Enda viimased päevad Indoneesias veetsin Balilt 2 tunni laevasõidu kaugusel asuval saarel nimega Nusa Lembongan. Tegemist on suhteliselt väikse saarega, kus elab 7000 kohalikku ning pidevalt viibib umbes paarsada turisti. Põhiliselt minnakse sinna, et pääseda kiirelt Lõuna-Bali turistilõksust ning selles mõttes on saar tore, et eriti palju sinna seda Kuta koledat kontingenti, kes kipuvad klubides kaklema ja ülle doose saama, ei satu. Õhtud on rahulikud ja chillid. Kuigi algselt oli plaan seal mitu päeva sukelduda, piirdusin siiski ainult 2 veealuse seiklusega. Nähtavus oli hea 25m ja rohkemgi kuid kogemus Komodolt oli vist niivõrd unustamatu, et Lembongani riifid jäid ikka kõvasti alla. Ilusad korallid olid kuid elukaid ikka kordades vähem. Ainus highlight oli kahe Leaf-Scorpionfishi leidmine, mille peale isegi kohalik divemaster tegi suured silmad. Kahjuks fotokas Peetri käes, kes sellega veel natuke rändab. Igatahes pärast neid sukeldumisi otsustasin raha kokku hoida ning ülejäänud 2 päeva rändasin saarel ringi. Autosid saarel muidugi pole aga mopeede leidub. Mina muidugi rentima ei hakanud ning panin jala ühes suunas ajama õhtul pärast õhtusööki. Sain hea 10 minutit käia, enne kui pea kohale saabus vihmamets ning ma jäin sellest kottpimedusest pimedaks ning absoluutselt mitte midagi ei näinud. Kuigi käisin mööda rada, siis keset vihmametsa kottpimedas käsikaudu kobada pole väga rõõmus. Kuidagi jõudsin siiski metsast välja tagasi tsivilisatsiooni ning otsustasin oodata siiski päikesevalgust. Järgmine päev laadisin enda kaamera uute täitmist ootavate pildiraamidega ning panin ajama. Hiljem kaardi järgi otsustades tegin umbes 15 kilomeetrise ringi, mis sellises palavuses ja pidevates tõusudes-langustes (vulkaaniline saar ju) oli päris paras katsumus. Õnneks jäi kaamera ette ka piisavalt lahedaid tegelasi (eriti vinge oli sattuda kohaliku küla kooli juurde, kus just tunnid olid lõppenud). Ma arvan, et igaüks, kes on Indoneesias käinud, on minuga nõus, et selle maa suurim vaatamisväärsus on kohalik rahvas. Ei ole võimalik lihtsalt, kui fotogeenseid ja huvitavaid karaktereid siin leidub. Eriti rõõmuvalmistavad on lapsed - kui kooli juurde jõudsin läks terve õu kihevile ja paljud tahtsid, et ma neist pilti teeksin ning siis ekraani pealt näitaksin neile enda pilti. Tundus, et see pole igapäevane, et keegi nii suure kaameraga neid ründab. Ja nende naeratused on lihtsalt nii siiralt südantsoojendavad, et mul oli terveks päevaks naeratus ja muie näol. Võin kindlalt öelda, et IGA INIMENE, kes mulle vastu tuli sellel rännakul, naeratas ja ütles vähemalt tere või tuli uurima, kuhu ma lähen ja mis mu nimi on ja kust ma pärit olen ja mis kuradi koht see Eesti on. Pidasin ikka päris palju vestlusi seal saarel maha :)
Teine asi, mis mulle selle saare puhul meeldis, oli hinduistlik keskkond. Võrreldes muu, islamistliku Indoneesiaga, on Bali ja tema väiksed saared, oluliselt chillim ja mõnusam. Nii näiteks polnud kellelgi midagi selle vastu, kui ma astusin läbi kohalikult küla koosolekult, mis on natuke vist pigem usurituaal, kui tavaline asja-ajamine aga tol hetkel polnud kahjuks kaamerat kaasas. Sellega seoses saab veelgi rohkem kinnitust fakt - parim kaamera on see, mis sul kaasas on :D
Suurem osa majadest on rohkemal või vähemal määral vaatamisväärsused oma hinduistliku ornamentika ja väikeste (või jõukamate majapidamiste puhul suuremate) altaritega, mis igas aianurgas väärikalt seisavad. Aiaväravad on kõik suured ja maiesteetlikud, nagu astuksid järjekordsesse templisse. Ning väraval istuvad kohalikud ja patravad maasta ja ilmast. Chill-grill-brazil. Mängivad kitra või harjutavad enda Gamelani oskusi. Ja laulavad, kõik kurat oskavad siin laulda, ma ei saa aru kuidas see võimalik on :)
Aga pärast paari päeva Lembonganil ning jalutuskäiku ka kõrvalsaarele Ceninganile, kuhu viis rippsild ja mille mägisel maastikul jätsid mu plätad eluga hüvasti (mistõttu pidin 20 krooni eest laskma end mopeedil tagasi tsivilisatsiooni transportida, mis oli omaette lahe kogemus), otsustasin päev enne enda tagasilendu Kuala Lumpurisse, sõita tagasi Balile, et veel päevakese surfata. Seekord aga vedamist polnud, kuna lained olid lamedad ja jõuetud. Seega chillisin tõesõna lihtsalt niisama linna peal. Kaamerat ei viitsinud kaasa tirida, kuna Kuta on lihtsalt üks suur turistilõks aga peagi pidin vastu näppe saama, kui kuulsin järjekordset Gamelan-orkestrit, mis aga selgus, oli hoopis kohaliku kooli väikeste mardikate orkester-taidlus-etenduse proov. Nad olid vaevalt mingi 6-7 aastased aga see energia, millega trumme ja potte-panne taoti ja kuidas üliilmeka näoga oma äraõpitud osatäitmist etendati, oli lihtslat unustamatu. Niii kuradi kahju, et kaamerat kaasas polnud. Õpin oma vigadest aga aeglaselt :D
Nüüd aga võib juhtuda, et tänu Islandi vulkaanejakulatsioonile on ka minu Kuala-Londoni lend tühistatud määramatu ajani, mistõttu otsustasin kiire reageerimise tulemusel lennata Qatar Airwaysiga Rooma täna õhtul. Vaatab, kuidas õnnestub sealt koju pääseda. Seiklused jätkuvad Euroopas :)
Kiiping ju in tatsh!
Keep smile
Keep smile vol 2
Pahad vaimud pähh!
Bridge to paradise
Vaene väike nahkur potsatas puu otsast alla
Ei õnnestunud see Rooma lend ka. Panen hoopis Borneole nüüd 2 tunni pärast :P
ReplyDeleteJa kui see lennuporno kiiremas korras ei lahene, teen vene ja hiina viisa ning lähen trans-siberi rongiga koju. Seiklus omaette :)
Oot, kaamera on ju Peetri käes, kuidas sa pilti tegid, Mis kaameraga? :D. See bridge to paradise on nii ilusa taevada, et mine või lolliks, Ringpola oled suutnud ette keerata?
ReplyDelete