Oz seljakoti otsas: Gili-Gili, Gili-Gili, Gili-Gili-Gili-Gilidonnnn

Selamat pagi, Apa kabar?

Vandersellide uskumatud seiklused Narniamaal jätkuvad In Doneesia saarestikus. Eelmise nädala kolmapäeval maandusime Bali lennuväljal, läbisime ilma suuremate probleemideta viisaprotseduurid ning Peetrit ei otsitud ka seekord läbi. Taksistid tahtsid meid algul rõõmsalt kahe mootorrattaga mõnda hostelisse viia kuid arvestades meie seljakotte, jäi diil katki ning saime sama raha eest hoopis Kiaga kärutada.
Balil jäime linna nimega Kuta, mis on põhiline turistikas ning peokoht. Ütleks nii, et väga eriti mingit isu sinna jääda polnud, kui lained ja surf välja arvata. Ette rutates on mul nüüd õlgadel ja ninal loomulik (Just läks siin elekter ära, terve saar on pime nagu mutt :D) kamoflaazh, valged laigud tumedal taustal. Nii juhtub, kui surfad 2 tundi ilma päikesekreemita. Tark, ma tean.
Kuna aga meie eesmärk polnud mingis turistilõksus marineerida, siis kiire (12 tundi 150 km läbimiseks kolme saare vahel võib Indoneesia ühistranspordis olla üpris kiire tulemus) logistilise operatsiooniga tinistasime endid Balist ida poole jääva Lomboki saare orbitaalkaaslasele, paradiisisaarele Gili Trawangan. Gili saarestik on tegelikult kolmest saarest - Gili Air, Gili Meno ja Gili Trawangan - koosnev ilus ja reggaetaktis nurruv mõnula, kus puuduvad tüütud autod, mopeedid ja politsei. Mis tähendab, et siinsed kohalikud elavad iseendi reeglite järgi, maksustavad toidukohtades oma äranägemise järgi (tavaliselt kas 21% või 10% surcharge) ning elavad nagu üks mõnus kommuun. Kuigi viimaste aastatega on turismibuum siin Balilt kiirpaatidega toodavate noorte Skandinaavia träkkerite tõttu eskaleerunud, ei põe kohalikud sellegi poolest saare sissepoole jäävas külas elada enda traditsioonilist, maalähedast elu elada. Selles seisnebki Gilide võlu - on paradiis, on super sukeldumine, on pidu ja pillerkaar ning on kultuuri ja kohalikku eluviisi. Pole siis ime, et oleme siin olnud varsti juba nädala.
Gili Trawanganile saab tiiru peale teha umbes 2-3 tunniga normaalses tempos jalutades. Enamik turismist on kogunenud saare idakaldale ning läänekalda tühjadel randadel käiakse siis õhtuti päikeseloojangut nautimas. Mugavat transat pakuvad kohalikd obeserakendid, mis mööda kruusateid (mis asfalt :D) tolmutavad.
Meie odavast (öö nina kohta 40 krooni) kuid siiski väärikast öömajast 50 m kaugusel on mošee, mis iga hommik kell 5 meid rõõmsalt üles äratab, et alata võiks uus ja tegus päev. Seni oleme siin juba 4 korda sukeldunud lausa :D Sukeldumine ise on siin vastuoluline. Nähtavus on super (30m tavaliselt) aga saarele lähemal asuvad riifid on tänu dünamiitkalastamisele ja tugevatele tormidele kannatada saanud. Samas natukenegi eemal ja sügavamal (enamik sukeldumisi ikka 30 m peal) on elu värvilisem kui maailma suurim kaleidoskoop. Kilpareid on siin meri täis ning eile mängisid kaks Cuttlefishi peitust. Ma ei suuda kuidagi silmi neilt ära saada, kui nad enda keha peal mängleva kergusega igasuguseid mustreid eksponeerivad, et paremini taustaga sulanduda. Tegu vist ühtede mu lemmikelukatega :) Sukeldume Blue Marlin Dive sukeldumisklubiga. Aus ja tegus koht, soovitan hea meelega, kuigi diveguide'id eriti ise asju näidata ei viitsi ning ise peab otsimist tegema (mulle sobib hästi). Peeter tegi ka enda Nitroxi kursuse ära, nüüd saab sügavamal kauem naudelda. Seal klubis töötab ka maailmarekordi omanik kestvussukeldumises - Will Goodman istus 30 tundi vee all ning luges enda õhumulle. 25ndal tunnil läks sassi. Ahjaa, üha enam saab selgeks, et kui tahan saada korralikke pilte vee alt, siis on vaja asjalikku välku, veel parem kahte. Vaene rahakott jälle...
Sain siin ka ühe mõnusa muusikaelamuse, kui esimesel õhtul reggaebaaris kohalike bänd bobmaarlit tegi. Lasid nii hingest, et mul tekkis küsimus, kas siin saarel on mingi kohalik muusikaakadeemia. Üldse on siin igal teisel kohalikul oma kitarr, millel regeviisi tinistatakse vahetpidamata, poe ees ja koduuksel.
Toitume tavaliselt kohalikus toidukas, kus saab nö ehedat staffi. 25 krooni eest saad sellise hunniku paremat idamaist kraami, mida on raske korraga nahka pista. Kõht tänab mind selle eest muidugi lahtiste uste päevadega ning arvestades seda, et WC paberit siin ei tunta ning selle asemel on nurgas anumatäis vett, peab meeles pidama, et vasaku käega ei sööda...
Saare elanikud on übersõbralikud loomulikult. Iga vastutuleja tervitab sind hüüdega "Yo Brother" või "How ya doin" ning pakub lahkelt kanepit ja hallutsinogeenseid seeni manustada. Politseid ju pole :D Sain siin ühe toreda noore abielupaariga külas tuttavaks, kes töötavad siinses turismiäris. Sam räägib päris hästi inglise keelt ning vahetasime ka kontakte, kui peaksime siia kanti jälle sattuma. Olen nüüd oma jope.
Nädal on läinud üpris laisas tempos. Sukeldume, snorgeldame, loeme raamatut, luurame saarel ringi ja tukastame vahetpidamata, eriti pärast sukeldumisi. Homme on viimane sessioon ning siis pakime kama kokku, et Denpasari kaudu lennata Florese saarele, kust astume purjekale nimega Lalunia. Tegu on ühega vähestest liveaboardidest, mis praegusel hooajal lähedalasuvas Komodo rahvuspargis sukeldumisi korraldab. Kuna põhihooaeg algab Juunis, siis senimaani opereerivad teised livekad kirdes, Paapua saarel, kohas nimega Raja Ampat. Samas pidavat Komodo sukeldumine olema üks parimaid Indoneesias, eriti just suurte pelaagiliste elukate ja meeletute kalaparvede poolest. Seda seetõttu, et Komodo saarte vahel kohtuvad India ja Vaikne ookean, mis loovad supertugevaid hoovusi, sestap ka palju elukaid. Alla 50 sukeldumisega hobisukeldujad sinna teretulnud ei ole. Saab nalja :D
Me livekas kestab 12 päeva. Saime nimelt meeletult hea diili - 130$ päev. Viimase hetke hind. Tavaline taks on 220$ päev ning hooajal üldsegi 300$ kandis. 12 päevaga teeme siis umbes 36 sukeldumist, mis praegustel andmetel viib mind üle mitte-nii-maagilise 200 sukeldumise piiri. Seda blogi alustasin 60ga :D
Tänaseks on ka ilmselge, et suurelt planeeritud Aasia tripp jääb pigem lokaalselt Tai ja Indoneesia keskseks. Lihtsalt logistika võtab palju aega ja raha ning paaniliselt riigist riiki tormates ei saa eriti pilti selgeks. Lonely Planet soovitab juba iseenesest Sulawesi ja Nusa Tenggara (viimane on siis see saarestik, mida hetkel avastame) ringreisiks vähemalt kuu aega ning seegi on üks paras tempo magnifico. Seega Filipiinid ja Borneo peavad kahjuks jääma ootama järgmist trippi.
Järgnev sissekanne siis juba Komodo liveaboardi järgselt. Hoiame turvavorsti kõrgel...

"Anda jual obat penawar sakit untuk baji?"
"Berapa Umur Anda?"
"Saya sakit"