Diving is a desease with progressive complications

Olen tänaseks sooritanud 111 sukeldumist, mis on päris märkimisväärne tulemus 8 kuu jooksul. Neist 40 siis Great Barrier Reefil. Ja ma tunnen, et see haigus, mis mind ikka ja jälle vee alla tõmbab, on täiesti parandamatu. Kõlab jaburalt, kuid ma tunnen lausa füüsilist vajadust selle järele :D Nimelt olen ma täheldanud, et olles laeval ilma sukeldumiseta rohkem kui 12 tundi, muutun ma pahuraks ning närviliseks. Nii kui veest aga välja tulen, olen teada-tuntud Oz, rõõmus ja roosa...
Seega peab järeldama, et sukeldumine on narkootikum, millest üle saamine saab olema keeruline. Ainus ravim, mis kasvavat vajadust leevendada suudab, on sellel alal töötamine ning just see saab olema minu edasiste otsuste alus. Kuna turistina on sukeldumine kahjuks äärmiselt kallis tegevusala, siis ainus võimalus endale tööd leida selles valdkonnas on instruktorina. Kõigi eelduste kohaselt saan enda Dive Control Specialisti litsentsi kätte 24. jaanuaril ning selleks ajaks peaks olema selge, mis edasi saab.
Eile naasesin järjekordselt OWD kursuselt, mille jooksul sooritasin 8 sukeldumist. Kuigi oleksin võinud laevalt jalga lasta juba üleeile, otsustasin jääda veel üheks päevaks, kuna meeskond laeval oli niigi napis koosseisus tänu poe halvale organiseerimisele ning liiga liberaalsele puhkuse-poliitikale. Seega järjekordne töötan-oma-vabast-ajast juhtum :)
Sellel reisil sain siis ka tunda esimest korda, mis tunne on saada kõrvetada Jellyfish'ilt. Õnneks oli tegu siiski mitte kõige ohtlikuma liigiga ning elu kallale keegi ei kippunud. Kuid valu oli päris krõbe, seda enam, et olin samal ajal tervet kampa snorgeldajaid juhatamas riifil ning professionaalse maneeri nimel hoidsin valugrimasse paremas püksitaskus...kui aga poole tunni pärast tagasi laeva jõudsin, selgus, et kurjajuur oli end haakinud päästerõnga külge, mida endaga snorgeldades kaaskannatajate ohutuse eesmärgil kaasa vedasin. Instruktor, kes sukeldumistekil vahti pidas, konstanteeris, et tegu on isendiga "Portugese Man of War" ehk kohalike keeli "Blue Bottle" (http://en.wikipedia.org/wiki/Portuguese_Man_o'_War) ning et ma peaks enda seisukorrast talle raporteerima iga 10 min tagant. Kui asi tõsisemaks peaks minema, vaja arstiga konsulteerida. Kuna mul tunni aja jooksul oli päris tugev valu samas külje lihastes, kuhu kõrvetada sain, oli vahepeal päris tugev hirm aga õnneks lahenes valu tunni jooksul ning edaspidi oli kõik OK: Küll aga ei läinud nii hästi ühel snorgeldaval daamil, kes sai samalt isendilt kõrvetada üle terve kaela ning ei julgenud pärast seda enam vette minna 2 päeva jooksul.

Portuguese Man-o-war

Teine highlight reisi vältel oli üks eriti hea sukeldumine. Nimelt on üks mu kursuse ülesandeid juhtida ühe specialty sukeldumist. Selleks sai ühe neiu paadisukeldumise specialty, mille puhul meid mõlemat visati mootorpaadist välja paarisaja meetri kaugusel laevast, et saaksime siis tagasi laeva sukelduda. Selle vinge sukeldumise jooksul kohtusime üpris koguka isendiga sarjast Black-Tip Reef shark, ülisuure merikilpkonnaga, kes lasi meid enda seljas "ratsutada" ning rahulikult meie keskel kaasa ujus ning siis tipphetk - kohtumine suure sebrahaiga (http://en.wikipedia.org/wiki/Zebra_shark), kes siinkandis pole just kõige tavalisem veealune külaline.

Sebrahai

Kuid kui olin enda varustuse ära pannud, ütles mu instruktor, et ma ei saanud enda ülesandega hakkama, kuna tüdruk, keda juhendasin, oli käinud 30cm sügavamal enda lubatud limiidist ehk siis 18,3 m sügavusel. Minu ülesanne oleks olnud teda takistada. No kurat küll, tegu on litsenseeritud ning kogenud sukeldujaga, ise teab, mida teeb. Ma saan aru, kui me oleks käinud üle 20 meetri sügaval. Sel hetkel otsustasin, et ei taha selle instruktoriga enam tegemist teha ning muutsin enda kolmanda OWD kursuse toimumisaja päeva võrra hilisemaks. Muidu kukun selle instruktoriga vaata et läbi ka. Kusjuures kutt ise ütles ka, et ta on Asshole ning et ta teab seda. Go get a life, MF! Sama instruktoriga üht teist suhteliselt keerulist sukeldumist läbi viies olin kahjuks mina see, kes tõesti feilis. Nimelt andis ta mulle poole sukeldumise pealt ülesande kogu grupp tagasi laeva juhatada. Mina olin aga terve senise sukeldumise skitseerinud enda sukeldumiskaardi jaoks mustandit ning polnud kordagi vaadanud isegi kompassi, rääkimata tagasiteed märkivatest tingmärkidest. Ning kuigi ma hakkasin neid algul viima õiges suunas, keerasin kahjuks liiga vara ära teise suunda ning pinnale tulime umbes 200m laevast eemal. Instruktoril oli nalja nabani minu kulul, kuna tema oli muidugi teadlik mu valest pöördest ning itsitas pihku samal ajal. Samas võin enda kaitseks öelda, et iga sukeldumine, mida olen juhtinud algusest peale, on lõppenud otse laeva all. Kuid tõsi ta on, Divemasterina pean olema valmis iga kell sukeldumise juhtimist üle võtma ja grupi tagasi laeva viima. Hea õppetund kindlasti.
Aga nüüd siis mõne aja puhkan enne kolmandat kursust. Ülehomme varahommikul sõidab buss siit väiksesse linna nimega Ayr, kus järgmisel hommikul hüppan paati ja läheme sukelduma Yongala vrakile. Kolmepäevane ekskursioon pole just kõige odavam kuid kõik, kellega sellest rääkinud olen, ütlevad et asi on täiega seda väärt. Loodan ainult, et ilm vastu peab ja tuul liiga karmiks ei lähe. Päikest pole niiehknaa mõtet loota :D
Võimalik, et otsustan viimasel hetkel ka kaamera rentida vee alla kaasa võtmiseks. Kuidagi peab ju tõestama, et ma tegelt ka käisin seal :D

Otsustamisaeg jõuab järjest lähemale

Njaa. Mu DiveCon kursus peaks lõpule jõudma umbes Jaanuari keskpaigas, mistõttu on varsti vaja hakata tulevikuplaane pidama. Olen endale selgeks teinud paar valikut. Tõenäoliselt pole mu praeguse "tööandja" jaoks probleem, kui tahan jätkata nende juures ka instruktorikursust samal viisil, nagu praegu teen DiveCon kursust. See tähendaks aga, et jään Cairnsi umbes 3-4 kuuks, teenides sel ajal umbes 250 dollarit nädalas (5 päeva tööl, 2 päeva vaba). See küll kataks ära 100 dollarit nädalas elamiskulusid ning toidukulud, kuid reaalselt läheb siiski raha rohkem välja, kui sisse tuleb. Hetkel on mul tänase seisuga kuskil 25000 krooni reserve kuid arvestades seda, kui kiiresti siin raha kulub, ei jätku seda väga kauaks. Teisalt oleks see siiski suhteliselt turvaline viis enda instruktoripaberid siin ära teha (kuigi SSI, mitte oluliselt populaarsema PADI omad). Ainus suurem väljaminek oleks oma varustus, mis minu puhul tähendaks ainult regulaatorikomplekti ning BCD (buoyancy control device) ostmist. Siin õnneks tuleb appi kohalik sukeldumiskeskus Pro Dive, kes müüb enda aasta vana varustust väga mõistliku hinnaga (kokku u 6000 krooniga).
Teine võimalus oleks lennata siit minema, näiteks Bali saarele Indoneesias (ühe otsa pileti saaks enamvähem 4000 krooniga), kulutada kogu enda raha instruktoripaberite tegemisele (15 päevaga, hind u 14000 krooni) ning siis loota, et leian ka tööd. Ja seejuures peab ikkagi enda varustus ka olemas olema (6000 krooni). Pluss oleks see, et aasias on elu odavam ning raha kulub vähem.
Kolmas võimalus oleks pärast DiveCon kursuse lõpetamist leida farmitööd, et raha kõrvale panna. Kuu ajaga peaks umbes 20000 krooni vast ikka kätte saama, kui veab, isegi rohkem. Pärast seda võib siis enda sukeldumisplaanidega edasi minna. Seda enam, et olen senise töö puhul ilmselgelt endale tõestanud, et olen valmis pingutama 14 tundi päevas, kui asi seda väärt :)
Seega üks asi on kindel - valikuid on küllaga ning hätta ei tohiks jääda. Küll aga peab leidma kiiremas korras lahenduse, mis oleks kõige mõistlikum arvestades ka mu peamist eesmärki - rännata ja näha võimalikult palju. Mulle ei meeldi esimese variandi puhul kõige enam just see asjaolu, et pean veetma veel mitu kuud siin Cairnsis. Mitte, et mulle siin ei meeldiks - järjest enam hakkan inimestega tuttavaks saama jne - aga sellisel juhul olen veetnud pool aastat ühe koha peal ning see pole ju rändamise eesmärk. Teisest küljest - sukelduda saaks siis päris tugevalt ning hea kogemus tulevaseks töö leidmiseks oleks all olemas.

Homme hommikul jälle merele siis. Kolm päeva uute OWD õpilastega kursust, palju sukeldumist (jõulude ajal tõenäoliselt laeval vähem reisijaid ja piisavalt meeskonda, et sukelduda saaks korralikult) ning fun'i. Pärast seda aga tervelt nädal aega vabadust. Peab välja mõtlema, mida selle ajaga peale hakata (kaasa arvatud uusaasta öö), ilma et väga palju raha kuluks. Tõenäoliselt võtan ette põhjalikuma ekskursiooni Cairnsi ümbruses, külastan põhjapoolsemaid randasid ja kui veab, äkk ka mõnda ürgsemat vihmametsa ümbruskonnas. Kodu enivei olemas, kuhu õhtuks tagasi tulla.

Teile aga, kallid lugejad soovin karget jõulumeeleolu ning mõnusat pühadeäraolemist. Kallistan kõiki koduseid ja sõpru ning olen mõtetes alati teiega :)

All good things come to those, who wait

Järjekordne mõnus nädalavahetus päikeselisel Great Barrier Reefil. Seekord siis juba OWD (Open Water Diver) kursuse assisteeriva instruktorina. Minu Dive Control Specialist treeningu üks osa on assisteerida instruktoreid uute õpilaste väljaõpetamisel ning minu õnneks koosnes mu esimene kursus 14st õpilasest ja väga heast ning professionaalsest (kuigi raske iseloomuga) instruktorist, kes andis mulle oluliselt rohkem ülesandeid, kui paberite järgi oleks pidanud andma. Pärast 2-päevast basseini ja klassiruumi sessiooni suundusime merele. Grupist 2 tegelast jäid meist maha väiksele laevale, kuna olid otsustanud nö budget versiooni kasuks, ülejäänutega viisime siis läbi avavee treeningu ookeanis. Meie kursusele liideti ka üks pehmelt öeldes "suure kondiga" õpilane, kes oli enda basseini- ja teooria osa juba sooritanud 3 nädalat tagasi. Ning nagu karta oli, ei tõotanud see midagi head :D
Esimese sukeldumise tegime puhtalt vee aluse maailmaga harjumiseks. Nico (instruktor) läks ees, grupp järel ning mina viimasena nende taga, kontrollimaks, kas kõik on OK. Murelapsel oli vööl 6 raskust (minul võrdluseks 4) kuid ikkagi ei suutnud ta kuidagi saada vee alla. Andsin talle enda vöölt ühe raskuse juurde, siis saime ta hädavaevu alla. Sukeldumine läbi, kõik OK. Järgmisel sukeldumisel pidid õpilased võtma vee all maski ära ja tegema muid hädavajalikke trikke. Hõljusin harjutuste ajal õpilaste selja taga, samal ajal kui instruktor igaühega individuaalselt tegeles. Murelaps sai harjutustega hakkama ning küsimusele, kas kõik on OK, vastas ta jaatavalt. Kuid paar minutit hiljem märkasin, et neiul on kuidagi kahtlaselt palju mulle suust väljumas. Lõõtsutab nagu traavel keset võistlust. Võtsin tal käest kinni ja vaatasin otse silma, see oligi siis esimene kord, kui kohtusin vee all Paanika-Jaanikaga (edaspidi PJ). Käskisin tal maha rahuneda, saada hingamine kontrolli alla ja ainult mulle otsa vaadata, hoides tal samal ajal kätest. Kuid olukord hakkas väljuma kontrolli alt, kui neiu näitas, et tahab ülesse minna. Kuna minu ülesanne oli grupi eest hoolt kanda, käskisin ühel õpilasel instruktori kutsuda (too oli meie poole seljaga samal ajal), kes samuti andis endast parima, et PJ maha rahustada kuid nähes, et too oli 5 minutiga ära lahustanud u 100 BAR õhku ning järel oli ainult 40 BARi, oli aeg tegutseda. Mina jäin grupiga alla, instruktor viis PJ pinnale, vabastades poolel teel ta raskusvööst, mis prantsatas meist 10m kaugusele põhja. Pinnal toimuvast pole ma teadlik.
Hiljem sain instruktorilt kiidusõnu, et suutsin olukorda lugeda neiu hingamise järgi ning otsuse eest mitte ise temaga pinnale minna, hoides teda samal ajal kontrolli all. Vastasel juhul oleks grupp pidanud minema temaga koos pinnale ning sukeldumine oleks nurjunud, kuna instruktor oleks pidanud meile järgnema koheselt. Nii aga jõudsime ta ära oodata, harjutused lõpule viia ning isegi veel 15 minutilise kiire sukeldumise teha. Mina sain aga väärtusliku kogemuse osaliseks, ükski teine praegune TDC pole PJ-ga vee all veel tutvust teinud. Murelaps aga ei suutnud pärast seda juhtumit enam ennast koguda, kuigi mitmed instruktorid käisid temaga uuesti ja uuesti vee all. Harjutusi ta igatahes lõpuni teha ei suutnud ning litsents jäi saamata. Mis teha, kõik ei ole loodud sukeldujateks :) jama aga selles, et nüüd pommitab ta mind sõnumitega, nagu ma oleksin ta hingekarjane ja elupäästja ja ma ei tea mis kõik veel. Olen paraja supi sees. Blokk peale!
Kokku aga tegin kolme päeva jooksul 8 sukeldumist, neist kaks lausa 63 ja 68 minutit, kuna grupp jagati kaheks ning viisime nad vee alla kordamööda. See oli paras kogemus õhusäästmise vallas, kuna suuri balloone (12L) oli vähe ja pidin leppima 8 liitrisega. Välja tulin aga ikkagi vähemalt 50 BAR-iga :)
Üks neist sukeldumistest oli siis (TARARARAMPARAAAAAFANFAARIDHÜÜAVAAAD) minu 100-s sukeldumine. Sukeldumistraditsioonide kohaselt sooritatakse see alasti. Ei pääsenud ka mina sellest meeldivast kogemusest :D Pärast kella 16.00 sukeldumist, kui kõik olid veest väljas, oli minu kord siis end lahti riietada, varustus selga ja vette. Kuna mul aga soolosukeldumise litsentsi veel pole, liitus minuga ka Bernhard, meie TDI (instruktoriks treenija), kes säilitas viisakat distantsi :D sukeldusime mõnusa 45 minutit, ühel mu lemmikpaigal, Millin reefil. Pärast seda mõistsin ma, milleks on välja mõeldud kalüpsod, kuna krt päris jahe oli ikka pärast pooletunnist sukeldumist, mis sest, et vesi oli 28 kraadi :) Aga üks TDC-dest tegi pilti ka, kui veest uuesti välja tulin. Loodan materjalile käpa peale saada ;)
Mis on veel meeldiv, et mind võetakse järjest enam, kui meeskonnaliiget, mitte tavalist töölooma. Mandril olles on peod juba päris meeleolukad ning kambavaim on kasvamas. Samuti laeval suhtutakse minusse paremini, kui varem. Võiks öelda, et olen omajopestumas (oh, veel parem sõna - omajoppamas). Ja mis kõige toredam - olen oma jope ka Woolshedis, kohalikus peomekas, kus Cairns Dive Center oma pidusid peab. Kuna nägu on juba tuttav ning mind teatakse, kui CDC töötajat, siis baariletis on hinnakiri automaatselt omandanud 50%-lise allahindluse :D:D:D seega kui varem maksin cuba libre eest 8$, siis nüüd ainult 4! Pole paha (a la Villu Reiljan)
Unustasin vist varem pajatada oma elu kõige räpasemast tööst :D Kui kaks nädalat tagasi meie väike transfeerlaev sadamas istus tänu käigukastivahetusele, oli meie ülesandeks laev põhjalikult puhtaks küürida. Ehk siis suurpuhastus. See tähendas muuhulgas ka seda, et laeva pilsis olev õli tuli välja imeda ja ämbritesse koguda ning siis rasvapuhastusvahendiga puhtaks küürida. Lühidalt istusin põlvist saati rõvedas, vanas haisvas õlivannis, käed õlgadeni sisse pistetud ning kraapisin põhjas kokku kõikvõimalikku sodi, mis sinna viimase paari aasta jooksul enda teekonna oli seadnud. Pärast tühjaksimemist ning puhtaks küürimist olid käed mitmeks päevaks kaetud mitte teise vaid teise ja kolmanda nahakihiga, mille põhjustas puhastusvahend (degreaser). See muuhulgas tähendas ka, et kui ma näiteks nõusid pesin, siis nõudepesuvahend jäigi kätele (vesi seda ära ei loputanud), pesu pestes olid käed pesupulbrised mitmeks tunniks ning käed kuivasid imekiirelt, meenutades seejuures pigem kauaks päikese kätte jäetud nahkkindaid :D kuid tulemusena on väikse laeva kapten nüüd minu suhtes tõsiselt hästi meelestatud, võiks öelda, suur sõber :)
Ahjaa, väike märkus veel - Cairnsi sadamas on hetkel randunud maailma suurim purjelaev EOS, mille omanik on Fox telekanali suuromanik Barry Diller. Ilus ja majesteetlik, nagu Rootsi kroonprintsess Victoria :)

Yongalale sukeldumine on kahjuks edasi lükatud, kuna mul vaja õppida hetkel vabade päevade jooksul. Ning ei leidnud ka kedagi, kes oleks saanud minuga koos minna. Samuti on tulevikuplaanid endiselt lahtised, valikuid palju ja ahvatlused aina kasvavad :)

Üks probleem on ka - mu riided on mulle suureks jäänud, teksad kukuvad vöölt maha ning mu ilus helesinine särk lotendab seljas. Kaal tänahommikuse seisuga 84 kg :)

Nõudmiseni, Muff

Aadress

Kui kellelgi huvi kirjutada-joonistada, siis minu uus elukoht asub sellisel aadressil:

5B Scott Street
Parramatta Park
Cairns, QLD 4870
Australia

Jään huviga ootama ;)

Time to cool down

Just nii ongi. Täna on esimene VABA päev pärast 31 päeva kestnud totaalfenomenaalset tööorgiat. Kokku siis 31*14=434 tundi straight up, väikeste unepausidega. Päris põrutav kogemus, pean tunnistama. See kõik poleks olnud võimalik, kui ümberringi oleks kõik teised olnud laiskvorstid ja lohed aga see ikka uskumatu, millise energia ja paueriga kõik laeval toimetavad. Pidev võitlus aja ja lollusega, välkkiired lõunad ja konstantne ajuragin on vist see, mille nimel need inimesed elavad :)
Neist 31st päevast olin suure laeva peal kokku 23 ning kokku sukeldusin selle aja jooksul 24 korda. Mõnede arvates vähe, kuid see-eest panin rõhku kvaliteedile - väga ilusad sukeldumised olid. Viimased 5-6 päeva pandi mind sukeldumis- ja snorgeldamisbriifinguid läbi viima. Kuigi mul avaliku esinemise kogemust juba nagu oleks, on inglise keeles spetsiifilise teksti lahtiseletamine päris paras pähkel kuid nüüdseks on juba täitsa iisibiisi see. Seda enam, et homme hakkab mul pihta Dive Control Specialisti koolitus, mis algab kõigepealt kolme 5-päevase algajate sukeldujate kursuse läbiviimisel instruktori assisteerimisega. Kuigi kursuse viib läbi instruktor, on mul päris palju vaja klientidega suhelda ja neid aidata. Kui kolme päeva pärast laevale läheme kursusega, olen kõigil sukeldumistel samuti kaasas - seega pääris palju sukeldumisi. Ühe sessiooni kohta pidavat olema kuskil 10 sukeldumist. Kolm sessiooni - 30 :)
Samas tuleb päris palju õppimist ja kodutööd ka teha. Materjali, mida läbi lugeda, on ise juba 150-200 lk. Paljud on alustanud juba töötegemise kõrvalt, kuigi aega selleks eriti pole. Mina jõudsin kolmandiku ainult läbi töötada, seega palju järgi vaja teha.
Inimsuhted on siin ka päris huvitavad. Nii näiteks sain teada enda tööperioodi lõpupoole, et mul on väikestviisi hüüdnimi tekkinud - DC (Double Check), kuna ma pidevalt harjumuspäraselt kontrollin, kas kõik asjad on korras, balloonid täidetud ja reeglitepäraselt kinnitatud, sukeldumistekk puhas ja korras jne. Nüüd siis tuli aga välja, et ma olen sellega päris mitmeid TDC-d välja pahandanud, kuna nad võtavad seda isiklikult, nagu mina kontrolliksin nende töötegemist, olles samas ise ka TDC. Eks ma mingil määral mõistan neid kuid eks see ongi võib-olla mingi põhjamaa töökultuuri erinevus, et mina olen harjunud tegutsema eesmärgi nimel - antud hetkel, et kõik sujuks probleemideta ja oleks korras, teised aga tahavad lihtsalt ENDA tööd hästi teha. Igatahes tõmbasin ennast tagasi paar viimast päeva ja vastav tulemus oli ka käes. Varahommikul laeva ühelt sukeldumiskohalt teise liikudes unustas verivärske TDC ohutuspeatusreelingu vette (selle küljes riputakse, kui sukeldumise lõpus tehakse ohutuspeatust). Samas ei tohiks mootori käies mitte midagi vees olla, vastasel juhul võib see sõukruvid pekki keerata. Igatahes lõugas kapten selle peale pääris pikka aega, sõimas kõik laeva meeskonna üksipulgi läbi ja päris paljud veeretasid süü minule, kuna ma ei kontrollinud noore algaja tegemisi, olles samas ainus peale tema, kes sukeldumistekil samal ajal oli. No tänksälot, nokk kinni, saba villi...
Igatahes olgu kuidas on - nüüd on elu oluliselt lihtsam. Ja mis kõige lahedam - MUL ON JÄLLE PRIVAATSUST ELUS! Nimelt kolisin nüüd hostelist ära ja jagan 4 teise laheda inimesega ühte suurt korterit. Igaühel oma privaatne tuba. Maja ise väga heas korras, puhas ja kõikvõimalike mugavustega. Asukoht kohe suure shoppingtsentrumi taga, lähedal nii klubidele kui kõigele muule tähtsale. Kuramuse hea tunne on ikka, kui saad jälle omaette toas chillida, olin selle tunde juba ära unustanud selle pooleteise kuuga. Ja voodi on suur... :D
Eile siis lasin lipsu lõdvaks ja läksin kogu meeskonnaga (kes maal hetkel) ja viimase nädala jooksul laeval viibinud reisijatega välja. Kokku oli meid vähemalt 30 ja see oli kahtlemata parim pidu alates kodunt lahkumisest. Sellist meeleolu ja mürglit on muidugi raske sõnadega edasi anda ;) Samuti olen suutnud ennast ka inglise keeles piisavalt palju kodustada, et eesti peent huumorit edasi anda jälle. Vahepeal oli see päris keeruline, kuna sõnavara polnud piisav. Seeläbi juba päris mitme ajutiselt siin viibiva neiu numbrid käes ja üldse on sotsiaalne võrgustik hakanud päris tugevalt laienema pärast seda, kui laeval briifinguid ja otsest klientidega suhtlemist hakkasin praktiseerima. Paljud ju linnas pärast seda enivei pidutsemas ja lihtsam kohe jutule saada :)
Ajakava järgi olen jõulude ajal laeval kursusega kuid uuel aastal on mulle ainukesena antud 5 vaba päeva. Nüüd peaks mõtlema mingi laheda tegevuskava välja, kuidas need ära kasutada. Aasta kolm viimast ja uue 2 esimest päeva on vabad - see on luksus, mida siin paljud kadestavad. Üks mõte liikuda selleks ajaks põhjapoole dzhunglisse. Ja kindlasti plaanis paari vaba päeva jooksul ära käia ka kohalikus TOP3 kuuluvas sukeldumiskohas - vrakil Yongala. Päris mitu instruktorit on avaldanud soovi kaasa tulla, kuna seal vaja kogenud buddy't, vastasel juhul võidakse sulle määrata mingi algaja päss, kes imeb kogu õhu 15 minutiga ära ning pead temaga koos pinnale tulema. No way, hose! Kui minna, siis kindlasti enda teada tuntud buddy'ga :)

Ahjaa - leidsin nüüd kaalu siin ka. Alates kodunt lahkumisest (92 kg) olen ära põletanud 5 kg... :)

Suhtlemisteni, kullakesed. Olen nüüd rohkem jälle online :)

Just another day at the office

Njäuhh. Jälle üks nädal merel möödas. Eile jõudsin siis tagasi ning pärast kiiret õhtusööki pugesin koheselt voodisse, et nädala raskusvöö maha magada. Õnnis öö oli :D
Üldiselt läheb kõik vanaviisi, rabame nagu hullud päevad läbi ning nalja saab ikka ka päris palju. Ühed helgeimad hetked olid vast sukeldumine ühes selle piirkonna ilusaimas kohas nimega "Three Sisters", mis oli tõesti ütlemata vinge. Nähtavus sellel riifil on enamasti alati hea (vähemalt 25m) ja kuna tegu Great Barrier Reefi äärealaga, hulguvad seal ringi suuremad ning rasvasemad isendid, eriti just grupiviisiliselt. Üks sellistest eksis ka minu trajektoorile, kohtusin piraka Grey Reef Sharkiga, mis on kraadi võrra tõsisem hai, kui Whitetip reef shark kuid siiski üpris ohutu loomake. Samas nägin isendit natuke kaugemalt ning võib olla ka võimalik, et tegu oli sama Bullsharkiga, keda üks instruktoritest kohtas samas kohas eelneval õhtul.
Kokkuvõttes on aga sukeldumistega seis üpris kesine. Kuna laev on kogu aeg puupüsti rahvast täis ning enamasti on laeval 2 TDC-d, siis kahjuks meil eriti sukelduda ei õnnestu. Kokku siis 8 päeva jooksul 7 sukeldumist, mis teeb kokkuvõttes kolme nädalaga 20 sukeldumist. Kui kuulsin, et mõned, kes täna juba lõpetavad, said 25 sukeldumist esimese nädalaga juba, võtab natuke nukraks. Seda enam, et kõik instruktorid tunnustavad mind ja on rahul mu tööga. Aga midagi pole teha, keegi peab töö ka ära tegema. Loodan, et nüüd, kui 4 uut TDCd juurde tuli, läheb meil, vanematel, natuke iisimalt ning saame rabatud töö eest väärt tasu. Siin sõltub muidugi palju ka instruktoritest, kuna päris paljud on ise ka kogu aeg rakkes ning ei ole aega teistele mõelda. Aga mul ses mõttes kama, et olen põhikohad ära näinud ja sukeldumisi piisavalt palju tänaseks juba, et enda paberid ära teha. Samuti on mulle öeldud, et põhilised sukeldumised tulevad siis, kui teen DiveCon kursust. 4 korda päevas vee alla vähemalt :)
Üks ärevam hetk ka - teisipäeva hommikul olin laeva ninas vaatlusvalves, kui ühel hetkel tuli üks meie äsja paberid saanud Divemaster pinnale ning hakkas kätega vehkima ja karjus, et on paanikas. Ma algul mõtlesin, et see on mingi nali, kuna tegu siiski professionaalse sukeldujaga aga ei olnud nali midagi. Preili oli nimelt hüpanud vette tühja ballooniga, sealjuures ei kontrollinud ta kordagi enda ballooni rõhku ning tulemusena lõppes tal enda juhendatud 6 sertifitseeritud sukelduja keskel 13 meetri sügavusel õhk otsa. Selle asemel aga, et profina eeskujulikult rahulikuks jääda, enda lähimalt sukeldujalt õhku küsida ja pinnale tõusta, läks tshikk paanikasse, rebis endalt seljast kogu varustuse, kaasa arvatud LESTAD! ning rabeles ennast pinnale. See oli meie vanadele instruktoritele ikka paras šokk, et keegi NII hullusti suudab reageerida, seda enam, et Divemaster. Aga paanikas inimene on muidugi kontrollimatu.
Igatahes oli minu ülesandeks teda maha rahustada kõigepealt, kuna ta oli laevast ainult 15-20 m kaugusel ning temaga koos tuli pinnale ka teine sukelduja. Kuid kuna tshikk maha ei rahunenud, andsin TDC Andyle, kes oli kära peale kohale jooksnud, ülesandeks vette hüpata, kus ta aitas preili sildumisköieni, kuhu viskasin järele ka päästerõnga. Jooksin kohe laeva ahtrisse, et korraldada etteotsa väike kaater, millega neiu ära tuua. Samal ajal viisin Andyle uue komplekti sukeldumisvarustust, et ta saaks jätkata sukeldumist järelejäänud 6 sukeldujaga. Muidu hakkavad need liiga palju asjade üle mõtlema :) Kokkuvõttes kestis kogu päästeoperatsioon vast mitte enam kui 5 minutit aga tundus, et tegelt läks terve igavik. Tagantjärele sain teada, et oleksin tegelikult pidanud ise vette hüppama, mitte delegeerima seda edasi. Samas räägiti mulle algul, et Lookout (ehk siis vahimees) on viimane, kes vette hüppab, kui sündmuse ajal on olemas mõni pädev päästja, kuna peab organiseerima päästmist, kutsuma abi jne. Võta nüüd kinni. Igatahes järgmine kord hüppan ise sisse, räägitagu mis tahes.
Aga pärast seda juhtumit pole preili muidugi enam ettevõtte hingekirjas ning tõenäoliselt ei sukeldu enam kunagi. Litsents pidavat vist siiski alles jääma. Muuseas, just enne vee alla minekut tegin temast ja ta grupist pilti:

Kolmapäeva öösel käis Kangaroo Explorer Cairnsi sadamas enda varusid täiendamas. Seega oli meil sisuliselt 21 tunnine tööpäev, kuna magada sain sisuliselt 3,5 tundi. Enamiku ööst toimetasime külmutatud toidu kaste kailt keldrisse sügavkülma ning korraldasime muid logistilisi aktsioone. Kuigi olime lootnud, et saame tunnikese linna peal mürgeldada, kahanes see tõenäosus iga hetkega ning sisuliselt jäi vaba aega ainult 30 minutit, mille jooksul mõned jooksid kiirelt suitsuvarusid täiendama ja oligi aeg lahkuda. Aga oioioioioioi, kui raske oli järgmisel päeval jälle maksimumkoormusega tööd teha, naeratada klientidele ning nende eest hoolitseda. Kui õhtul kella 9ks voodisse jõudsin, oli Unemati juba mu padja liiva täis puistanud. Tarvitses ainult jaanalinnu kombel pea sisse pista...
Tervis on ka natuke komberdama hakanud. Paar päeva merel ning pardinokk on tagasi ehk siis huuled ville täis. Kui ühel õhtul paaril kolleegil pullituju peal oli ning kogu meeskond endale kleebitud leiblid rinda sai mõne vahva sõnumiga, siis minu oma oli selgelt üks humoorikamaid: "Wanna kiss?" :D Samuti kimbutab mind jälle vahepeal juba ära närbunud jalaseen, mis niiskes keskkonnas olevat täitsa tavaline asi. Samas on ülisoolane vesi topeltnõme, kuna varbavahe on pidevalt paistes ning põrgulikult valus.
Täna hommikul sadamasse jõudes selgus siis asjaolu, et väikse laeva käigukast on ennast puhkusele organiseerinud ning järgmised 3 päeva merele ei minda. Seega korraldame sellel ajal väikelaeva suurpuhastust ning aitame remonditöödel. Õhtuks olin veel enam väsinud, kui tavalisel päeval merel, kuigi algul tundus asi vastupidiseks kujunevat. Homme kell 7 läheb jälle lahti.
Neljapäeval lähen viimast korda suurele laevale tööd tegema, kuna mul on jäänud tööpäevade lõpuni ainult 9 päeva :) Siis hakkab treening ja kursus pihta. Paar klõpsu ka...

Ahjaa. Ma näen unes Eestimaa külmunud põldusid ja raagus puid ning väike igatsus on hinge pugenud. Aga siiski veel väike :)

Arrivederci :*

Jah, see on päris kala. 20 kg Delfiinkala

 Järjekordne päev kontoris :)

 Korraks keerasin tööle selja

Back to the reef

Homme siis jälle 8ks päevaks merele. Viimased kolm päeva olen basseinis abiks olnud, iga päev vees instruktoriga uusi õpilasi koolitanud. Mulle öeldi kohe, et olen ainuke, keda nad basseini lasevad TDC-dest, kuna olen kogenum ning suudan hästi inimestega suhelda. Homme sõidab muga kaasa terve kamp, keda siin kaks päeva olen koolitanud maa peal. Täitsa oma õpilaste tunne juba, seda enam, et ühe prantsuse tüdruku suutsin panna vee all maski näost ära võtma ja uuesti tagasi panema. Instruktor oli tema suhtes juba alla andnud ning ei lasknud teda merele. Rääkisin taga pool tundi asja põhjalikult läbi ja siis läksime basseini ning tegi ilusti ära, ise rõõmus ja roosa :)
Üldse on mind siin igatpidi valmistatud ette juba DiveCon kursuseks. Renaldo, boss-instruktor, kes uusi instruktoreid koolitab, pani mind täna kuulama ja kaasa tegema juba DiveCon kursusel olevate tegelastega asju. Ning teine instruktor, kellega basseinis asju ajasin, ütles otse ära, et minuga ollakse väga rahul ning seda on näha ka ajaplaanidest, kuna järgnevad kolm nädalat olen enamiku ajast Kangaroo Exploreri peal, kuhu pannakse need, keda tahetakse põhiklientuuriga tegelema. Seega kolm päeva parajat egoboosti :D
Samas on mul kaks viimast päeva põrgulikud peavalud, alles ibuprofeeni ja kodeiini tabletid aitavad, tavaline paratsetamool enam mitte. Loodan, et tegu siiski ajutise nähtusega ning laeva peal asi laheneb. Ei tahaks küll haigeks jääda praegu :)

Igatahes, kui midagi ei juhtu vahepeal, siis saan teile uusi seiklusi pajatada 8 päeva pärast. Võtan ka fotoka seekord kaasa (mitte küll vee alla) ning äkki saab paremini edasi anda seda, mis laeval toimub. Ja tegelt on laeval ka fotokalaenutus, äkki haaran üheks päevaks vee alla, kui peaks võimalus tekkima :)

Cheers, bros'n'sistas!

Wonderful underwater wonderer

Voilà, I’m back in business. Viimasest kirjutisest möödas juba pea kaks nädalat ning sündmustepagas on jälle paar kilo raskem. Nädal tagasi pühapäeval astusin siis kell pool 8 hommikul väikse laeva peale, mille nimeks M/V Sunkist, mis pärast mõningast raputavat tunnikest merel trasnportis mind laevale, mille pilte nägite eelmises postituses. Astusin Kangaroo Exploreri peale (edaspidi KE), panin enda kotid nurka ning 5 min hiljem olin juba sukeldumistekil balloonide täitmisega tegelemas, instruktor Ethani valvsa pilgu all. Ja täpselt nii ongi – sellest hetkest alates 6 päeva laksisin laeval tööd vihtuda keskmiselt 15 tundi päevas. Äratus kell 5, magama kell 10, kui hästi läheb. Mul ei vedanud veel ka selles osas, et laev oli klientidest puupüsti täis, mistõttu polnud praktiliselt kellelgi aega minuga tegeleda ning kõik pidi käigu pealt saama selgeks. Samas on mind millegi pärast õnnistatud võimega asjadest suht kiiresti aru saada ning kolmandaks päevaks polnud mul enam probleemi enamike asjadega ise toime tulemisega. Seda enam, et toppisin enda nina õppimise eesmärgil praktiliselt igale poole, kuhu võimalik. Tänaseks siis nädal aega möödas ning teen juba asju, mida seni on teinud ainult vanad kalad. Üks instruktoritest küsis konkreetselt, kas ma olen varem sukeldumislaeval töötanud, kuna nägi mind esimest korda ja ei suutnud uskuda, et olen töötanud vähem kui nädal aega. Ning kui nägin mõningasi tegelasi, kes teevad sama divemaster treeningut nagu mina, kes on seal töötanud juba 2-3 nädalat, siis ma ei imestanud ka eriti selle üle. Mõned on ikka uskumatud lohed. Samas vedas mul ka selle läbi, et esimestel päevadel oli mul laeval kaks superhead TDC’d (Trainee Dive Controller), kes just nädala lõpus lõpetasid enda töö ning alustasid treeningutega. Saime nendega väga headeks sõpradeks ning senimaani, kui näeme, on nalja palju. Samas olid nad igal hetkel valmis asju selgitama ja õpetusi jagus kuhjaga, kuigi seda enamalt jaolt läbi praktika :) Igatahes järasime me nelja päeva jooksul kolmekesi laeva peal läbi täislastis sukeldumisseltskonna eest hoolitsemise ilma, et ühelgi instruktoril oleks midagi kobiseda olnud. Pigem jätkus ainult kiitusi. Seeläbi sain ka päris head suhted instruktoritega kohe sisse seatud, kuigi eks paar frukti on ikka seltskonnas...

Igatahes on algus olnud väga hea ning kui nii edasi, siis usun, et saan väga hea kogemuse tiimi- ja pinge all organiseerimise valdkonnas. Sest uskuge mind – laeval pole mitte ühtegi vaba minutit ka. Alati on midagi teha, söömiseks jääb tavaliselt 5-10 minutit ja paned jälle nagu orav rattas. Mis aga mulle eriti meeldib, on see, et ma ei pea tegelema kõrvaliste asjadega nagu voodite korrastamine või kajutite pesemine jne. TDC-d tegelevad puhtalt sukeldumisvaldkonna tegevustega – just see mis mulle kõige paremini istub. Balloone täitsin juba teisest päevast alates, mis sest et nii mõnigi instruktor otsustas nädala lõpus hakata mind õpetama, kuidas seda teha :D Ning laevaköite sidumine on mul ka juba päris hästi käpas, olen paar korda isegi mootorpaadiga käinud sildumisköit kinnitamas ning sellega täitsa edukalt hakkama saanud. Seega – asi edeneb.
Üks meie ülesannetest on klientidega hästi läbi saamine ning see on lausa kohustus tegelikult. Iga TDC peab vähemalt paari kliendiga looma lähedasemad suhted, nende kohta rohkem teadma jne. Mul on see igatahes väga hästi senimaani õnnestunud, eriti millegi pärast itaallastega. Olen leidnud ka hea viisi, kuidas murda jääd uute ja vanade klientide vahel laeval (iga päev vahetub osa klientidest uute vastu, kes tulevad väikse laevaga mandrilt). Kuna uued reisijad võetakse vastu samal ajal, kui vanad valmistuvad vetteminekuks ja panevad kalüpsosid selga, siis rivistasin üks päev vanad tegijad teisele korrusele üles ning nii kui uued reisijad olid laevale jõudnud, kõlas tervituseks täislastis laeval „WAZZAAAAAAAAAAAAAAA“ (näide originaalist - http://www.youtube.com/watch?v=UDTZCgsZGeA). Oi ma algul põdesin, et äkki mõni instruktor või kapten paneb mulle selle eest üle lati kuid nähes kui rahulolevalt nii mõnigi reisija hiljem vastu tuli ja wazaaaaatas mind, sain aru, et tegelikult oli asi vastupidi. Sel nädalal oli päris palju wazaad laeva peal ning kliendid said omavahel selle läbi ka päris hea kontakti. Mõtlen natuke, kas teha sellest väikestviisi traditsioon :D
Kolmapäeval astusin voodist välja ning nii kui üle parda pilgu heitsin, jäi suu lahti sõna otseses mõttes. Nägin 25 meetri sügavusel kalade parvesid ning koralle sama hästi, nagu oleksin sukeldunud. Tegemist oli paljude instruktorite hinnangul selle aasta ühe parima sukeldumisilmaga, kuna tuul oli 0 m/s ning meri peegelsile. Selle tulemusel hindasid nad pärast esimeset sukeldumist nähtavuseks u 50 meetrit!!! Unfuckingbelivable! Ja me olime sellel ajal just selle piirkonna parimas sukeldumiskohas – Millin Reefil sildumiskohas nimega Three Sisters. Ja siis tuli ka kurb uudis – kuna varustus on kõik klientidele välja antud ja laev puupüsti täis, siis ükski TDC kahjuks sukelduma ei saa. Oi mul oli sellel päeval tõsiselt raskusi enda vaoshoidmisega, kuna iga kord, kui kliendid sukeldumast tulid, kõlasid täiesti uskumatud lood ja memuaarid. Korra, kui pea kõik instruktorid olid sukeldumas ning ainult TDC-d tekil, hüppasime korda mööda snorgeldamisvarustusega korraks vette, et seda imelooma ise kaeda ning mul ikka võttis südame põksuma, kui nägin kaugel eemal sukeldujad suures kalaparves elu nautimas. Ja muidugi puhas kadedus, mis parata. Seega jah, ma jäin vist elu sukeldumisest ilma aga pole väga midagi parata. Selle asemel laksisime elu eest tööd teha terve päeva, kuna mitte keegi ei kavatsenud sukeldumist vahele jätta :D
Aga muidu nii palju, et tänaseks olen 9 päeva jooksul teinud juba 13 sukeldumist, neist enamik viimase 7 päeva jooksul. Tundub, et minuga ollakse rahul, kuna mul on viimasel kahel päeval lastud sukelduda isegi väiksel Sunkistil, kus enamalt jaolt ükski TDC vette ei saa. Mõlemad korrad olen juhendanud kahte sertifitseeritud sukeldujat nö nende buddyna. Ning kuna väike laev saab silduda oluliselt eksklusiivsemates ja vähemtuntumates kohtades (skipper Shane teab neid ja ütles, et nii mõnigi neist on illegaalne), siis minu eilne ja tänane sukeldumine olid klass omaette. Täna nägin vähemalt kolme whitetip reef sharki (http://en.wikipedia.org/wiki/Whitetip_reef_shark), astelraid (http://en.wikipedia.org/wiki/Bluespotted_stingray), vähemalt meetripikkust humphead-parrotfishi (http://en.wikipedia.org/wiki/Green_humphead_parrotfish) ja tervet parve muid kalu. Igatahes TOP10 sukeldumine kindlasti.

Paar negatiivset asja ka – sain endale kohe alguses laeval jalaseene (tinea pedis), mis pidi eriti hästi levima just niisketes keskkondades, mida sukeldumislaev kahtlemata on. Nüüd pean jalga mõne aja kuivana hoidma, milleks sobib ideaalselt asjaolu, et järgmised kolm päeva olen määratud abistama instruktoreid, kes basseinis uusi sukeldujaid koolitavad. Ise vette minema ei pea. Loodetavasti nädalaga saan asja korda. Samuti juhtus laeval ühel hommikul, et kasutasin enda jõudu liigselt ning tõmbasin mootorpaadi käivitamisel käivitusnööri puruks. Algul oli kapten püha viha täis (täpne väljendus oli vist, et „you moron, this is not some kind of russian hardcore engine, it’s a cheap japanese shit“) aga hiljem tuli laeva insener mulle ütlema, et nöör oli tegelikult suht mäda ning hea, et ma tõmbasin ta praegu laeva külje all puruks, muidu oleks keegi kuskil eemal merel olles sellest ilma jäänud ja oleks päris tobe. Seega pole halba ilma heata. Ja no muidugi konstantne unetus – iga päev 6-7 tundi und mõjub nädal lõpuks selliselt, et magasin laupäeva õhtul mandrile saabununa 12 tundi järjest ilma üles ärkamata. Aga sellest restardist piisas – kuna järgmine päev väiksele Sunkistile tööle jõudnuna ning pool tundi juba mere poole teel olles teatas kapten, et pean kahjuks jääma üheks ööks suurele laevale, kuna tagasisõiduks on väike laev juba täis rahvast. Mingi valearvestus kuskil ja nii ongi. Olin enda hosteli eest jub a ära maksnud, asjad kõik laiali jne. Aga see ei huvita kedagi – öeldakse, et „this is a tough business to be, so get over“. Õnneks võtsin asja iisilt ning nautisin seetõttu vähemalt 2 sukeldumist päevas, üks neist oli koos kõigi TDC-dega, kes laeval olid. Ja oi, millist huumorit siis ikka vee all sai. Underwater disco ruudus. Võtsime lestad ära ja tegime aeroobikat vee all – poole tunniga olid kõigil balloonid tühjad :D

Giant Trevally

Red Bass

Öösukeldumised on siin fantastiliselt lahedad – siis kogunevad laeva alla suured röövkalad – Giant Trevally  ja Red Bass. Viimase puhul piisab, kui enda lamp suunata vee all mõne väikse kala peale, kui juba käib amps-amps ja sinu silme all pistetakse väike kalake nahka. Päris karm vaatepilt mõnikord :D

Iga päev püüavad kokk ja kapten riifilt riifile siirdudes suurte profiõngedega kala. Senine suurim saak nädala jooksul oli üks pooleteise meetrine Hispaania makrell () ja sama suur delfiinkala ehk Mahi-Mahi (http://en.wikipedia.org/wiki/Mahi-mahi). Klientidel ja meil olid ikka suud lahti, kui sellised tegelased välja tõmmati :)

Hispaania Makrell kuival

Paar väikest tähelepanekut veel – olen füüsilise töö tulemusel kõvasti muutunud. Täna tõmbasin nii muuseas 10 lõuatõmmet nagu naksti. Ning kõht on poole väiksem, võrreldes kodunt lahkumisega. Kuigi mul kaalu pole, siis oma 4-5 kilo on vast kuu ajaga maha kukkunud küll. Ja ka päike on merel oma töö teinud (oleme ju varahommikust hilisõhtuni välistingimustes, kas siis teiste sukeldujate üle valvamas või ise vees jne) – olen pruun nagu shokolaad, enamasti just neist piirkondadest, mida riided ei kata (joodiku päevitus). Ja päikeseprillid on tugevalt näkku sööbinud :D Lisan väikse pildi ka, hetk valvetööl (ingl k lookout).

 

Üleeile pärastlõunal kella 4 ajal nägin laeva ninas valves olles, kuidas 100m kaugusel hüppas suur kahemeetrine manta rai veest välja umbes meetri kõrgusele ja prantsatas uuesti vette. Unustamatu vaatepilt :)

Suur Manta õhkutõusul

Igatahes järgmised kolm päeva olen basseini ääres instruktoritel abiks ning laupäeval kolin jälle 8ks päevaks suurele laevale. Ütlen ausalt – mulle seal meeldib. Lahe seltskond, semusuhted ning ülimalt motiveeritud (kui paar jobu TDC-d välja arvata) tiim. Seda enam, et töötame tasuta ning pingutame tõenäoliselt enam, kui nii mõnigi palgatööline. Super tunne on päeva lõpus, kui Trip Director patsutab tunnustavalt õlale.

22 päeva veel pingelist tööd, siis algab dive control specialist’i treening (seega palju sukeldumist kuid veelgi enam palju õppimist).

Lõpetuseks väike kokkuvõttev videolõik täpselt sellest, milline meie päev on

http://www.youtube.com/watch?v=5L5xKSL9Qes

Ja natuke rohkem veealust maailma, mis sest, et aastast 2000 :D

http://www.youtube.com/watch?v=n4GpwCrFWYM&NR=1&feature=fvwp

M/V Kangaroo Explorer

Naasesin just sukeldumiskeskusest, käes kogu mu sukeldumiskola ning sadu lehekülgi lugemismaterjali. Käes on ka esialgne töökava, mille järgi asun pühapäevast alates nädalaks ajaks laevale nimega Kangaroo Explorer. Pildid järgnevad:

 

 

Tõenäoliselt ei kuule siis nädal aega minust midagi ning kuna siin võivad töökavad muutuda üle öö, võib juhtuda, et jään laevale ka kauemaks. Või siis vastupidi tuuakse ära kohe :P
Töö ise koosneb tõenäoliselt kõigest, mis vaja teha alustades ruumide koristusega, sukeldumisvahina (kes vaatab sukeldujate ja snorgeldajate järel jne) ning paberite ja muude materjalide korraldamisena. Ühesõnaga kõik, mis puutub laeva korrashoidmisesse ja elu lihtsamaks tegemisse. Klientidega tuleb suhelda, kui võimalik ning nende elu nii palju mugavamaks teha, kui võimalik. Kui veab, saab vahepeal ka sukelduda :)
Aga see on ju see, mida ma tahtsingi. Palju kogemust, et lõpuks saada tõeliselt heaks professionaaliks, mitte lihtsalt kaardi pärast taskus.
Nüüd vaja veel kuidagi kaks päeva siin Cairnsis veeta nii, et poleks igav. Päris keeruline, kui juba teist päeva on keegi seal üleval unustanud kraani lahti. Õnneks soojavee oma ning eile õhtul jalutasin rahulikult linna peal, ise täiesti läbinisti märg. Tänava kõrval olevatest kanalisatsiooni süvenditest oli aga saanud põlvini ulatuv jõgi. Übercool, kui sulle vesi meeldib ja seal sees möllata tahad :D

Cheerios!

Tropikana manjana

Nonii. Nagu lubatet, natuke pikem ülevaade kohast, kuhu olen end nüüdseks siis sisse seadnud. Kogu piirkond on siin igatahes puhas troopiline vihmamets, mille keskele, ranniku äärde on siis asustus loodud. Esimesed Eurooplased, kes siinsetele aladele jõudsid, olid James Cook ja tema laevameeskond. Nad vigastasid Great Barrier Reef'il enda laeva ning pidid siin maabuma, et laeva parandada. Ka esimene asustus sai vastava nime - Cooktown. Piirkond hakkas arenema kiiremini aga pärast seda, kui siin mägijõgedes ja dzhunglis leiti kulda. Cairns ise aga asustati alles aastal 1876, põhjuseks hea ning varjatud sadama asupaik nimega Trinity Bay, kuigi vaidlusi selle üle, kas oleks mõistlik ehitada linn täielikku mangroovisohu, oli palju. Linn sai enda nime esimese kuberneri, Sir William Wellington Cairnsi, järgi.
Tõenäoliselt olekski Cairns jäänud väikseks sadamalinnaks, kui poleks loodud raudteed ülesse kõrgetesse mägedesse nimega Atherton Tablelands. Sellega viidi kaevandustesse töötajaid ning transporditi puitu ja tina. Kuid ühel hetkel lõppes kullapalavik ning inimesed pidid muu tööga endale leiba teenima. Põhiliseks sai suhkruroo istanduste pidamine, samuti riisi ja puuviljade kasvatamine, mis tänini omab suurt tähtsust piirkonna majanduses.
Pärast II maailmasõda, mil kogu piirkond oli hüppelavaks ning paljud USA sõdurid siin baasides viibisid, hakkas piirkond koguma populaarsust ka turismi sihtpunktina ning loomulikult pärast Suure Vallrahu teadvustamist on Cairns olnud väravaks sinna suunduvatele laevadele. Täna sõidab siit välja päevas umbes paarkümmend daily-boat'i ning alaliselt viibib vallrahul 5 laeva. Ning ühele neist õnnestub tõenäoliselt ka minul saada :)

Elu on siin muidugi nii mõnus, kui troopikas üldse olla saab. Terve pühapäeva kallas meil siin miljardeid liitreid sooja vihma taevast alla ning üldiselt tuleb ikka iga päev väike sabin. Ilmad on senini olnud pool-või täiesti pilves, ainult esmaspäeval sai rohkem päikest (samal ajal tehtud ka pildid). Samas ei sega see linna avastamast, ei päeval ega öösel. Olen siin tuttavaks saanud juba rohkem kui poolte hosteli asukatega, kelle seas siis terve p**setäis britte, hollandlasi, sakslasi, paar kanadalast, prantslast, korraks jooksis siit läbi ka üks sloveenlane kuid talle ei sobinud siinsed karmimad reeglid (pärast kella 11st ei tohi enam lärmata ning sisehoovis istuda, mulle sobib ideaalselt). Kui brittidega on lihtne - nendega saab inglise keelt rääkida, siis sakslased ja hollandlased on parajad fruktid. Nii lihtne on ju omavahel enda keeles rääkida. Olen seda neile tegelikult lausa ette heitnud aga kasu eriti pole ning tänaseks olen neist tsipakene võõrdunud ja hoian rohkem brittide seltskonda. Õpib õiget inglise keelt ka :)
Paar ööd oleme ka väljas käinud, kuid minu arust on see olnud paras pettumus. Me oleme peamiselt sattunud samadesse kohtadesse, kuis kõik teised backpackerid käivad ja seal on ikka korralikud läbud. Ei saagi aru, kas ma olen liiga vana juba selliseks asjaks, igatahes mõistlikku juttu nendega siin rääkida ei saa. Alkohol on muidugi päris kirves kuid jällegi, peab teadma millal ja kuidas ning siis on täitsa nitshevoo. Näiteks eile pakuti ühes kohas 90 krooni eest 5 ükskõik, millist jooki. Rumm-koola palun :P Teises kohas aga on iga tunni aja jooksul 5-minutiline happy hour, mille jooksul siis saab 50 krooni eest teekannu sees mingi kohaliku kokteili. Tavaline taks on 170 krooni sellel joogil :P Ka alkoholi müüvates poodides (ingl.k bottleshop) erinevad hinnad pea kordades. Tavaline on see, et mida kesklinnast kaugemale, seda odavam tuleb. Seega saan palju jalutada :D Muidugi muusika on neis kohtades minusugusele esteet-laudeerile täiesti vastukäiv ning tihtipeale rikub see ka tuju ära. Samas pidavat olema ka normaalsemaid kohti, lihtsalt neid peab üksi minema avastama, kuna teised on huvitatud ainult neist pornoaukudest. Mis seal siis ikka :D
Olen siin endale ka selgeks teinud täpselt kõik võimalused, kuidas enda sukeldumiskarjääri edendada. Homme annan sisse avalduse enda Divemaster traineeship alustamiseks sellise firma juures nagu Cairns Dive Center. Nad pole just kõige kvaliteetseim kohalik operaator ning enamalt jaolt kasutavad nende teenuseid pigem nooremapoolne kontingent kuid samas on neil suur laev, nimega Kangaroo Explorer, kogu aeg reefil ning väike paat siis viib ja toob iga päev inimesi ja kaupa Cairnsist. Samuti tegutsevad nad reefi kaugematel osadel, mis pidid olema oluliselt paremas seisus, kui linnale lähedasemad, kuna neid külastavad nn daily-boat'id, millega enamasti käivad snorgeldajad (tuntud-teada riifilõhkujad). Enne seda tehti mulle kohustuslikuks külastada 2-tunnist kiirülevaadet reefist ning kohalikust floorast-faunast. Väga tervitatav loeng oli, kuigi enamik asju olid mulle tänaseks juba teada.
Kui hästi läheb, olen siis järgmisest nädalast alates merel ning nii palju kirjutada enam ei saa. Samuti on kahtlane, kas mul mobiililevi seal on. Samas käiakse vahepeal väikse paadiga mandril ning küll siis saab kurssi viia.

PS! Need nahkhiired kesklinnas - nende nimetus on spectacled flying fox ehk lendrebane (http://en.wikipedia.org/wiki/Spectacled_Flying-fox). Allpool paar pilti ka. Ja tuleb välja, et kohalikud elanikud on nende peale sama pahased, kui meie vareste peale. Ja ma ei imesta ka, kuna nende kisa on täiesti ennekuulmatu. Kraaksuv naer, mida need tegelased tekitavad, on ise juba päris vali ning neid on kontsentreerunud kesklinna nelja või viie puu ümber umbes tuhatkond. See on tõeline kontsert :D Samas on nad ohustatud liik ning näiteks tuleb neil iga väike algaja lennukrebane viia nende jaoks eraldi loodud varjupaika, kui peaks mõni puu otsast maha potsatama. Ain't that lovely :)

Tada' :)

Hosteli esine ning legendaarne Gloria (mustvalge rezhiim jäi kogemata peale)

 Trinity Bay tõusu ajal, esiplaanil pelikanid

Esplanaad, kus saab sörkimas käia

 
Tehislaguun, kus on soolane vesi

 Kuuevarbalised sõpruslinlased

 Vaade sadamast

 I'm happy, I'm carefree and I'm Gay, I was born this way

 Austraalia Pelikan, elab rannas ja ööbib puu otsas

 Achtung, die krokodile angriefen! Verkehren!!!

The one and only, spectacular mr flying fox

 Nii nad siis puhkavadki diivanil

 Küürus-hiilkägu (cyrus hilcagus)

 Üks-sõrg-krabi ja tema invaliidist joomakaaslane mõõna ajal

 Aglibastardkala (aglius bastardus) keset enda elutuba

 Lusiknoklane (ingl k spoonbill) ja ilma naljata seekord siis

Welcome to Wackostan!

Tere tulemast meie lennuki Boeing 737-700 pardale, mis on teel Brisbane'ist Cairnsi, vahepeatusega Wackostanis. Reis algab ülevaatega Queenslandi pealinnast, millele lisavad vurtsu ka paar fotosüüdistust. Wackostanis tuuakse teieni meie peategelase esimene kogemus ööbimisest ja elamisest samas hostelitoas koos 5 teise tüübiga ning mis siis kõik juhtus ning sihtpunktis väike meeldetuletus, mille pärast päevakangelane siia tõotatud maale üldsegi enda sammud seadis (ehk siis visuaalmeelas tagasivaade veealustele seiklustele punasel merel)

Et kõik ausalt ära rääkida, peame alustama...ei ma siiski ei räägi kõike ausalt :D

Eile siis läksin seiklema Brisbane'i linna peale. Kuigi olin õhtu enne seda juba korraks heitnud pilgu jõeäärsetele aladele, tungisin seekord otsustavalt sügavamale linnadzhungli supertruperkaubamajadest, kohvikutest, tänavamoosekantidest ning märatsevatest koolivormides 8-klassindikest (pluss kaks pesuehtsat hiirt) asustatud keskusesse. Kõigepealt läks muidugi aega, et selgeks saaks tõsiasi, et siinpool maakera ei eksisteeri meile, übertsiviliseeritud tehno-eestlastele, niivõrd loomulikuks saanud mänguasja nagu ID-kaardi lugeja. Seega kui ennast kuskil nüüd pikemaks ajaks sisse sean, laseksin hea meelega kellelgi saata mulle posti teel selle asendamatu digilukuaugu. Vastasel juhul pole mul võimalik enda krediitkaardile toitu ette anda ning ta kärbub rahakoti vahel kokku.
Kuid kogusin ennast siiski võrdlemisi kiiresti ning libisesin mööda Brisbane'i tsentraaltänavaid üha edasi. Mis mulle selle linna juures eriti meeldib, on see kuidas nad erinevalt Kuala Lumpurist on suutnud enda ajaloolise ning modernse arhitektuuri põimida ilusaks ning maitsekaks tervikuks. Vanad viktoriaanlikud elumajad, raekoda (või noh, vana linnavalitsuse hoone siis) ning kirikud on väärikalt säilitanud oma koha linna läbiva käänulise jõe kaldal kõrguvate klaasist ja betoonist kõrghoonete vahel. Tänavad läigivad nagu prillikivi ja pole ime, kui mõni kodanik on otsustanud tülikatest jalanõudest üldsegi loobuda, et harjutada enda tallanahka kuuma asfalti taluma (äkki midagi Peep Vainu sütelkäimisega seotut?). Vahepeal viskas ilmataat paar sahmakat vihma alla ning ilm oli tegelikult enamalt jaolt üldsegi pilves. Seepärast otsustasin ka mustvalgete kaadrite kasuks. Ja kui lõunaks ühe järjekordse megakaubanduskeskuse keldrikorrusel asuvasse food-courti (kõik tuntud ja tundmatud toitlustusbrändid ühe katuse all) ennast maha istutasin, ei suutnud mu silmad kuidagi harjuda nende sadade (kui mitte tuhande) siniste-puna-roosa-rohelise kirjude koolivormidega, mis täitsid kogu söögikoha vaid 5 minutiga, tõenäoliselt just koolitundide lõppemisel. Ja uskuge mind, see väike häiriv faktor, mis meil Viru Keskuses ennast aeg-ajalt ilmutab gängidena, pole võrreldav selle läbilõikava helifooniga, mida need isendid siin tekitasid tol hetkel. Pole siis ime, et avastasin järgmisel hetkel ennast pea ainukese täiskasvanuna kogu toidukohas. Ning turvameestel algas kibekiire tipptund, et aidata noortel austraalia pubekatel astuda nende esimesi samme viisakusuulitsal. Aeganõudvalt ning igal hetkel takerduvalt algas nende tee :)

Vaade hosteli katuselt ;)

Brisbane öösel

Old versus new

Stiilne lihtsalt

 Kahtlustav

 

Jalgratturi unistus

Mis mulle kogu austraalia juures veel väga istub, on ühistranspordi korraldus. Pea kogu riik on kaetud tsoonidega, mis omakorda jagatud tsoonideks ning vastavalt sellele siis lahendatud ka hinnakujundus. Iga transpordiliigi esindaja saab müüa pileti ükskõik millisele teisele üksusele (kui lennukid välja arvata) ning kokkuvõttes on korraga pileti ostmine odavam, kui iga tükk eraldi. Kuid teistpidi pean tunnistama, et kogu see lõbu on siin ropult kallis. Näiteks Brisbane'i äärelinna bussisõit keskusest maksab umbes 40 krooni, kestes seejuures ainult 20 minutit. Pikamaaliinide bussipiletite hindadest ei hakka rääkimagi. Tallinn-Tartu otsaga võrdse vahemaa eest maksab GreyHound bussifirmale vaene backpacker umbes 400 krooni...
samas kavalamad rebased juba teavad, et kombineerides rongi- ja maakonnasisese bussisõidu, võib sama vahemaa katta ka 130 krooni eest. Aga kogu ühistranspordi kreemikoogiks on kindlasti übervinge Translink kodulehekülg, mis annab minutilise täpsusega ette kogu marsruudi punktist A punkti B, olgu siis rongi, bussi või praamiga ning loomulikult ümberistumisi sisse arvestades. Kui vaja peatuste vahel väike jalutuskäik teha, arvestatakse ka see 10-meetrise täpsusega sisse. Huvi korral lükake lehel www.translink.com.au sisse lähtepunktiks "329 Upper Roma Street, Brisbane" ning sihtpunkt "12 Esplanade, Cairns". Impressive, kas pole? :)

Aga nüüd siis Wackostani vahepeatus. Nimelt reisin alates eilsest üksi mööda Austraaliat ning algas see sellega, et kolisin YHA hosteli 6-person mixed room'i üheks ööks. Olin seal viibinud 5 minutit, kui sisse astus esimene toakaaslane, kelleks iiri verd Fergus. Nagu kohane, kiired tervitused ning kokkulepe, et õhtul võtame õlut (ette rutates siis 8 x 0,33L näkku). Ning kohe seejärel hoiatas ta, et kui tahan korralikult magada, tuleks ennast magama JUUA, kuna meie toas elab üks Wacko (ingl. k "maniakaalsete kalduvustega egomaniakk"), kes norskab nagu traktor ning kui öösel täis peaga tuppa saabub, võtab enda püha kohustuseks enne enda uinumist kõik toakaaslased üles äratada. "Well, that's a good reason for drinking" sõnasin selle peale ning väga rohkem edasi ei mõelnud. Võtsime siis koos teise iirlase Alaniga kolmekesi kasti õlut kohalikust marketist ning terve õhtu möödus lahedas Briti-Iiri-Šoti backpackeritest seltskonnas. Kaks iirlast leidsid endale tööd puusseppadena, kes teetunnelitesse ehitavad dekoratiivsõrestikke, mis iganes siis need ka poleks. Aga hästi teenivad igatahes, 24 doltsi tunnis (võrdluseks, farmitöö puhul on hea teenistus kuskil 15-20$). Tore õhtu oli kuid kuna mul hommikul lend, siis kella 11ks olin juba voodisse roninud. Ja noh, eks siis läks lahti. Kõigepealt kell 3 öösel laekusid iirlased, laksutades enda pehme keelega sellist inglise keelt et ma pole kindel kas nad isegi üksteisest aru said :D õnneks poole tunni pärast vajusid nad ära. Järgmisena laekus siis Mr.Wacko isiklikult mingi poole 6 paiku hommikul. Esimesena muidugi täistuled peale. Järgmisena kisas ta täiest kõrist üle toa "WHOOOOOOOO GOOOOOOOT PUSSSSYYYYYYY TONIIIIIIGHT!?!?" :D siis läks muidugi raadio täiest kõrist kisama ning tagatipuks pärast 10 minutilist tõsist püüet igaühe käest teada saada, kas nad ikka keppi said, keeras ta magades peale sellise udupasuna, et kaks iirlast otsustasid minna magama raamatukokku ning jaapanlasest kutt võttis sisse kaks unetabletti. Mina pidin leppima hi-tech kõrvatroppidega, mis siiski õnneks järelejäänud kolmeks tunniks oma töö edukalt lõpule viisid. Igatahes unustamatu kogemus ning ma loodan enda tervise nimel, et järgnevatel öödel jagatud tubaes ööbides pole asjad enam nii kreisid. Muuseas, see wacko on austraallane ning siin on väga palju hosteleid, kes üldse kohalikke enam ööbima ei võta. Ainult välisriikide kodanikud. Põhjused on sarnased eelnevalt kirjeldatuga :) See postitus oli pühendusega Erkkile, kes soovis väga kuulda minult ka midagi negatiivset. So there you go :D

So back to positive side - Ma olen nüüd pärast 2,5 tunnist lendu ilusas sadamalinnas nimega Cairns. Kunagi oli sellel linnal täitsa olemas ka rand ja oma lagoon jne kuid linna pidev suurenemine ning selleks vajaliku soo kuivatamine on mõjunud piisavalt laastavalt sadama piirkonnale, et nüüd otseselt ujumas enam rannast ei käida. Selle asemel on targad insenerid loonud keset kesklinna, otse veepiirile suure soolavee lagooni, kus enamik puhkajaid ja kohalikke ujuvad ning ümber selle murul chillivad. Aga kuna hetkel mul fotokat kaasas pole, siis väga palju Cairnsi rohkem ei kirjelda. Alles esimesed sammud mul siin... ;)

Ja kiirelt üks õhtune lisapeatükk Cairnsi kohta. Eelnev oli siis kirja pandud päeval juba. Kõigepealt seda, et õhtud on siin mõnusalt chillid. Ei ole liiga palav ega külm. Ning hostelis, kus ma ööbin, nimega Caravella Backpackers, on täiesti ületamatult abivalmis retseptsionist nimega Gloria (vanus umbes 70 kanti), kes on mind esimesel päeval aidanud rohkem, kui nädala jooksul kõik abivalmid austraallased kokku. Ning kui praegu läbi sumeda kevadöö (meie jaoks siis suveöö) läbi Cairnsi kesklinna jalutasin, itsitasid (täpselt nii nad kõlavad) palmide otsas NAHKHIIRED!!! Mõned chillisid, mõned tegid trenni pikeerides sarnaselt NATO hävitajatele :D Absoluutselt sürreaalne, et nahkhiired, eriti veel nii suured, elavad keset sadamalinna...only in Australia :)

Aga ok, panen nüüd selle pika postituse üles ka koos piltidega. Varsti jälle :)

Ja nüüd siis tagasivaade Egiptusele :)

Divemaster wannabe

 Undermõmmik

 Schooling fish

 Wall of Paradise

 Nemo laksu all

 Kes seal krabistab?

 Perekondlik kokkusaamine vee all

 Täht is

 Põder-nälkjas

Torm tuleb

Istun hetkel Brisbane'is enda hosteli verandal ja vaatan üle linna, kuidas tormipilved kogunevad üheks suureks hallikassiniseks massiks. Arvestades seda, et siin piirkonnas on viimased kolm päeva olnud täielik kõikehõlmav leitsak (33 kraadi sooja), peaks torm tulema päris tugev.
Eile kolisin Maroochydore'ist siia Brisbane'i, et laupäeval lennata Põhja-Austraaliasse, kohta nimega Cairns. See Queenslandi suuruselt teine linn on värav Great Barrier Reef'ile ning enamus sukeldumislaevu väljuvad sealt. Loodan ennast mõne sellise peale sokutada ja sukeldumisega algust teha - eesmärk ikka DiveMaster litsents ning kui veelgi enam veab, ka instruktoripaberid aga sinna võib aega minna. Samuti tahaks sealt ülespoole vahepeal hüpata Paapua Uus-Guineasse, tõelisesse eksootilisse keskkonda. Ja muuseas, Cairnsi on kõige odavam otseloomulikult lennata. Ühe otsa pilet 1700 krooni, samas kui 24h sõitev rong on 2100 krooni ning buss veelgi enam. Päris kreisi.
Üleeile käisin siis külas kadunud Steve "Crocodile hunter" Irwin'i vanemate poolt loodud Australia Zoos. No uskumatu, kuidas ühest mehest on tehtud megabränd. Kaasa haaratud nii tema naine kui kaks last, kes figureerivad nii filmilinal kui suurtel plakatitel. Paar pilti loomaaaiast siis ka. Muuseas, nüüdseks siis kängurud ka looduses ära nähtud, kui bussiga sõitsin Brisbane'i poole, kui kamp tegelasi lesis rahulikult maantee kõrval põllul. kahjuks polnud fotokas nii kiiresti käest võtta ning peate leppima mõnede taltsutatud eksemplaridega eelmainitud loomaaiast. Aga friikid tegelased on nad küll, midagi meie kitse ja vedruvoodi vahepealset :D
Brisbane ise on päris kena linn, mille keskus on koondatud seda läbiva jõe kaldale. Pull näha, kuidas võrreldes eelnevate hostelitega sufripiirkondades, on siinne kontingent hoopis erudeeritum ja kultuursem. Paar ööd tagasi Maroochydore hostelis kuulsin öösel pealt vestlust paari briti vahel, mis kõlas midagi taolist: "Krt, ma ei teagi kas sõita siit edasi Melbourne'i või jääda siia. Kuigi vahet pole, juua ning narkot teha saab kõikjal". Siin midagi taolist ei kuule.
Homme plaan siis tour de Brisbane, vaatamisväärsused ja magamiskotiotsing. Seda muidugi juhul, kui ilm lubab ning kanuuga mööda linna liuglema ei pea :D
Nii palju veel, et päike on siin ikka kurjast. Mul on päevad läbi 30ne sunblock peal aga ikka on tekkinud tillukesed pigmendilaigud enda tee leidnud mu valgete kehakarvade vahele, mis üha pruunistuva naha taustal nüüd eriti hästi silma paistavad. Kohalikud kannavad üldsegi näos mingit tsingikreemi, mõnel juhul täiesti toorelt pealekantuna, ilma sisse määrimata. Ning nad kõik on ütlemata valged :D
Mis mulle veel jube positiivselt silma jäi, kui eile Maroochy rannas väikse pooletunnise sörgi teigin. Nimelt toimus kohalikul koolil kehalise kasvatuse tund, kus umbes 8-10 aastased põngerjad tormasid teatejooksuna, väiksed surfilauad kaenla all, rannast vette, lasid paar lainet liugu ning siis järgmise kord. Fun ja elevus oli näha eranditult iga lapse näos. Ehk siis neid kasvatatakse juba maast madalast surfama, rääkimata muudest füüsilistest treeningutest. Eluterve, kas pole? :)
Ja kui sa oled juba pensionär ning ei jaksa enam surfata (mida muuseas väga paljud pensionärid sellest hoolimata ikkagi teevad, nagu rannas näha võib ja mida kinnitas ka vanahärra, kes mu Maroochydore'i tänaval auto peale korjas bussijaam viimiseks - lihtsalt heast südamest, kuna mu kott tundus talle jube suur :D), siis sa mängid keeglit. Neid keegliklubisid on siin iga nurga peal, igaühel oma klubi ja liikmetel parkimiskohad jne. Sörkijaid tuleb tänaval igapäevaselt vastu rohkem, kui meil Ühispanga Sügisjooksu ajal :)
Ostan endale nüüd mobiilse internetipulga, mis siin backpackeritel sama tavaline, kui hambahari. Levib igal pool kuid pole just kõige odavam - pulk ise maksab 1200 krooni ning 1 GB laadimist 300 krooni. Samas on kõik wifid siin enivei oluliselt kallimad ning ajalise piiranguga. Time'z'money and there's never enough :)
A ok ma nüüd tõesti enam ei plära. Cheerz...

Kän guru, nagu näha Ondatrad Papa Koi Madu-Uss, mitte mürgine Kroko Till