibist järel vaid kulunud vaip rannal. Seetõttu sai meile Peetriga kiirelt selgeks, et siia kauemaks kui nädal, ei jää. Nüüd siis ongi meil broneeritud Liveaboard Similani saartele, põhirõhuga Richelieu Rock'il. Laeval veedame 4 päeva ning usun, et saame kõvasti paremat sukeldumist, kui seni. Ja Full-moon party ise oli tüüpiline kommertslik tränapidu, kus uimas turistid ja rootsi kuningatütred lasevad nitrovärvides kehamaalingutega ringi ja hüüavad "tuut-tuut" (mingi tränahüüe). Õnneks leidsime Peetriga rannast eemal ühe rokiklubi, kus ma vist mingil hetkel laulsin laval koos bändiga ja taani kuningatütred olevat sillas olnud. Ja kuna igasse kohalikku baari minnes võetakse plätad ära, siis pole mingi ime, et pimedas lähevad need kellegi teise omadega vahetusse. Kuna minu omad olid mingiks hetkeks juba uue omaniku leidnud, siis võtsin need, mis mulle meeldisid ja peab tunnistama, et päris hea valiku otsa sattusin. Ning see on siin täiesti tavaline asi - Islands of Slipperswingers :P

Laht, mis kubiseb haidest

Mango Bay

Gekko, kes laulab "Gekkooooo" (Pille, sa peaks teadma)

Ahjaa, üks tore elamis siiski on siin olnud - nimelt otsustasime ükspäev kohalike vihje peale liikuda saare lõunaosas asuvasse Shark Bay'sse, et seal omal käel järele uurida, kas vastab tõele sealne haiderohkus. Vette saamine oli loomulikult omaette kogemus, kuna kogu rannariba kuulub privaatluksushotellidele, kes meid meie snorgeldamisvarustusega kuidagi randa ei tahtnud lubada. Pärast väikest luuret ning bondilikku sihikindlat ja sirgjoonelist kirurgilist operatsiooni läbi ühe vähemvalvatud luksushotelli, jõudsime siiski randa ning ilma pikemalt mõtlemata sulpsasime kividelt vette. 5 minutiga olime ujunud lahe keskele ning järgmisel hetkel olin vastamisi tosina Black-tip Reef Shark'iga, suurim umbes 1,5 meetrine, väiksem alles väga beebi. Pärast 2-tunnist chilli haide keskel, oli isu täis ja aeg tagasi Sairee Beachile jalutada (meie 600-bahtine bungalow asub saare populaarseima ranna keskel).
Nüüd põrutan kaks päeva veel kohalikel kaelamurdvatel teedel mopeediga ringi, et saare erinevad nurgad ära näha, samal ajal kui Peeter osaleb freedive kursustel ning pühapäeva õhtul astume ööpraamile, mis viib meid Surat Thani ning sealt bussiga Khao Lak'i, Tai lõunaosa läänerannikule, Andamani mere äärde, kust teisipäeva varahommikul astume sukeldumislaevale. Paramparaaaaa....
Ahjaa - soetatud veealune kaamera on end igati hästi tõestanud. Tõestus on siin:

Klounkalad

Pläkk-tipp haikala

Veel üks klounkala

Perspektiivutu

Kuala Lumpur revisited

Eile siis jätsin Austraalia selja taha ning pärast 8-tunnist lendu mööda täpselt sama trassi, kui saabudes, jõudsingi juba tuttavasse Kuala Lumpur Low Cost Carrier Terminali. Olles juba kogenud KL-i oludega, hüppasin kiirelt bussi peale (lennujaam on 60km linnast) ning kella poole 6ks olin juba enda hotellis - end väga hästi tõestanud Tune Hotels kesklinna hotellis. Öö maksis praeguse kursi järgi 350 krooni. Hüppasin kiirelt kose alt läbi ja aega viitmata linna peale. Kuna eelmine kord sadas päris tugevalt vihma ning reisimeeleolu polnud kõige parem, siis seekord nautisin seda enam. Kuala Lumpur on tegelikult päris präänik, kõik oleneb lihtsalt sinust endast. OK aga ega hullud päevad ei hüüa tulles - "kiire" paar tundi lõputute koridoridega Bukit Bintang ostukeskustes ning tulemuseks täiendatud hügieenitarbed ning Pikaga kahepeale soetatud Canon G11 kaamera koos veealuse kestaga, mis kokku läks natuke üle 10 000 krooni, kuid on seda väärt arvestades meie pinnaaluseid plaane. Varsti hakkavad siia ilmuma unustamatud veealused kaadrid maailma chillima sukeldumispaari detailideni rafineeritud allveeballeti verivärskest 2010 kavast. Tuur alustab kõigepealt treeninglaagriga Tais, Koh Tao saarel ning kestab eeldatavasti 1-2 nädalat, olenevalt Pika kohanemisvõimest. Uue kava esmaettekanne toimub aga Similani saartel, olles selleks sokutanud ennast mõnele neist sadadest liveaboardidest, mis sinna sõidavad. Sõltuvalt meie ettekande populaarsusest ning sellest sõltuvuses olevatest sissetulekutest otsustame edasised esinemispaigad kuid üks on üpriski kindel - Indoneesiast ei suuda meid keegi eemal hoida, arvestades seda tohutut fännide hordi, mis meid seal eeldatavalt ees ootab. Ütleme ausalt - the world is not enough for us :)
Ei jõudnud uusi Kuala Lumpuri pilte arvutisse tõmmata, vaja lennuki peale joosta ning usutavasti saate järgmised sõnumid juba Koh Taolt.
Ahjaa. Petronas Towerite all kohtusin 4 Eestlasega, kes ka Aasias väiksel tuuril ja nüüd seda lõpetamas. Rääkisid ullujutte meetripikkustest rottidest Chinatownis. Njämm.

Pidage vastu, kaua pole enam jäänud... ;)

C'est la vie, L'Australie

C'la Vie, Australie...

Vabandan, et pole viimasel ajal jõudnud kirjutada. Tüüpiline tudengi värk - mida rohkem venitad, seda rohkem venitad. Kuid nüüd sajab siin Gold Coastil korralikku vihma ning nii ongi hea hostelis memuaaritsemist viljeleda. Loodan, et krokodillipohmakaga toanaaber klõbina peale lalisema ei hakka (kui sisse astusin, kõlas läbi une nasaalne gnagnagnagna).

Pärast unustamatut nädalat Love Boat'il otsustasin kinni haarata võimalusest põrutada ühe Eesti härra autoga Sydneysse. Kuigi algne plaan nägi ette randevuud Coffs Harbouri lähedal elava vanavanaonuga, otsustasin siiski autosõidu mugavust ära kasutades sõita Sydneysse välja. Ette tormates oli logistilises mõttes tegu igati õigustatud sammuga. Eesti kutt, keda nimetame siinkohal Arvo (nimi muudetud...või kas ikka on?), on Ausate Traalijate maal elanud tänaseks pool aastat ning vihtunud metsas/farmis tööd teha, olles selle ajaga endale märkimisväärse summa kõrvale pannud, nii et heal juhul saab nüüd 1,5 kuud rännata. Traditsioonilise päkkerina oli ta kõigepealt soetanud endale kängurude poolt kokku pandud aussimaa au ja uhkuse - 15 aastat vana Holden Commodore'i. Top Gear'i andunud ebafännide huvides märgin, et Holden Commodore on sisuliselt General Motorsi (jah see sama pankroti äärel tegutsev Detroit techno bänd) au ja uhkus - Opel Omega :D Kuid vaatamata esimesel päeval töötamast lakanud konditsioneerile ning pidevas bensiininäljas vaevlevale mootorile, jõudsime siiski pärast 3 päeva kestvussõitu ning 2700km meeldivat maastikutrippi, telkimisega maanteeäärses puhkuspaigas ning ööd Byron Bay kanepiuimases hostelis, maailma kuklapealinna Sydneysse. Ainukese negatiivse uudisena saabus Arvolt SMS, et planeeritud $60-ne sõidukulu osutus tegelikult $150-seks. Põhimõtteliselt oleks saanud sama raha eest lennupileti aga vana hea indiaani vanasõna ütleb ikka - kes oma lollust kahetseb, see sõidab varsti ära koju... :D

Sydney lõi mind algul pehmelt rusikaga näkku- tõeline metropolitään enda pilves lõhkujate ning pilvelõhkujatega. Oli ka paar aasia rahvust aga need ei paistnud pilukate vahelt välja. Ööbimiskohaks sai mul sisuliselt keset linna asuv World Square Hostel, mida võin täitsa vabalt soovitada alternatiivina neile Kings Crossi lycheemajadele, kus paljud päkkerid peatuvad. Muidugi võrreldes Cairnsi hostelite hinnatasemele oli Sydney hoopis teisest puust porgand. Yldsegi pole Sydneys mingi probleem 10000 krooni nädala ajaga ilma suurema probleemita laiaks lüüa, kui just ainult Guunist ei toitu (räme pakivein, kõrvetab maitsemeeled ära).

Reede hommikul aga lajatas hosteli retseptsioon mulle kurikaga kuklasse - hostel on täis bookitud ning minu katsed pikendada enda viibimist on määratud hukkamisele. Soovisid edu heal juhul väljaspool linna mõne koha leidmisel. Selgus, et samal nädalavahetusel toimus Sydneys kolm ylipoppi üritust - AC/DC kontserttuur, Pedede pillerkaar (kolm nädalat kestev Mardi Gras üritustesari) ning mingi kohaliku tähtsusega Poksimatš. Kaotamata aega alustasin operatsiooni "Sõpra tunned hädas". Ette rutates otsustas meeldiv hosteli retseptsonäär mind siiski ühte hosteli haru-varu-tarusse paigutada ning loodetud kogemus pargipingil lesimisest jääb ootama Tour de Asiat. Operatsiooni käigus aga sain kontakti kohalike lahedate Eestlaste kogukonnaga, kellega järgmised õhtud lõbusasti Sydneys veetsin. Ühtegi kohalikku kluppi me küll ei jõudnud kuid see-eest nautisime luksushotelli sviidis vaadet Sydney Ooperimajale ning "Vanale Tallinnale", pühapäeval aga sõõmu kohalikku kultuuriveini - 70000pealise osalejate massiga välilühifilmi festivali Tropfest 2010, mis oma kvaliteetse korralduse, meeliülendavalt hea ilma ja maitseka filmivalikuga suutis mu kultuurikarika jälle täis valada ning meeldiv vine jätkub veel siianigi. Siinkohal tahaks tänada Jaanust, Marekut, Kairitit, Maretit ja muid toredaid kaaskannatajaid lahedalt veedetud aja eest ning loodan, et saame tatsata David Moralese ja London Elektricity järgi veel mõni teinegi kord. Uhh, kui palju toredaid inimesi saab jälle feissi puukida. Wuhuu.

Sydneys kohtusin ka enda esimese Austraalias pesitseva sugulasega, kelleks oli minu vanaema tädipojatütar Adele oma värske abikaasa Don'iga. Igati meeliülendav kohtumine, kuigi algul tundusid nad mind tsipake võõrastavat. Õnneks taipasime kohe algul väiksed dringid teha (Adele siiski mitte, kuna on juba 5ndat kuud õnnistatud kõhuskasvajaga, palju õnne siinkohal) ning varsti kõkutasime üle terve Darling Harbour sadamabaari. Ilmselt olid neil algul väiksed kahtlused minu identiteedi osas ning olid huvitatud alul kohtumisest neutraalsel pinnal. Pärast 3-tunnist trehvnungit aga kirjutas Adele, et olen alati teretulnud neile öömajale, kui aga vajadust näen. Kahjuks olin selleks ajaks juba ette broneerinud enda hosteliööd ning lahkumispäeva olin ka paika pannud teisipäevale. Nii jäigi meil seekord kohtumine lühikeseks kuid loodan südamest neile siiski mingil hetkel jälle külla minna. Tegu igati ägedate veresugulastega, kellega tüli norida ei tasu - Adele on föderaalpolitseinik narkokuritegude alal ning Don töötab Sydney lennujaama tollis samuti smugeldajate avastamisega. Oh dear, oh dear.

Vahepeal olin aga Sydneys jõudnud läbi põhjaliku sisekontrollauditi ning hingeröntgenpiltide analüüsi tõdemuseni, et Austraalias töötamise vastu mul huvi pole. Mitte, et tegu oleks midagi ületamatut - farmitöö saab üpris kiirelt selgeks - kuid minus hakkas võimust võtma huvide konflikt rändamise ning emigreerumise vahel. Tasuva ning samas väärtust loova töö leidmine Austraalias on täna üpris keeruline - sind tahetakse sinna ikkagi enamalt jaolt "orjaks". Samas kui oleksingi leidnud endale sobiva töökoha, oleks see tähendanud pikemaajalist commitmenti, mis aga on vastuolus mu eesmärgiga rännata. Pealegi olin näinud seda osa Austraaliast, mille vastu sügavamalt huvi tundsin (loe: veealune) ning hing tõmbas juba mõni aeg tagasi pigem Aasia poole (mõned teist teavad, et seda huvi presenteerisin juba enne Aussi tulekut). Nii saabuski ühel hetkel valgustatuse hetk - Aussiga jätame hüvasti. Ning kuna eelarve osutus piisavalt kitsaks, otsustasin järgmisesse sihtkohta liikuda võimalikult kiirelt. Elu aasias on võrreldamatult odavam, kui sissetulekud puuduvad :)

Enne aga tahtsin siiski külastada ka Adele isa, Victorit, kes elab Sydneyst 600 km põhjapool, väikses külas nimega Valla. 8-tunnine rongisõit mööda maalilist vaikse ookeani rannikut oli juba lahe kogemus iseenesest. Ning rongilt maha astudes suruski üks vanem meesterahvas enda kortsus käpa mulle pihku "G'day Andres, tere tulemast!". Kuigi Victor pole kunagi Eestikeelses koolis käinud ning Eestimaa pinnale pole ta kunagi jõudnudki, suutis ta siiski aeg-ajalt mind üllatada eestikeelsete väljenditega, seda siiski väga tugeva väliseestlase aktsendiga. Ning kohe kindlasti ei näinud see kõbus vanahärra välja 80-aastasena. Kihutas enda 20 aastat vana Honda Prelude'iga mööda maanteed 110ga ning kurtis, et liiga tihti on politsei kiirust mõõtmas. Veetsin Victori juures kaks ööd, mille jooksul rääkisime maast ja ilmast, tema perekonna ajaloost, eksouniversumitest, demokraatiaparadoksidest ning naistest. Põikasime läbi ka lähedal asuvast Nambucca Headsist, väikesest linnakesest mere ääres. Tegu oli kindlasti quality-time'iga ning kinnitas mulle veelkord, kui vinge suguvõsa mul Austraalias on. Eriti lahe oli see, et sarnaselt minule ärkab ka Victor aeg-ajalt öösiti üles mingi maailmaparandamise lahendusega, mis pähe on karanud. Erinevalt minust aga krapsab ta arvuti juurde ning paneb enda mõtted ka kirja. No on ikka uskumatuid teooriaid härral - paralleeluniversumitest ideaalsete demokraatiamudeliteni :D Ning arvutiga on härra ka igati kursis - viimane kord installis enda arvutil Windows XP nullist üle. Ning kahe päeva jooksul nautisin ühte parimat õlut Austraalias - loomulikult Victori enda pruulikojast garaazhis. Just 2 päeva tagasi villis ta 65 pudelit õlut endale lattu. A Le Coq Premium on Victor Lageri kõrval Žhiguli :D i-le pani täpi 80kraadine kodupuskar aga seda siiski väikestes kogustes. Väike märkus veel: Victor hoidis Gunessi Rekordite Raamatus 21 aastat maailmarekordit purilennunduse distantssõidus - 580 km.

Sõi, vatt nau? Hetkel olen Gold Coastil - täpselt seal kus 4 kuud tagasi maandusin, et sama lennukiga tagasi Kuala Lumpurisse lennata. Sealt edasi lendan pühapäeval Taisse Koh Samui saarele ning sealt praamiga Koh Tao'le, kus liitub minuga mu veealune kuriteokaaslane Jass. Eesmärk on paari kuu jooksul rünnata Aasia parimaid allveekindlusi, haarates samal ajal piiramisrõngasse ka eksiilis elavad rootsi kuningatütred ning röövsaagiks paar klaasi kurikuulsat Teikitiisitekiilakat. Esialgne plaan näeb ette trajektoori Koh Tao -> Similani saared -> Java -> Bali -> Gili -> Sulawesi -> Borneo ning kui eelarve väga viltu ei vea, siis äkki ka mõni veelgi eksootilisem paik. Igatahes mitte midagi kontimurdvat (kui 20 kilone sukeldumisvarustusega täidetud seljakott välja arvata) kuid ettevaatuse mõttes käin täna siiski kohalikus vaktsineerimispunktis ning loodan saada paar tuimestavat laksu ja kotitäie malaariatablette.

Alates laupäevast on siis ka Austraalia number ajalugu - kättesaadav jälle Eesti numbrilt +3725082553. Helistamine kallis, ärasõnumine teretulnud.

Netiühendus peaks Aasias siiski mingil määral toimima, kuigi Indoneesia osas pead ei anna (Gili saartel pole elektritki tihtipeale). Seega hoidke silm peal siin. Võib-olla paneb Jass ka enda kuiva huumorit siia sekka. Bwuhähää...

Eestikeelne huumor hakkab ära kaduma krt...

Tursked tursad ja haljad haid

...ja ongi saabunud aeg pakkida enda seljakott kokku...ja sukeldumiskott...ja fotokott...nagu isegi aru saate, on asi seljakotirändamisest päris kaugel. Samas olen ma juba nii kaugele enda sukeldumiskarjääriga tulnud, et üpris tobe oleks kolm nädalat tagasi soetatud varustus maha müüa.
Aga vajutagem kõigepealt rewind nuppu ja edastagem teile kõigepealt mu senise Austraalia elu parima nädala sündmused nüüd ja kohe:

Nagu viimane postitus teatas, seadis me kaljas purjed jälle mere poole ning hommikuks leidsime end juba jälle paradiisist. Seekord aga oli ilm oluliselt muutunud ning kohe esimesel päeval saabusime ühte mu unistuste sukeldumispaika nimega Cod Hole, kus elab perekond kartuliturskasid :D (ingl. Potato Cod). Tegemist oli suurima kalaga, kellega ma nina vastamisi olen olnud. Tõelised hiiglased, kes samas on vilkad ja kiired nagu haid. Väike fotosüüdistus siis ka:

See muuseas oli üks väiksemaid isendeid seal :)

Sõbralik armas "väike" meetripikkune kood :)

Unustamatult fun seltskond, iga kell läheks luurele nendega :)

Lisaks tursketele turskadele oli sukeldumispaigas ruumi ka vähemalt kümnele haljale haitüdrukule, kes igal võimalusel laia naeratusega enda saledat keha tahtsid eksponeerida:

Vait-Tipp sooritamas järjekordset möödumismanöövrit

Unustamatuks kujunes ka öösukeldumine nende samade turskete turskade seltsis. Kui senimaani oli öösukeldumine minu jaoks tähendanud seda, et minu sukeldumislambi valguses pidasid punaahvenad (Red Bass) jahti väikestele kaladele, siis nüüd olid nad liikunud ühe nõksu võrra toitumisahelas allapoole ning Tursked Tursad olid võtnud nende positsiooni üle. Ahned ahvenapoisid pidid seekord hoidma näljaste nägudega kauget distantsi, kuna vastasel juhul oleks neid endid nahka pistetud. Aga fakt on see, et näha pooleteise meetri pikkust turska sinu silme eest mööda tuiskamas ning järgmisel hetkel 20cm pikkust kala pooleks rebimas, on vaatepilt, mida on raske unustada. Ja lööklaine, mis tursa sabast samal hetkel tekkis, paiskas mul regu suust. Sel ööl igatahes vange ei võetud :D
Pärast vinget reisi algust anti meile õhtusöögil teada, et hiivame kohe pärast viimase külalise ampsu ankru ning ees ootab 8-tunnine merereis kaugele Osprey Reefile. See üksildane ja maagiline riif pole osa Suurest Vallrahust vaid on täiesti eraldiseisev, 1200m sügavuselt kerkiv vulkaaniline riif, mis on koduks sadadele, kui mitte tuhandetele haidele ning on üldse üks ütlemata vinge koht. Eelmisel nädalal polnud me sinna sõitnud tänu tugevale tuulele kuid seekord pidavat see õnnestuma, kuigi tuul päris vaibunud veel ei olnud. Terve öö loksumist (oleksin äärepealt voodist välja kukkunud) aga kohale me jõudsime:

Meie nädalane teekond

Ooooiiioiioioioioiooiiiii, mis meid seal ees ootas. Kuigi laine oli päris korralik, leidis Trip Director siiski, et võib vette hüpata ning nii kui ma pea vee alla sain - oli tunne, nagu ma oleksin akvaariumis. Meeletult suures, läbipaistvas akvaariumis. Sest tänu enda unikaalsele auskohale avamerel, oli siinne nähtavus üle 50 meetri!!! Ma pole elu sees midagi sellist näinud ning mu süda hüppas rõõmust kõrgemale kui Sergei Bubka omal ajal (5.90m). Ja muidugi sukeldumiskoht oli ka omaette paradiis. Lugematul hulgal avastamistväärt tunneleid, kus närvikõdistada (kas ikka mahub teisest otsast välja) ja muidugi majesteetlik sügavikku kukkuv sein, mille ääres kulgesid enda igapäevaradupidi Grey Reef Sharkid ning kui mu silm mind ei petnud, siis ka üks Silvertip (mis on päris haruldane isend, räägitavat). Igatahes võite nautida samasuguseid vaateid, nagu mul õnnestus teha: http://www.youtube.com/watch?v=1uPUNQBnljo. Kahjuks aga jäi tänu liiga suurele lainetusele ära üks teine tippsündmus, mida olin oodanud - haide toitmine. No mis teha, mõni teine kord :)
Seekord suutsin end erinevatest viperustest ilusti eemal hoida ning navigatsiooniandur töötas ka laitmatult, mida ei saa öelda paljude teiste kohta. Ühe sukeldumispaari tõime öösukeldumisel tagasi umbes poole kilomeetri kauguselt :-J
Laeval kohtusin ka paljude toredate inimestega, ühed toredamad kui teised ja üks veelgi toredam. Ja nii saigi teoks see mu esimene truubljuu laevarõumänss. Sadamasse jõudes andis meeskond mulle hüüdnimeks "Roof Romancer", kuna enamik mu öid möödusid päikesetekil, mitte ühiskajutis. Ning nüüd olen ma ka ajalukku kirjutatud, kuna pärast seda reisi karmistati reegleid, mis reguleerivad päikesetekil külalistega peituse mängimist. Tundub, et üks konservatiivne inglise vanahärra oli öösel tekile sattunud samal ajal, kui päike varjutas kuud... :D
Aga nüüd siis on jälle argipäev käes ja reisisihiks seekord linn, kuhu vähegi Austraaliast lugu pidav külaline peaks korrakski enda varbad seadma - Sydney. Nimelt selgus nädal tagasi, et üks eesti kutt sõidab Cairnsist Sydneysse ja on valmis lahkelt minuga istekohta jagama, kui temaga bensiiniraha klatin. Kokku tuleb ühe otsa eest umbes $60 näkku, mis on ülimalt hea tulemus, arvestades, et rändan kahe suure pluss väikse fotokotiga. Lennureis oleks maksnud umbes $200 ning bussiga üldse mingi ulmesumma. Seega äss diil ja vaja võimalusest kinni haarata. Pealegi olen ammu tahtnud ikka enda Austraalia sugulastele ka külla minna, neist ühed asuvad Sydneys ja üks 800km põhjapool. Hetke plaan on selline, et kõigepealt põrutan Sydneysse ja katsun seal enda kanda kinnitada ning võimalikult kiiresti töökoht leida, külastades samal ajal ka sealseid sugulasi. Kui töökoht olemas ning rahaline seis rohkem kindlustatud, võtan ühe nädalavahetuse vabaks ning sõidan põhjapoole paariks päevaks, et siis Viktorile külla minna ja ka seal väikest sukeldumist korraldada. Lennupiletid selle väikse vahemaa peale on odavad, umbes $50, kui hea diili otsa satud. Igatahes tundub mõistlikum enda baaslaager kõigepealt püsti seada ja alles siis luureretkedega algust teha.
Loodan ka allpool enda sukeldumisvarustust täiel rinnal rakendada, kuigi kardetavasti tööks seda nimetada on raske. Pigem olen õnnelik, kui saan sukelduda tasuta, olles vastutasuks grupiliider. Tegu oluliselt erineva sukeldumisega, kui siin põhja troopilises vööndis. Haid on suuremad ja ohtlikumad ning elamused teravamad ;)
Seniks aga rõõsat sõbrapäeva ning ärge lumme ära uppuge!

Väike vahepala

Uhhhuuuuu. Mul praegu 3-tunnine paus linnas, et siis jälle naasta laevale ning merele põrutada. Kui juba põrutamiseks läks, siis mul oli üks põrutavamaid nädalaid mu elus. Pidasin laeval nimekirja asjadest, mida siia kirjutada, muidu lähevad meelest ära :D

Nädal tagasi sõitsime siis õhtul merele ning peale õhtuse väikse istumise meil midagi erilist ei toimunud ning varsti kobisin magama. Hommikul jõudsime siis esimesse sukeldumispaika ning action algas :) Põhimõtteliselt algas päev kell 6 ning lõppes kell 9 nagu sukeldumislaeval tavaks. Seekordne reis oli aga eriline selle poolest, et kuigi meid 2 nädalat tagasi kimbutanud troopiline tsüklon Olga oli liikunud sisemaale, mõjutas ta siiski meie ilma. Probleem selles, et tuul merel puhus pidevalt u 15-20 m/s ning lained olid kohati 2m kõrgused. Suurim probleem aga oli tuule suund, mis otsustas puhuda põhjast. Samas juhtub seda heal juhul korra aastas mõneks nädalaks, mistõttu on enamik sukeldumiskohti paigutatud riifi põhjaosadesse, kuna enamasti puhub tuul lõunast. See aga tähendas, et meil ei õnnestunud silduda vingeimates sukeldumiskohtades ning pidime leppima enam-vähem kohtadega (ette rutates minu jaoks siiski väga vingetega).

Minu töö seisnes sukeldumistekil teiste assisteerimisega, valvepidamisega sukeldumistel ning väikestviisi koristamisega. Üldiselt suhteliselt pingelised päevad ning eriti puhkust ei saanud. Samas sukeldusin iga päev vähemalt 2 korda. Samas ühtegi gruppi minul juhtida ei lastud, mis on ka iseenesest mõistetav, kuna tingimused olid päris keerulised. Parim nähtavus, mida nädala jooksul kohtasime, oli 20 m, halvim u 5 m. Keskmine nähtavus neis paikades on tavaliselt 25 m.

Meeskond on fantastiline. Pühendunud professionaalid, kes samas oskavad olla chillid ning nautida sukeldumist ja olla sõbralikud reisijate suhtes olenemata sellest, millise jamaga nad hakkama saavad. Ja mis kõige lahedam - neil kõigil on ülimalt hea muusikamaitse ning kui meeskond kogu kupatusega pärast iga söögikorda köögis nõusid peseb ja kuivatab (uskumatu meeskonnatöö, kui 35 inimese nõud saavad tehtud 20 minutiga), on täitsa tavaline, et taustal mängib George Benson, St.Germain või Stevie Wonderi "Superstition" :D Pean tunnistama, et mul oli suur au olla nende hulgas, kui täna hommikul reisijad maabusid ning lahkumispisaraid valasid. Mind kiideti nii meeskonna kui reisijate poolt äärmise abivalmiduse ning töökuse eest ning paljudega olen juba päris suur sõber. Kusjuures paar päeva tagasi helistas Richard, meie trip director kontorisse ning sai teada, et tegelikult on mind planeeritud ainult üheks nädalaks laevale, tänu mu hilisele broneerimisele. Elasin selle teadmisega terve reisi ning kirusin ilma, mis ei lubanud mul sukelduda maailmakuulsal Osprey Reef'il kümnete haide keskel või Cod Hole'is, kus on praktiliselt garanteeritud kohtuda inimesesuuruste kaladega. Ja täna just 10 min enne mu töö lõppu tuli kapten minu juurde ja küsis, kas ma ei tahaks jääda üheks nädalaks veel, kuna neil palju reisijad järgmine nädal ning abikäed on teretulnud. Ma oleks hüpanud talle kaela rõõmust (meremeeste värk :D). Seega on mulle antud teine võimalus need maailmakuulsad kohad siiski ära näha. Võib-olla oli oma osa selles ka ühel reisijal, kellega laeval eriti hästi läbi sain ja teda aitasin igal võimalikul hetkel, kuna tal oli neeruoperatsioon hiljuti ning füüsiline pool veel nõrk. Eile õhtul ütles ta, et läheb kontorist läbi pärast reisi ja poetab minu toetuseks paar sõna.
Sukeldusime aga sellistes kohtades nagu Pixies Pinnacle (http://www.youtube.com/watch?v=7Te2K4CJEIs&feature=related), Vertical Gardens, Steve's Bommie (http://www.youtube.com/watch?v=xubNk67byEI), Cod Wall, Challenger Bay  jpm. Steve's Bommie oli ERITI uskumatu koht. 30 m sügavuselt vertikaalselt tõusev ümmargune korallriif, mis on sisuliselt kaetud parves ujuvate kaladega, Barrakuudad, Trevallyd, värvilised ja kirjud kalad ning sina nende keskel, ilma et nood teist nägugi teeks. Lisaks tiirutas meetri kauguselt mööda 2m pikkune Grey Reef shark ning muud elukad, rääkimata korallide vahel pesitsevatest haruldustest nagu Wobbegong shark ja Stonefish.

Wobbegong shark

Stonefish

 

Grey Reef Shark

Igatahes oli sukeldumine sellel laeval hoolimata halbadest tingimustest ülim nauding. Loodan järgmine nädal lisa saada.
Kiirelt sukeldumishuvilistele ka üks ülevaade sukeldumisest "gone bad". Tegu oli öösukeldumisega, mis algas juba stressiga, kuna mu lambil oli aku tühjaks saamas ja avastasin selle alles vee all. Otsustasin siiski jätkata ning vastu pidada. Hoovus oli päris tugev ning pidime pidevalt jalgadele valu andma, et mitte minema ujuda. Pärast 25 minutilist sukeldumist tundsin, kuidas hoovus on muutnud suunda vastupidiseks. Heitsin pilgu üles ning oma ehmatuseks ei näinud ma enam laeva laternaid. Olime enda paarilisega kahekesi, kuigi orinenteerumise järgi oleks pidanud laev meie kohal olema. Hakkasime tasakesi ülespoole liikuma kuid minus hakkas paanika võimust võtma, kuna olin kaotanud orientatsiooni ning tundus, et oleme hoovusega kaasa läinud ning sukeldumispaigast kaugele driftinud. Püüdsin rahulikuks jääda ja asjalikku meelt säilitada kuid mingi hetk pärast järgmise nurga taha jõudmist muutus hoovis nii tugevaks, et pidime korallide külge klammerduma, et paigal püsida, kuna lestadega enam paigal ei püsinud. Ning siis saabus ka paanika ja meeletu soov pinnale kihutada (olime 15m sügavusel). Õnneks meenus treening ning haarasin esimesest korallist kõvasti kinni ja hingasin minuti sügavalt sisse-välja ja sain kontrolli enda üle tagasi. Näitasin siis paarilisele, et aeg üles minna ja vaadata, mis värk on. Pinnale jõudes nägime laeva umbes 200 m kaugusel tiirutamas ning meist hoovuse tõttu eemaldumas. Mingi ime läbi aga märkasin endast 10 m kaugusel sildumispoid ning kogu jõuvaruga sumasin ja haarasin sellest kinni, paariline minu küljes rippumas. Siis vilistasin ja vehkisin enda kustuma hakkava lambiga nii palju kui võimalik ja puhusin enda märkamispoi (surface marker buoy) täis, et siis valgust sinna sisse näidata. Õnneks on Austraalias, eriti aga Queenslandis sukeldumiseeskirjad ja reeglid väga karmid ning laeval on alati olemas valvur, kes kogu aeg sukeldujatel silma peal hoiab, mistõttu ma väga ei muretsenud, kas meid märgatakse. Seda enam, et hoovus enam meid ära ei viinud tänu kinnituspoile, mille küljes rippusime. Läks 10 min enne, kui meieni jõudis kummipaat, mis meid tagasi laeva toimetas. Siis selgus ka põhjus, miks me ära eksisime. Õigemini me ei eksinud ära vaid laev oli sunnitud oma kohalt lahkuma. Nimelt oli samas piirkonnas kaks tugevat tormi kokku jooksnud, mille tulemusel nii hoovus kui tuule suund muutis poole tunni jooksul nii järsult suunda, et laev triivis riifi otsa. Õnneks märkas valvesolev meeskond seda viimasel hetkel ning kõige hullem suudeti ära hoida, laev jäi terveks kuid kiirustades raiuti pooled kinnitusnöörid läbi, et laev saaks riifilt minema põrutada. See selgitas ka, miks me ei leidnud tagasiteel laeva ning kinnitusnööre. Ning lõpuks selgus, et kinnituspoi, millest ma kinni haarasin, oli veel pool tundi tagasi hoidnud enda küljes meie laeva. Seega polnud mu navigatsioonil viga midagi ja kõik oleks väga hästi olnud, kui poleks hoovuse ja tuule muutust olnud. Igatahes on mul nüüd järjekordne hea kogemus sellest, kuidas väiksest stressielemendist saab ühel hetkel mitme asja kokkulangemisel paanika ning kuidas treening ja kogemus aitasid sellest ise üle saada, kuigi pean tunnistama, et ärevus kestis veel pool tundigi pärast tagasi laevale jõudmist.
Teine vahejuhtum oli seoses kiirustamisega. Nimelt otsustas trip director viimasel hetkel, et võin ühele drift sukeldumisele kaasa minna. Tegemist siis sukeldumisega, mis toimub tugevas hoovuses ning sukeldujad visatakse riifi ühes otsas kummipaadist välja, siis triivitakse hoovusega teise otsa ja korjatakse jälle paadi peale. Poolel teel drop zone'i, kui panin endale maski ette, murdus mu maski kinnitusrihm ning tõenäoliselt poleks ma saanud sukelduda, kui ühel kogenud sukeldujal poleks olnud varumaski taskus. Järgmisena kukkus mu balloon BCD kinnitusrihma vahelt välja aga õnneks on mu BCD-l turvarihm ning balloon jäi rippuma. Teiste abiga saime ballooni tagasi paika ja juhtum lahenes. Nii kui olime vee alla langenud, tahtsin kontrollida enda sügavust ja siis saabus shokk. Olin kiirustades unustanud enda kompuutri käele panna. Paanikaks polnud muidugi põhjust, kuna sukeldusime grupiga ning kogemust siiski piisavalt, et tunnetada sügavust ja tõusukiirust ning kokkuvõttes lahenes kõik väga ilusti. Ainult et pärast seda sukeldumist ma sel päeval rohkem enam ei sukeldunud, turvalisuse mõttes. Õppisin sellest vahejuhtumist, et alati on mõistlik tähtsaid varustuse osi dubleerida. Varumask taskus ja sügavusmõõtur regulaatori konsooli küljes on igati abiks :)
Üks kurb uudis veel - mind neli aastat truult teeninud Canon 30D peegelkaamera andis pühapäeval otsad, kuna kukkus paariks minutiks 1cm-sesse  soolavette ning sisu kõrbes ära. Objektiivid on korras kuid kaamera ise enam ellu ei ärka. Tõenäoliselt olen sunnitud enda objektiivid maha müüma ning saadud raha eest ostma korraliku taskukaamera (a la Canon G10 vmt), mille saaks ka vee alla kaasa tirida vajadusel. Rändamine mitme objektiiviga on päris keeruline ning leian, et saatus otsustas mulle siinkohal sellekohase vihje anda. Õnneks senised pildid on ilusti arvutis olemas ja koopia ka välisel kõvakettal.
Eesti aja järgi kell 10 sõidab laev jälle merele. Ilmateade lubab tuule suuna muutust, mis loodetavasti siis peab ka paika ja saan sukelduda neis vingetes paikades, millest olen unistanud :)
Tervis ja meeleolu on igati tibens-tobens ning paljud laeval soovitasid mul ikka sukeldumisega edasi tegeleda, kuigi instruktoriks pürgimise osas soovitati kõigepealt natuke oodata ning kogemust koguda divemasterina, mis aga tähendaks, et pean endale raha teenima kõrvalt. Tõenäoliselt on see mõistlikuim variant hetkel ning nädala pärast liigun siit natuke allapoole mõnda farmi enda rahakoti sisu täiendama. Sukeldumisvarustusega rändamine on muidugi omaette koomika aga kokkuvõttes, kui see tegevus sul ikka nii väga hinges püsib, on mõistlik oma varustust hoida, seda enam, et nüüd kui regulaatorikomplekt on 1700 krooni eest värske hoolduse läbi teinud ja kogu varustus väga hästi istub, eriti rahul olen enda BCD-ga, mis on ülimalt mugav nii vee all kui pinnal. Ainult lestad hakkavad otsi andma, praod on juba sees. Katsun sel nädalal veel hakkama saada aga tulevikus tuleb uute peale mõtlema hakata.
Lõpetuseks väike eelvaade sellele, mis mind loodetavasti järgmisel nädalal ees ootab:

http://www.youtube.com/watch?v=1uPUNQBnljo

Troopiliste tervitustega,

Teie Andy