Pärast saare-elu otsustasime sukeldumist tõsisemalt võtta, seega suundusime bäkpäkkereid täis topitud öölaevaga Surat Thani (magasime nagu silgud pütis üksteise kõrval, nii umbes 100-150 inimest kahe korruse peale) ning sealt bussiga, mis meenutas rohkem piimaauto ja hipibussi ristandit, kuurortlinna nimega Khao Lak. Õhtul väike õlts ja kiirelt tuttu-ruttu, et hommikul ärgata ja järjekordselt üks päev selles turismijumalate poolt õnnistatud külas üle elada. Kui tunnete sügavamat huvi saksa ja soome pensionärturismi hingeelu vastu, siis Khao Lak on teie paradiis. Kuid siiski on sellel kohal üks aga veel - ta on nimelt lähim punkt maismaal Similani saartele. Seega on iga ülejärgmine pood peatänaval sukeldumiskeskus. Õnneks oli meil järjekordselt vedanud ning saime sellise toreda liveaboardi peale nagu Manta Queen, mille pardale saltosid visates õhtul kella 8 paiku jõudsime. Öö läbi sõitu ja hommikul kell 8 kukkus esimene täisvarustuses skuubamaniakk üle parda...mmmmm...
Igatahes väga vinged sukeldumised olid. Mis eriti äge, et nad olid paljuski erinevad sellest, mida seni olen kogenud. Kuna Similanid on pigem suured kivimürakad, on ka veealune maailma vastav - korallid kasvavad otse kividel ja nende vahel, kuigi ka liivaseid pindu on. Värviline maailm igatahes ja elu on seal all kirev - nudibrääntshidest kolossaalsete pelaagikuteni välja. Suurim isend, kes silma ette jäi, oli 3m pikkune (arvestades ka saba) astelrai, õigemini mitu. Manta raid jäid aga seekord nägemata, kuigi poes lubati 99%lise tõenäosusega neid näha. No me olime siis see õnnetu 1% :D Lisaks neile toredatele isenditele nägin elus esimest korda ära ka Cuttlefish'i, Frogfish'i, Seahorse'i, Boxfishi, Ghost-Pipefishi, Mantis Shrimp'i, Harlequin Shrimp'i jpt toredaid isendeid, keda ei punases meres ega GBR-il väga hästi ei õnnestu leida. Igati õnnestunud jaht oli. Ja loomulikult väga lahe seltskond, eriti laeva meeskond, kellega veel pärast tagasi sadamasse jõudmist sai täiesti arvestatava peo püsti pandud (kohaliku poe ees). Võtmesõnaks oli Kaal-Jukebox, mille Peeter ja Zi Göörman Gai Florian enda kombineeritud kehakaaluga lõplikult vaikima sundisid :D
Kuigi nii mõnedki elus tähtsad asjad jäid selle liveaboard reisiga pooleli (korralikult lõpetamata), otsustas meie saatusemünt (tasuta reisikonsultatsiooniteenus rahakoti vahel) meid seekord siiski paisata edasi rändama. Kuna me planeerimine oli tollel hetkel puudulik, kui mitte öelda olematu, siis järgmise päeval KL-i me ei lennanud, kuna piletihind oli kirvem kui Husqvarna. Seega otsustasime operatiivselt 22tunnise bussisõidu kasuks, millest esimesed 8 tundi möödusid väikestes minibussides ning viimase otsa mugavuse eest hoolitses suur kahekorruseline VIP buss, mis Hat Yai'st meid üle piiri ja otse Kuala Lumpurisse toimetas. Kell 4 hommikul oli päris huvitav hiinalinnas suurte seljakottidega ringi tuterdada ja endale hostelit otsida. Õnneks, nagu alati, aitab hädast välja lähim päkkpäkker ning usaldusväärse soovituse tagajärjel kannatasime kinda Monkee Inn'is. 70 krooni eest sai papist seintega toa ja rändominterneti, mis tuli ja läks siis, kui ise tahtis :)
Kualas käisime kinos ja poes.
Nüüd aga pesitseme pärast logistilist manöövrit hoopis Indoneesia turismimekas Bali saarel. Eile õhtul lendasime siia järjekordselt kirve piletihinnaga (etteplaneerimatus pole oma teha) aga see on go-with-the-flow hind, mis parata. Kuna meil on selle imelise maa avastamiseks antud täpselt 30 päeva, tegime järjekordselt raskeid valikuid ning otsustasime seekord piirduda Balist ida poole jäävate saarte sügavuti avastamisega. Tegu on saartega, kus on imepärane sukeldumine, sügav kultuuriline taust ja rõõmsameelsed külad ning mida kaugemale ida poole minek, seda vähem turismi. Plaanis on ka ronida 3700m kõrguse vulkaani otsa. Komodo saar jääb samuti teele ette ning lõpetame enda tripi Lääne-Timoril, kust plaanis tagasi Balile lennata ning siis iga roju oma koju (Peetri kodu vist jääb mõneks ajaks veel Aasiasse).
Trippi alustame homme hommikul kell 6.00 kuuetunnise praamisõiduga Gili Trawanganile, kus elekter on luksus ja motoriseeritud vahendid puuduvad (kui generaatorid ja õhukompressorid välja arvata). Seems like a great start for an amazing trip :)
Ahjaa - mind tabas täna Kuta rannas surfikuul, adrenaliini lendas igas kaares. Bodyboardiga 2,5m lainega 100m puhast glissi panna on ikka midagi enneolematut. Däämn, kui ma selle peale praegu mõtlen, tõusevad ihukarvad mõnust püsti :D Õnneks on idapoolsetel randadel vingeid surfikohti veelgi enam :)
Peeter aga otsustas enda sees võtta ette maratoni ning hoiduda toitumisest 100ks tunniks. Kuigi alul oli kiusatus sama teha, piirdusin siiski ainult 2 korda päevas söömisega. Peetril aga jäänud veel ainult 4 tundi lõpuni. Soovime talle head isu!
Et oleks võrdlusmoment :D
Similan bliss
Õpime vee all pilti tegema
Duaalfotograafia
oled sa elus ikka?
ReplyDelete