Diving is a desease with progressive complications

Olen tänaseks sooritanud 111 sukeldumist, mis on päris märkimisväärne tulemus 8 kuu jooksul. Neist 40 siis Great Barrier Reefil. Ja ma tunnen, et see haigus, mis mind ikka ja jälle vee alla tõmbab, on täiesti parandamatu. Kõlab jaburalt, kuid ma tunnen lausa füüsilist vajadust selle järele :D Nimelt olen ma täheldanud, et olles laeval ilma sukeldumiseta rohkem kui 12 tundi, muutun ma pahuraks ning närviliseks. Nii kui veest aga välja tulen, olen teada-tuntud Oz, rõõmus ja roosa...
Seega peab järeldama, et sukeldumine on narkootikum, millest üle saamine saab olema keeruline. Ainus ravim, mis kasvavat vajadust leevendada suudab, on sellel alal töötamine ning just see saab olema minu edasiste otsuste alus. Kuna turistina on sukeldumine kahjuks äärmiselt kallis tegevusala, siis ainus võimalus endale tööd leida selles valdkonnas on instruktorina. Kõigi eelduste kohaselt saan enda Dive Control Specialisti litsentsi kätte 24. jaanuaril ning selleks ajaks peaks olema selge, mis edasi saab.
Eile naasesin järjekordselt OWD kursuselt, mille jooksul sooritasin 8 sukeldumist. Kuigi oleksin võinud laevalt jalga lasta juba üleeile, otsustasin jääda veel üheks päevaks, kuna meeskond laeval oli niigi napis koosseisus tänu poe halvale organiseerimisele ning liiga liberaalsele puhkuse-poliitikale. Seega järjekordne töötan-oma-vabast-ajast juhtum :)
Sellel reisil sain siis ka tunda esimest korda, mis tunne on saada kõrvetada Jellyfish'ilt. Õnneks oli tegu siiski mitte kõige ohtlikuma liigiga ning elu kallale keegi ei kippunud. Kuid valu oli päris krõbe, seda enam, et olin samal ajal tervet kampa snorgeldajaid juhatamas riifil ning professionaalse maneeri nimel hoidsin valugrimasse paremas püksitaskus...kui aga poole tunni pärast tagasi laeva jõudsin, selgus, et kurjajuur oli end haakinud päästerõnga külge, mida endaga snorgeldades kaaskannatajate ohutuse eesmärgil kaasa vedasin. Instruktor, kes sukeldumistekil vahti pidas, konstanteeris, et tegu on isendiga "Portugese Man of War" ehk kohalike keeli "Blue Bottle" (http://en.wikipedia.org/wiki/Portuguese_Man_o'_War) ning et ma peaks enda seisukorrast talle raporteerima iga 10 min tagant. Kui asi tõsisemaks peaks minema, vaja arstiga konsulteerida. Kuna mul tunni aja jooksul oli päris tugev valu samas külje lihastes, kuhu kõrvetada sain, oli vahepeal päris tugev hirm aga õnneks lahenes valu tunni jooksul ning edaspidi oli kõik OK: Küll aga ei läinud nii hästi ühel snorgeldaval daamil, kes sai samalt isendilt kõrvetada üle terve kaela ning ei julgenud pärast seda enam vette minna 2 päeva jooksul.

Portuguese Man-o-war

Teine highlight reisi vältel oli üks eriti hea sukeldumine. Nimelt on üks mu kursuse ülesandeid juhtida ühe specialty sukeldumist. Selleks sai ühe neiu paadisukeldumise specialty, mille puhul meid mõlemat visati mootorpaadist välja paarisaja meetri kaugusel laevast, et saaksime siis tagasi laeva sukelduda. Selle vinge sukeldumise jooksul kohtusime üpris koguka isendiga sarjast Black-Tip Reef shark, ülisuure merikilpkonnaga, kes lasi meid enda seljas "ratsutada" ning rahulikult meie keskel kaasa ujus ning siis tipphetk - kohtumine suure sebrahaiga (http://en.wikipedia.org/wiki/Zebra_shark), kes siinkandis pole just kõige tavalisem veealune külaline.

Sebrahai

Kuid kui olin enda varustuse ära pannud, ütles mu instruktor, et ma ei saanud enda ülesandega hakkama, kuna tüdruk, keda juhendasin, oli käinud 30cm sügavamal enda lubatud limiidist ehk siis 18,3 m sügavusel. Minu ülesanne oleks olnud teda takistada. No kurat küll, tegu on litsenseeritud ning kogenud sukeldujaga, ise teab, mida teeb. Ma saan aru, kui me oleks käinud üle 20 meetri sügaval. Sel hetkel otsustasin, et ei taha selle instruktoriga enam tegemist teha ning muutsin enda kolmanda OWD kursuse toimumisaja päeva võrra hilisemaks. Muidu kukun selle instruktoriga vaata et läbi ka. Kusjuures kutt ise ütles ka, et ta on Asshole ning et ta teab seda. Go get a life, MF! Sama instruktoriga üht teist suhteliselt keerulist sukeldumist läbi viies olin kahjuks mina see, kes tõesti feilis. Nimelt andis ta mulle poole sukeldumise pealt ülesande kogu grupp tagasi laeva juhatada. Mina olin aga terve senise sukeldumise skitseerinud enda sukeldumiskaardi jaoks mustandit ning polnud kordagi vaadanud isegi kompassi, rääkimata tagasiteed märkivatest tingmärkidest. Ning kuigi ma hakkasin neid algul viima õiges suunas, keerasin kahjuks liiga vara ära teise suunda ning pinnale tulime umbes 200m laevast eemal. Instruktoril oli nalja nabani minu kulul, kuna tema oli muidugi teadlik mu valest pöördest ning itsitas pihku samal ajal. Samas võin enda kaitseks öelda, et iga sukeldumine, mida olen juhtinud algusest peale, on lõppenud otse laeva all. Kuid tõsi ta on, Divemasterina pean olema valmis iga kell sukeldumise juhtimist üle võtma ja grupi tagasi laeva viima. Hea õppetund kindlasti.
Aga nüüd siis mõne aja puhkan enne kolmandat kursust. Ülehomme varahommikul sõidab buss siit väiksesse linna nimega Ayr, kus järgmisel hommikul hüppan paati ja läheme sukelduma Yongala vrakile. Kolmepäevane ekskursioon pole just kõige odavam kuid kõik, kellega sellest rääkinud olen, ütlevad et asi on täiega seda väärt. Loodan ainult, et ilm vastu peab ja tuul liiga karmiks ei lähe. Päikest pole niiehknaa mõtet loota :D
Võimalik, et otsustan viimasel hetkel ka kaamera rentida vee alla kaasa võtmiseks. Kuidagi peab ju tõestama, et ma tegelt ka käisin seal :D