Aga vajutagem kõigepealt rewind nuppu ja edastagem teile kõigepealt mu senise Austraalia elu parima nädala sündmused nüüd ja kohe:
Nagu viimane postitus teatas, seadis me kaljas purjed jälle mere poole ning hommikuks leidsime end juba jälle paradiisist. Seekord aga oli ilm oluliselt muutunud ning kohe esimesel päeval saabusime ühte mu unistuste sukeldumispaika nimega Cod Hole, kus elab perekond kartuliturskasid :D (ingl. Potato Cod). Tegemist oli suurima kalaga, kellega ma nina vastamisi olen olnud. Tõelised hiiglased, kes samas on vilkad ja kiired nagu haid. Väike fotosüüdistus siis ka:
See muuseas oli üks väiksemaid isendeid seal :)
Sõbralik armas "väike" meetripikkune kood :)
Unustamatult fun seltskond, iga kell läheks luurele nendega :)
Lisaks tursketele turskadele oli sukeldumispaigas ruumi ka vähemalt kümnele haljale haitüdrukule, kes igal võimalusel laia naeratusega enda saledat keha tahtsid eksponeerida:
Vait-Tipp sooritamas järjekordset möödumismanöövrit
Unustamatuks kujunes ka öösukeldumine nende samade turskete turskade seltsis. Kui senimaani oli öösukeldumine minu jaoks tähendanud seda, et minu sukeldumislambi valguses pidasid punaahvenad (Red Bass) jahti väikestele kaladele, siis nüüd olid nad liikunud ühe nõksu võrra toitumisahelas allapoole ning Tursked Tursad olid võtnud nende positsiooni üle. Ahned ahvenapoisid pidid seekord hoidma näljaste nägudega kauget distantsi, kuna vastasel juhul oleks neid endid nahka pistetud. Aga fakt on see, et näha pooleteise meetri pikkust turska sinu silme eest mööda tuiskamas ning järgmisel hetkel 20cm pikkust kala pooleks rebimas, on vaatepilt, mida on raske unustada. Ja lööklaine, mis tursa sabast samal hetkel tekkis, paiskas mul regu suust. Sel ööl igatahes vange ei võetud :D
Pärast vinget reisi algust anti meile õhtusöögil teada, et hiivame kohe pärast viimase külalise ampsu ankru ning ees ootab 8-tunnine merereis kaugele Osprey Reefile. See üksildane ja maagiline riif pole osa Suurest Vallrahust vaid on täiesti eraldiseisev, 1200m sügavuselt kerkiv vulkaaniline riif, mis on koduks sadadele, kui mitte tuhandetele haidele ning on üldse üks ütlemata vinge koht. Eelmisel nädalal polnud me sinna sõitnud tänu tugevale tuulele kuid seekord pidavat see õnnestuma, kuigi tuul päris vaibunud veel ei olnud. Terve öö loksumist (oleksin äärepealt voodist välja kukkunud) aga kohale me jõudsime:
Meie nädalane teekond
Ooooiiioiioioioioiooiiiii, mis meid seal ees ootas. Kuigi laine oli päris korralik, leidis Trip Director siiski, et võib vette hüpata ning nii kui ma pea vee alla sain - oli tunne, nagu ma oleksin akvaariumis. Meeletult suures, läbipaistvas akvaariumis. Sest tänu enda unikaalsele auskohale avamerel, oli siinne nähtavus üle 50 meetri!!! Ma pole elu sees midagi sellist näinud ning mu süda hüppas rõõmust kõrgemale kui Sergei Bubka omal ajal (5.90m). Ja muidugi sukeldumiskoht oli ka omaette paradiis. Lugematul hulgal avastamistväärt tunneleid, kus närvikõdistada (kas ikka mahub teisest otsast välja) ja muidugi majesteetlik sügavikku kukkuv sein, mille ääres kulgesid enda igapäevaradupidi Grey Reef Sharkid ning kui mu silm mind ei petnud, siis ka üks Silvertip (mis on päris haruldane isend, räägitavat). Igatahes võite nautida samasuguseid vaateid, nagu mul õnnestus teha: http://www.youtube.com/watch?v=1uPUNQBnljo. Kahjuks aga jäi tänu liiga suurele lainetusele ära üks teine tippsündmus, mida olin oodanud - haide toitmine. No mis teha, mõni teine kord :)
Seekord suutsin end erinevatest viperustest ilusti eemal hoida ning navigatsiooniandur töötas ka laitmatult, mida ei saa öelda paljude teiste kohta. Ühe sukeldumispaari tõime öösukeldumisel tagasi umbes poole kilomeetri kauguselt :-J
Laeval kohtusin ka paljude toredate inimestega, ühed toredamad kui teised ja üks veelgi toredam. Ja nii saigi teoks see mu esimene truubljuu laevarõumänss. Sadamasse jõudes andis meeskond mulle hüüdnimeks "Roof Romancer", kuna enamik mu öid möödusid päikesetekil, mitte ühiskajutis. Ning nüüd olen ma ka ajalukku kirjutatud, kuna pärast seda reisi karmistati reegleid, mis reguleerivad päikesetekil külalistega peituse mängimist. Tundub, et üks konservatiivne inglise vanahärra oli öösel tekile sattunud samal ajal, kui päike varjutas kuud... :D
Aga nüüd siis on jälle argipäev käes ja reisisihiks seekord linn, kuhu vähegi Austraaliast lugu pidav külaline peaks korrakski enda varbad seadma - Sydney. Nimelt selgus nädal tagasi, et üks eesti kutt sõidab Cairnsist Sydneysse ja on valmis lahkelt minuga istekohta jagama, kui temaga bensiiniraha klatin. Kokku tuleb ühe otsa eest umbes $60 näkku, mis on ülimalt hea tulemus, arvestades, et rändan kahe suure pluss väikse fotokotiga. Lennureis oleks maksnud umbes $200 ning bussiga üldse mingi ulmesumma. Seega äss diil ja vaja võimalusest kinni haarata. Pealegi olen ammu tahtnud ikka enda Austraalia sugulastele ka külla minna, neist ühed asuvad Sydneys ja üks 800km põhjapool. Hetke plaan on selline, et kõigepealt põrutan Sydneysse ja katsun seal enda kanda kinnitada ning võimalikult kiiresti töökoht leida, külastades samal ajal ka sealseid sugulasi. Kui töökoht olemas ning rahaline seis rohkem kindlustatud, võtan ühe nädalavahetuse vabaks ning sõidan põhjapoole paariks päevaks, et siis Viktorile külla minna ja ka seal väikest sukeldumist korraldada. Lennupiletid selle väikse vahemaa peale on odavad, umbes $50, kui hea diili otsa satud. Igatahes tundub mõistlikum enda baaslaager kõigepealt püsti seada ja alles siis luureretkedega algust teha.
Loodan ka allpool enda sukeldumisvarustust täiel rinnal rakendada, kuigi kardetavasti tööks seda nimetada on raske. Pigem olen õnnelik, kui saan sukelduda tasuta, olles vastutasuks grupiliider. Tegu oluliselt erineva sukeldumisega, kui siin põhja troopilises vööndis. Haid on suuremad ja ohtlikumad ning elamused teravamad ;)
Seniks aga rõõsat sõbrapäeva ning ärge lumme ära uppuge!
No comments:
Post a Comment