Islands of Slipperswingers

10° 6′ 0″ N, 99° 50′ 0″ E


Neil koordinaatidel asub väike 21km² paradiisisaar nimega Koh Tao. Olen siin veetnud nüüd peaaegu ühe nädala. Eelmisel pühapäeval alustasin enda teekonda Kuala Lumpurist, kust väike propellerlennuk (mis oli muidugi puupüsti täis) mind 2 tunniga Koh Samui saarele transfeeris. Kui välja arvata väike vahejuhtum piiril (loomulikult polnud mul mingit riigist väljumise piletit, kuigi viisa saamiseks on see nõue), mille lahked Tai neiud kiirelt lahendasid, oli saabumine Koh Tao saarele üpris valutu. Koh Samuil liitus minuga siis ka Peeter, kellega õlled ja rummi juba praamil lahti korkisime. Koh Tao on nimelt Koh Samui saarelt 3 tunni tee kaugusel põhjas.
Koh Tao on viimaste aastate jooksul väiksest idüllilisest 1300 inimesega saarest kasvanud tüüpiliseks Tai kuurortsaareks, mida kõrvalsaared Koh Samui ja Koh Phangan on olnud juba päris pikka aega. Selle erinevusega siiski, et Koh Tao on peamiselt keskendunud noorte seljakotisukeldujate teenindamisele, kuna siin on jätkuvalt üks odavamaid OWD sertifitseerimisi ning pärast Cairnsi on Koh Tao aastas välja antavate litsentside arvult teine sukeldumismeka Australasia piirkonnas. Minu jaoks seda enam üllatav fakt, et siinne sukeldumine pole tegelikult üldsegi nii hea, kui sukeldumismeka kohta võiks arvata. Tegime Peetriga kohe esmaspäeval selle lihtsa fakti selgeks 2 sukeldumisega hommikul ühe soomlaste sukeldumiskeskuse kaudu. Koralli oli, nähtavust oli aga mere-elukate arvukus jäi siiski tugevalt alla seninähtule (OK, Great Barrier Reef on ikka suht teine tase vist ka). Seetõttu otsustasin mitte väga enam raha sukeldumisele siin saarel kulutada ning säästa seda pigem tulevasteks sihtkohtadeks. Nädal on olnud põhimõtteliselt Winston Purechill :)
Kohe pärast seda, kui ronisime sukeldumispaadilt tagasi randa, tegime väikse uinaku, et siis kella 6se praamiga põrutada kõrvalsaarele Koh Phanganile. Nimelt toimuvad seal juba viimased 10 aastat ühed Aasia kuulsaimad reivid nimega Full Moon Party. Nagu nimestki võib järeldada, toimuvad need täiskuuöödel. Mingil hetkel avastasid kavalad saareelanikud, et turistide iha narkootikumidest tulvil träänsfäänside pidude järele on oluliselt suurem, kui korra kuus ning nii ongi siginenud juurde ka Blue Moon Party ja muud väiksemad kuupeod. Kuna Blue Moon party korraldajad sattusid kimpu politseiga liigse narkolevi pärast, siis otsustasid nad nüüd selle peo kolida siia Koh Tao saarele. Tulemus on ilmselge - Koh Tao liigub täiskiirusel kuurortsaare saatuse poole ning juba täna on väikesaare chillist vaibist järel vaid kulunud vaip rannal. Seetõttu sai meile Peetriga kiirelt selgeks, et siia kauemaks kui nädal, ei jää. Nüüd siis ongi meil broneeritud Liveaboard Similani saartele, põhirõhuga Richelieu Rock'il. Laeval veedame 4 päeva ning usun, et saame kõvasti paremat sukeldumist, kui seni. Ja Full-moon party ise oli tüüpiline kommertslik tränapidu, kus uimas turistid ja rootsi kuningatütred lasevad nitrovärvides kehamaalingutega ringi ja hüüavad "tuut-tuut" (mingi tränahüüe). Õnneks leidsime Peetriga rannast eemal ühe rokiklubi, kus ma vist mingil hetkel laulsin laval koos bändiga ja taani kuningatütred olevat sillas olnud. Ja kuna igasse kohalikku baari minnes võetakse plätad ära, siis pole mingi ime, et pimedas lähevad need kellegi teise omadega vahetusse. Kuna minu omad olid mingiks hetkeks juba uue omaniku leidnud, siis võtsin need, mis mulle meeldisid ja peab tunnistama, et päris hea valiku otsa sattusin. Ning see on siin täiesti tavaline asi - Islands of Slipperswingers :P

Laht, mis kubiseb haidest

Mango Bay

Gekko, kes laulab "Gekkooooo" (Pille, sa peaks teadma)

Ahjaa, üks tore elamis siiski on siin olnud - nimelt otsustasime ükspäev kohalike vihje peale liikuda saare lõunaosas asuvasse Shark Bay'sse, et seal omal käel järele uurida, kas vastab tõele sealne haiderohkus. Vette saamine oli loomulikult omaette kogemus, kuna kogu rannariba kuulub privaatluksushotellidele, kes meid meie snorgeldamisvarustusega kuidagi randa ei tahtnud lubada. Pärast väikest luuret ning bondilikku sihikindlat ja sirgjoonelist kirurgilist operatsiooni läbi ühe vähemvalvatud luksushotelli, jõudsime siiski randa ning ilma pikemalt mõtlemata sulpsasime kividelt vette. 5 minutiga olime ujunud lahe keskele ning järgmisel hetkel olin vastamisi tosina Black-tip Reef Shark'iga, suurim umbes 1,5 meetrine, väiksem alles väga beebi. Pärast 2-tunnist chilli haide keskel, oli isu täis ja aeg tagasi Sairee Beachile jalutada (meie 600-bahtine bungalow asub saare populaarseima ranna keskel).
Nüüd põrutan kaks päeva veel kohalikel kaelamurdvatel teedel mopeediga ringi, et saare erinevad nurgad ära näha, samal ajal kui Peeter osaleb freedive kursustel ning pühapäeva õhtul astume ööpraamile, mis viib meid Surat Thani ning sealt bussiga Khao Lak'i, Tai lõunaosa läänerannikule, Andamani mere äärde, kust teisipäeva varahommikul astume sukeldumislaevale. Paramparaaaaa....
Ahjaa - soetatud veealune kaamera on end igati hästi tõestanud. Tõestus on siin:

Klounkalad

Pläkk-tipp haikala

Veel üks klounkala

Perspektiivutu