Tean, et ootasite terve nädala pingsalt aga siit tuleb siis järg ning ühtlasi ka eelviimane peatükk sellele pool aastat vändanud seiklusjutule maalt ja merelt.
...selleks ajaks kui Oz nädal tagasi kell 18 lennujaama jõudis, olid teised reisijad jõudnud juba märatsema hakata. Rahvusvahelist sõimusõnaraamatut polnud küll kohe käepärast aga "Arschloch, Mamahuevo, Perrrkele ja Fitta" tekitasid siiski meeldivat äratundmist. Igatahes ei lasknud end häirida, sest viimaste uudiste kohaselt oli Rooma lennuväli ilusti avatud ja toimiv ning tundsin kaasa neile sõimavatele Euroopa kodanikele, kes ei pääse koju. Mingi hetk aga läksin huvi pärast uurima, miks meeletult pikk check-in järjekord üldse ei liigu ja sain vastuseks "No Europeans can fly". Nimelt võis ju Rooma lennujaam lahti olla kuid kahjuks Doha vahelennujaam oli vaestest Euroopa lendajatest nii pungil täis (ja hiljem selgus, et ka kõik Doha hotellid, kusjuures paljud päkkpäkkerid olid ööbinud mitu ööd üliluksushotellides nagu Four Seasons jne), et võeti vastu karm otsus mitte lasta ühtegi Eurooplast Dohasse, kuniks sealsed reisijad on ära veetud. Loll lugu oli muidugi see, et Qatar oli sellest teadlik olnud juba paar päeva, kuid Kuala Lumpuri kontor oli mulle rõõmsalt ikkagi pileti müünud õhtu enne lendamist. Üle lennujaama kõlas kaikuval häälel "PERSE!" ning päike loojus horisondi taha...
Sel hetkel otsustasin, et ei viitsi enam Vulkaaniga tuhka ja tahma jagada, kuna targem annab järele. Kiire välkoperatsiooniga orgunnisin endale hommikul kella 7ks lennupiletid Borneo saarele, Tawausse. On ikka täiesti ilmselge, et Eifjöfjäffjällälyckäreykjajokul tahtis, et ma Sipadanil ka ära sukelduksin, enne kui tagasi koju pöördun. When in Asia, you know. Aga kuna lennujaama lähedal olid kõik mõistliku hinnaga hotellid end juba täis söönud, siis ööbisin vanade päkkerite traditsioonide kohaselt lennujaama kivipõrandal. Möödakäijad said nautida installatsiooni blondi pikajuukselise Thori, lennujaamapingi ning seljakotiga, mis omavahel ilusti rihmadega kokku olid seotud, et sügavas unes mitte sundsepareeruda. Uni oli magus aga hektiline kuid lennuki peale ma siiski jõudsin ning lõunaks jõudsin Tawaust u 100 km kaugusel asuvasse sadamalinna Sempornasse, kust väljuvad enamik sukeldumisdessante lähedalasuvatele paradiisisaartele Mabul, Kapalai ja loomulikult maailmaklassi Sipadan.
Sipadanil oli kuni 2004. aastani täiesti toimiv resoort kuid pärast seda suleti saar täielikult turistidele ning sukelduma saab ainult kiirpaatidega, kusjuures päevas tohib saarel sukelduda max 150 inimest (kvoot, mis ilmselgelt on alati täidetud) ning need load on võrdselt jagatud kõigi kohalike sukeldumisklubidega, mis teeb 10 permitit poe kohta. See klubi, kellega olin plaaninud enda sukelused läbi viia (Scuba-Junkie.com) on üks popimaid Sempornas ning nende permitid olid mai keskpaigani kõik broneeritud. Nii juhtuski, et esimesed 2 päeva sukeldusin Junkidega Mabuli saare ümbruses ning kolmandal päeval sain ühe teise operaatoriga (Uncle Chang) Sipadanile. Need kaks saart erinevad üksteisest nagu öö ja päev. Kui Mabul on nö muck diving koht, mis tähendab, et neil on palju väikseid krittereid ja muid pudulojuseid, kes sinuga liiva ja muu träni vahel peitust mängivad (mulle istub väga hästi), siis Sipadan on pesuehe wall-diving, kus hea nähtavusega on lausa lust sukelduda. Korallsein kukub 2m sügavuselt otsejoones 900m peale. Ühel sukeldumisel lugesin kokku 17 kilpkonna, 20 haid (riifikad siiski ainult), 9476 Barrakuudat ning 325 Trevallyt. Fotokas oli Peetri käes, kes tol päeval sukeldus Mabulil. Meil on pilte vee alt juba piisavalt, mistõttu seekord säästsime endid ainult eriliste asjade jaoks, mida Mabulil oli kõvasti rohkem, kui Sipadanil. Kui aus olla, siis Sipadan jättis mulle pigem sellise keskpärase tunde, kuigi algajamad sukeldujad (meie grupis siis kõik peale minu) olid täiesti vaimustuses. Olen vist riifihaide ja kilpkonnadega juba niivõrd harjunud, et eriti pinget ei paku. Ainus lahe asi Sipadanil oli suured Big-Eye Trevally ja Barrakuuda kalaparved, mis haarasid sind enda sisse nagu oleks orkaani tsentris. See oli küll tunne, mida mujal eriti ei leia.
See-eest avastasin Mabulis enda jaoks muck-divingu võlud. Jube lahe oli nende väikeste ja suuremate olevustega peitust mängida. Pealegi rohkem Eesti moodi sukeldumine ka, kui veetemperatuur välja arvata.
Peab ütlema, et kuigi mu ootus kojuminekule oli päris suur, ei teinud see lisanädal Aasia paradiisis väga suurt kahju (ok, nali naljaks, päris vägev oli). Kahju on ainult sellest, et Londonisse ei saanud minna. Tundub, et suvel tuleb üks nädalavahetus ette võtta, et perekond Primefunka üle vaadata. Ka ei jõudnud ajanappusel Borneo dzhunglisse, kuigi Oran Gutangide nägemine on eniveis suur unistus (nagu Vaalhai) ja muid pärdikuid juba Indoneesias ka kohatud. Kuna Air Asia oli meeldivalt vastutulelik ning otsustas mulle kasutamata pileti eest raha tagasi kanda (loodan, et Easyjet teeb sama), otsustasin kasutada Qatari pakkumist, et kiiremas korras saaks lennata Rooma ning sealt pean ise kuidagi koju saama. Nad lendavad küll ka Stockholmi kuid sinna oli neil pakkuda kohti alles järgmisesse nädalasse. Otsustasin võimalusest kinni haarata ning lennujaamas selgus, et õigesti tegin. Paljud tuhavangid saavad alles järgmisel nädalal koju. Kuigi Qatari lennueelne klienditeenindus oli paras pettumus (broneerimisnumbrid hõivatud, mistõttu pidin kasutama ühe KL-is pesitseva tuttava abi, kes käis füüsiliselt Qatari kontoris ja orgunnis mulle uue bronni), oli lend ise täiesti pöörasel tasemel. Vahemärkuseks veel see, et Kuala Lumpuri rahvusvahelise lennujaamahoone keskel on täiesti pesuehe dzhungel üles seatud. Tutikas Qatari Boeing 777, laiad istmevahed, sadu filme (mõned sellised, mis hetkel veel kinos jooksevad) ja muud meelelahutust, tekk-padi-silmaklapid ja isegi SOKID! olid kõik ilusti olemas. Ja muidugi joogid olid tasuta, mistõttu olin pärast õhtusööki (mis oli umbes sama hea, kui Truffes) end varsti meeldivalt magama tripsutanud (Gin-gin). Vahepeatus Dohas ning veel üks samasugune lennusessioon. Peab Qatari kampaaniatel silma peal hoidma. Niimoodi võib täitsa lennata :)
Nüüd siis pärast 24-tunnist lennusessiooni ja passimist Rooma lennuväljal, olen jõudnud enda rännaku lõpusirgele. Kirjutan neid ridu Oslo lennujaama väravast nr 42, kust varsti väljub Estonian Airi lend koju. Kui lennuk Rooma jõudis, vahetasin riided soojemate vastu, sest väljas oli meeldivalt karge 12 kraadi. Mul tuli lai naeratus näole, kui õues enam higistama ei pidanud ning lasin tunnikese kevadpäikesel ennast jahutada. Ma olen ikka pesuehtne põhjamaalane, midagi pole öelda. Muuseas, 99% rännakutel kohatud võõramaalasi pakkusid, et olen rootslane ning paljud skandinaavlased hakkasid minuga omas keeles rääkima (kaasa arvatud siin Oslo lennujaama poodides). Peaks ikka Rootsi keele ära õppima, tuleb kasuks järgmistel reisidel svenska flikkaritega flirtides.
Huvivatast statistikast veel väike fakt: poole aasta jooksul sooritasin 17 õhkutõusu ja maandumist. Aga olgu see sissejuhatuseks reisi kokkuvõtvale peatükile, mis valmib viitsimise ja motivatsiooni saabumisel pärast seda, kui kodus saunas on käidud, Selveri kartulisalat söödud ja autoga 100 km maha sõidetud. Saab olema paras katsumus, arvestades et pole pool aastat sõitnud ning elanud ainult vasakpoolse liiklusega riikides (järelinfoks nii palju, et Viru Keskuse parklast sõitsin täna välja vasakul pool :D)
Take me home, country road...
(Kuna selgus, et Oslo lennujaama internet on sigakirves, siis reaalselt postitan selle peatüki järgmisel päeval juba kodust :D)
Leia frogfishi suu ja silmad? :)
Kruuda Barrakuuda
Krokukala tegi silma
sain enda äsja teie rabavast kirjatükist täpiks naerdud :) ja nüüd ootan teie kuna teie audientsile pääse saan :D
ReplyDelete