Tõenäoliselt olekski Cairns jäänud väikseks sadamalinnaks, kui poleks loodud raudteed ülesse kõrgetesse mägedesse nimega Atherton Tablelands. Sellega viidi kaevandustesse töötajaid ning transporditi puitu ja tina. Kuid ühel hetkel lõppes kullapalavik ning inimesed pidid muu tööga endale leiba teenima. Põhiliseks sai suhkruroo istanduste pidamine, samuti riisi ja puuviljade kasvatamine, mis tänini omab suurt tähtsust piirkonna majanduses.
Pärast II maailmasõda, mil kogu piirkond oli hüppelavaks ning paljud USA sõdurid siin baasides viibisid, hakkas piirkond koguma populaarsust ka turismi sihtpunktina ning loomulikult pärast Suure Vallrahu teadvustamist on Cairns olnud väravaks sinna suunduvatele laevadele. Täna sõidab siit välja päevas umbes paarkümmend daily-boat'i ning alaliselt viibib vallrahul 5 laeva. Ning ühele neist õnnestub tõenäoliselt ka minul saada :)
Elu on siin muidugi nii mõnus, kui troopikas üldse olla saab. Terve pühapäeva kallas meil siin miljardeid liitreid sooja vihma taevast alla ning üldiselt tuleb ikka iga päev väike sabin. Ilmad on senini olnud pool-või täiesti pilves, ainult esmaspäeval sai rohkem päikest (samal ajal tehtud ka pildid). Samas ei sega see linna avastamast, ei päeval ega öösel. Olen siin tuttavaks saanud juba rohkem kui poolte hosteli asukatega, kelle seas siis terve p**setäis britte, hollandlasi, sakslasi, paar kanadalast, prantslast, korraks jooksis siit läbi ka üks sloveenlane kuid talle ei sobinud siinsed karmimad reeglid (pärast kella 11st ei tohi enam lärmata ning sisehoovis istuda, mulle sobib ideaalselt). Kui brittidega on lihtne - nendega saab inglise keelt rääkida, siis sakslased ja hollandlased on parajad fruktid. Nii lihtne on ju omavahel enda keeles rääkida. Olen seda neile tegelikult lausa ette heitnud aga kasu eriti pole ning tänaseks olen neist tsipakene võõrdunud ja hoian rohkem brittide seltskonda. Õpib õiget inglise keelt ka :)
Paar ööd oleme ka väljas käinud, kuid minu arust on see olnud paras pettumus. Me oleme peamiselt sattunud samadesse kohtadesse, kuis kõik teised backpackerid käivad ja seal on ikka korralikud läbud. Ei saagi aru, kas ma olen liiga vana juba selliseks asjaks, igatahes mõistlikku juttu nendega siin rääkida ei saa. Alkohol on muidugi päris kirves kuid jällegi, peab teadma millal ja kuidas ning siis on täitsa nitshevoo. Näiteks eile pakuti ühes kohas 90 krooni eest 5 ükskõik, millist jooki. Rumm-koola palun :P Teises kohas aga on iga tunni aja jooksul 5-minutiline happy hour, mille jooksul siis saab 50 krooni eest teekannu sees mingi kohaliku kokteili. Tavaline taks on 170 krooni sellel joogil :P Ka alkoholi müüvates poodides (ingl.k bottleshop) erinevad hinnad pea kordades. Tavaline on see, et mida kesklinnast kaugemale, seda odavam tuleb. Seega saan palju jalutada :D Muidugi muusika on neis kohtades minusugusele esteet-laudeerile täiesti vastukäiv ning tihtipeale rikub see ka tuju ära. Samas pidavat olema ka normaalsemaid kohti, lihtsalt neid peab üksi minema avastama, kuna teised on huvitatud ainult neist pornoaukudest. Mis seal siis ikka :D
Olen siin endale ka selgeks teinud täpselt kõik võimalused, kuidas enda sukeldumiskarjääri edendada. Homme annan sisse avalduse enda Divemaster traineeship alustamiseks sellise firma juures nagu Cairns Dive Center. Nad pole just kõige kvaliteetseim kohalik operaator ning enamalt jaolt kasutavad nende teenuseid pigem nooremapoolne kontingent kuid samas on neil suur laev, nimega Kangaroo Explorer, kogu aeg reefil ning väike paat siis viib ja toob iga päev inimesi ja kaupa Cairnsist. Samuti tegutsevad nad reefi kaugematel osadel, mis pidid olema oluliselt paremas seisus, kui linnale lähedasemad, kuna neid külastavad nn daily-boat'id, millega enamasti käivad snorgeldajad (tuntud-teada riifilõhkujad). Enne seda tehti mulle kohustuslikuks külastada 2-tunnist kiirülevaadet reefist ning kohalikust floorast-faunast. Väga tervitatav loeng oli, kuigi enamik asju olid mulle tänaseks juba teada.
Kui hästi läheb, olen siis järgmisest nädalast alates merel ning nii palju kirjutada enam ei saa. Samuti on kahtlane, kas mul mobiililevi seal on. Samas käiakse vahepeal väikse paadiga mandril ning küll siis saab kurssi viia.
PS! Need nahkhiired kesklinnas - nende nimetus on spectacled flying fox ehk lendrebane (http://en.wikipedia.org/wiki/Spectacled_Flying-fox). Allpool paar pilti ka. Ja tuleb välja, et kohalikud elanikud on nende peale sama pahased, kui meie vareste peale. Ja ma ei imesta ka, kuna nende kisa on täiesti ennekuulmatu. Kraaksuv naer, mida need tegelased tekitavad, on ise juba päris vali ning neid on kontsentreerunud kesklinna nelja või viie puu ümber umbes tuhatkond. See on tõeline kontsert :D Samas on nad ohustatud liik ning näiteks tuleb neil iga väike algaja lennukrebane viia nende jaoks eraldi loodud varjupaika, kui peaks mõni puu otsast maha potsatama. Ain't that lovely :)
Tada' :)
Hosteli esine ning legendaarne Gloria (mustvalge rezhiim jäi kogemata peale)
Trinity Bay tõusu ajal, esiplaanil pelikanid
Esplanaad, kus saab sörkimas käia
Tehislaguun, kus on soolane vesi
Kuuevarbalised sõpruslinlased
Vaade sadamast
I'm happy, I'm carefree and I'm Gay, I was born this way
Austraalia Pelikan, elab rannas ja ööbib puu otsas
Achtung, die krokodile angriefen! Verkehren!!!
The one and only, spectacular mr flying fox
Nii nad siis puhkavadki diivanil
Küürus-hiilkägu (cyrus hilcagus)
Üks-sõrg-krabi ja tema invaliidist joomakaaslane mõõna ajal
Aglibastardkala (aglius bastardus) keset enda elutuba
Lusiknoklane (ingl k spoonbill) ja ilma naljata seekord siis
Oot-oot, mis mõttes pole kvaliteetne?
ReplyDeleteNüüd sul siis võimalus ise asi kvaliteetseks teha.
Heh, muuseas Shane ise ütles mulle esimesel kohtumisel täpselt samamoodi, et nad pole kõige kvaliteetseimad aga võtavad ikkagi teistelt raha ära :D
ReplyDeleteEks saame näha, kuidas enda poolt panustada saab :)
Eks seal vist managementi poolt see mitte-kvaliteet ehk varustus jms. samas seltskond peaks ok olema ja funi kõvasti.
ReplyDelete