All good things come to those, who wait

Järjekordne mõnus nädalavahetus päikeselisel Great Barrier Reefil. Seekord siis juba OWD (Open Water Diver) kursuse assisteeriva instruktorina. Minu Dive Control Specialist treeningu üks osa on assisteerida instruktoreid uute õpilaste väljaõpetamisel ning minu õnneks koosnes mu esimene kursus 14st õpilasest ja väga heast ning professionaalsest (kuigi raske iseloomuga) instruktorist, kes andis mulle oluliselt rohkem ülesandeid, kui paberite järgi oleks pidanud andma. Pärast 2-päevast basseini ja klassiruumi sessiooni suundusime merele. Grupist 2 tegelast jäid meist maha väiksele laevale, kuna olid otsustanud nö budget versiooni kasuks, ülejäänutega viisime siis läbi avavee treeningu ookeanis. Meie kursusele liideti ka üks pehmelt öeldes "suure kondiga" õpilane, kes oli enda basseini- ja teooria osa juba sooritanud 3 nädalat tagasi. Ning nagu karta oli, ei tõotanud see midagi head :D
Esimese sukeldumise tegime puhtalt vee aluse maailmaga harjumiseks. Nico (instruktor) läks ees, grupp järel ning mina viimasena nende taga, kontrollimaks, kas kõik on OK. Murelapsel oli vööl 6 raskust (minul võrdluseks 4) kuid ikkagi ei suutnud ta kuidagi saada vee alla. Andsin talle enda vöölt ühe raskuse juurde, siis saime ta hädavaevu alla. Sukeldumine läbi, kõik OK. Järgmisel sukeldumisel pidid õpilased võtma vee all maski ära ja tegema muid hädavajalikke trikke. Hõljusin harjutuste ajal õpilaste selja taga, samal ajal kui instruktor igaühega individuaalselt tegeles. Murelaps sai harjutustega hakkama ning küsimusele, kas kõik on OK, vastas ta jaatavalt. Kuid paar minutit hiljem märkasin, et neiul on kuidagi kahtlaselt palju mulle suust väljumas. Lõõtsutab nagu traavel keset võistlust. Võtsin tal käest kinni ja vaatasin otse silma, see oligi siis esimene kord, kui kohtusin vee all Paanika-Jaanikaga (edaspidi PJ). Käskisin tal maha rahuneda, saada hingamine kontrolli alla ja ainult mulle otsa vaadata, hoides tal samal ajal kätest. Kuid olukord hakkas väljuma kontrolli alt, kui neiu näitas, et tahab ülesse minna. Kuna minu ülesanne oli grupi eest hoolt kanda, käskisin ühel õpilasel instruktori kutsuda (too oli meie poole seljaga samal ajal), kes samuti andis endast parima, et PJ maha rahustada kuid nähes, et too oli 5 minutiga ära lahustanud u 100 BAR õhku ning järel oli ainult 40 BARi, oli aeg tegutseda. Mina jäin grupiga alla, instruktor viis PJ pinnale, vabastades poolel teel ta raskusvööst, mis prantsatas meist 10m kaugusele põhja. Pinnal toimuvast pole ma teadlik.
Hiljem sain instruktorilt kiidusõnu, et suutsin olukorda lugeda neiu hingamise järgi ning otsuse eest mitte ise temaga pinnale minna, hoides teda samal ajal kontrolli all. Vastasel juhul oleks grupp pidanud minema temaga koos pinnale ning sukeldumine oleks nurjunud, kuna instruktor oleks pidanud meile järgnema koheselt. Nii aga jõudsime ta ära oodata, harjutused lõpule viia ning isegi veel 15 minutilise kiire sukeldumise teha. Mina sain aga väärtusliku kogemuse osaliseks, ükski teine praegune TDC pole PJ-ga vee all veel tutvust teinud. Murelaps aga ei suutnud pärast seda juhtumit enam ennast koguda, kuigi mitmed instruktorid käisid temaga uuesti ja uuesti vee all. Harjutusi ta igatahes lõpuni teha ei suutnud ning litsents jäi saamata. Mis teha, kõik ei ole loodud sukeldujateks :) jama aga selles, et nüüd pommitab ta mind sõnumitega, nagu ma oleksin ta hingekarjane ja elupäästja ja ma ei tea mis kõik veel. Olen paraja supi sees. Blokk peale!
Kokku aga tegin kolme päeva jooksul 8 sukeldumist, neist kaks lausa 63 ja 68 minutit, kuna grupp jagati kaheks ning viisime nad vee alla kordamööda. See oli paras kogemus õhusäästmise vallas, kuna suuri balloone (12L) oli vähe ja pidin leppima 8 liitrisega. Välja tulin aga ikkagi vähemalt 50 BAR-iga :)
Üks neist sukeldumistest oli siis (TARARARAMPARAAAAAFANFAARIDHÜÜAVAAAD) minu 100-s sukeldumine. Sukeldumistraditsioonide kohaselt sooritatakse see alasti. Ei pääsenud ka mina sellest meeldivast kogemusest :D Pärast kella 16.00 sukeldumist, kui kõik olid veest väljas, oli minu kord siis end lahti riietada, varustus selga ja vette. Kuna mul aga soolosukeldumise litsentsi veel pole, liitus minuga ka Bernhard, meie TDI (instruktoriks treenija), kes säilitas viisakat distantsi :D sukeldusime mõnusa 45 minutit, ühel mu lemmikpaigal, Millin reefil. Pärast seda mõistsin ma, milleks on välja mõeldud kalüpsod, kuna krt päris jahe oli ikka pärast pooletunnist sukeldumist, mis sest, et vesi oli 28 kraadi :) Aga üks TDC-dest tegi pilti ka, kui veest uuesti välja tulin. Loodan materjalile käpa peale saada ;)
Mis on veel meeldiv, et mind võetakse järjest enam, kui meeskonnaliiget, mitte tavalist töölooma. Mandril olles on peod juba päris meeleolukad ning kambavaim on kasvamas. Samuti laeval suhtutakse minusse paremini, kui varem. Võiks öelda, et olen omajopestumas (oh, veel parem sõna - omajoppamas). Ja mis kõige toredam - olen oma jope ka Woolshedis, kohalikus peomekas, kus Cairns Dive Center oma pidusid peab. Kuna nägu on juba tuttav ning mind teatakse, kui CDC töötajat, siis baariletis on hinnakiri automaatselt omandanud 50%-lise allahindluse :D:D:D seega kui varem maksin cuba libre eest 8$, siis nüüd ainult 4! Pole paha (a la Villu Reiljan)
Unustasin vist varem pajatada oma elu kõige räpasemast tööst :D Kui kaks nädalat tagasi meie väike transfeerlaev sadamas istus tänu käigukastivahetusele, oli meie ülesandeks laev põhjalikult puhtaks küürida. Ehk siis suurpuhastus. See tähendas muuhulgas ka seda, et laeva pilsis olev õli tuli välja imeda ja ämbritesse koguda ning siis rasvapuhastusvahendiga puhtaks küürida. Lühidalt istusin põlvist saati rõvedas, vanas haisvas õlivannis, käed õlgadeni sisse pistetud ning kraapisin põhjas kokku kõikvõimalikku sodi, mis sinna viimase paari aasta jooksul enda teekonna oli seadnud. Pärast tühjaksimemist ning puhtaks küürimist olid käed mitmeks päevaks kaetud mitte teise vaid teise ja kolmanda nahakihiga, mille põhjustas puhastusvahend (degreaser). See muuhulgas tähendas ka, et kui ma näiteks nõusid pesin, siis nõudepesuvahend jäigi kätele (vesi seda ära ei loputanud), pesu pestes olid käed pesupulbrised mitmeks tunniks ning käed kuivasid imekiirelt, meenutades seejuures pigem kauaks päikese kätte jäetud nahkkindaid :D kuid tulemusena on väikse laeva kapten nüüd minu suhtes tõsiselt hästi meelestatud, võiks öelda, suur sõber :)
Ahjaa, väike märkus veel - Cairnsi sadamas on hetkel randunud maailma suurim purjelaev EOS, mille omanik on Fox telekanali suuromanik Barry Diller. Ilus ja majesteetlik, nagu Rootsi kroonprintsess Victoria :)

Yongalale sukeldumine on kahjuks edasi lükatud, kuna mul vaja õppida hetkel vabade päevade jooksul. Ning ei leidnud ka kedagi, kes oleks saanud minuga koos minna. Samuti on tulevikuplaanid endiselt lahtised, valikuid palju ja ahvatlused aina kasvavad :)

Üks probleem on ka - mu riided on mulle suureks jäänud, teksad kukuvad vöölt maha ning mu ilus helesinine särk lotendab seljas. Kaal tänahommikuse seisuga 84 kg :)

Nõudmiseni, Muff