Nädal tagasi sõitsime siis õhtul merele ning peale õhtuse väikse istumise meil midagi erilist ei toimunud ning varsti kobisin magama. Hommikul jõudsime siis esimesse sukeldumispaika ning action algas :) Põhimõtteliselt algas päev kell 6 ning lõppes kell 9 nagu sukeldumislaeval tavaks. Seekordne reis oli aga eriline selle poolest, et kuigi meid 2 nädalat tagasi kimbutanud troopiline tsüklon Olga oli liikunud sisemaale, mõjutas ta siiski meie ilma. Probleem selles, et tuul merel puhus pidevalt u 15-20 m/s ning lained olid kohati 2m kõrgused. Suurim probleem aga oli tuule suund, mis otsustas puhuda põhjast. Samas juhtub seda heal juhul korra aastas mõneks nädalaks, mistõttu on enamik sukeldumiskohti paigutatud riifi põhjaosadesse, kuna enamasti puhub tuul lõunast. See aga tähendas, et meil ei õnnestunud silduda vingeimates sukeldumiskohtades ning pidime leppima enam-vähem kohtadega (ette rutates minu jaoks siiski väga vingetega).
Minu töö seisnes sukeldumistekil teiste assisteerimisega, valvepidamisega sukeldumistel ning väikestviisi koristamisega. Üldiselt suhteliselt pingelised päevad ning eriti puhkust ei saanud. Samas sukeldusin iga päev vähemalt 2 korda. Samas ühtegi gruppi minul juhtida ei lastud, mis on ka iseenesest mõistetav, kuna tingimused olid päris keerulised. Parim nähtavus, mida nädala jooksul kohtasime, oli 20 m, halvim u 5 m. Keskmine nähtavus neis paikades on tavaliselt 25 m.
Meeskond on fantastiline. Pühendunud professionaalid, kes samas oskavad olla chillid ning nautida sukeldumist ja olla sõbralikud reisijate suhtes olenemata sellest, millise jamaga nad hakkama saavad. Ja mis kõige lahedam - neil kõigil on ülimalt hea muusikamaitse ning kui meeskond kogu kupatusega pärast iga söögikorda köögis nõusid peseb ja kuivatab (uskumatu meeskonnatöö, kui 35 inimese nõud saavad tehtud 20 minutiga), on täitsa tavaline, et taustal mängib George Benson, St.Germain või Stevie Wonderi "Superstition" :D Pean tunnistama, et mul oli suur au olla nende hulgas, kui täna hommikul reisijad maabusid ning lahkumispisaraid valasid. Mind kiideti nii meeskonna kui reisijate poolt äärmise abivalmiduse ning töökuse eest ning paljudega olen juba päris suur sõber. Kusjuures paar päeva tagasi helistas Richard, meie trip director kontorisse ning sai teada, et tegelikult on mind planeeritud ainult üheks nädalaks laevale, tänu mu hilisele broneerimisele. Elasin selle teadmisega terve reisi ning kirusin ilma, mis ei lubanud mul sukelduda maailmakuulsal Osprey Reef'il kümnete haide keskel või Cod Hole'is, kus on praktiliselt garanteeritud kohtuda inimesesuuruste kaladega. Ja täna just 10 min enne mu töö lõppu tuli kapten minu juurde ja küsis, kas ma ei tahaks jääda üheks nädalaks veel, kuna neil palju reisijad järgmine nädal ning abikäed on teretulnud. Ma oleks hüpanud talle kaela rõõmust (meremeeste värk :D). Seega on mulle antud teine võimalus need maailmakuulsad kohad siiski ära näha. Võib-olla oli oma osa selles ka ühel reisijal, kellega laeval eriti hästi läbi sain ja teda aitasin igal võimalikul hetkel, kuna tal oli neeruoperatsioon hiljuti ning füüsiline pool veel nõrk. Eile õhtul ütles ta, et läheb kontorist läbi pärast reisi ja poetab minu toetuseks paar sõna.
Sukeldusime aga sellistes kohtades nagu Pixies Pinnacle (http://www.youtube.com/watch?v=7Te2K4CJEIs&feature=related), Vertical Gardens, Steve's Bommie (http://www.youtube.com/watch?v=xubNk67byEI), Cod Wall, Challenger Bay jpm. Steve's Bommie oli ERITI uskumatu koht. 30 m sügavuselt vertikaalselt tõusev ümmargune korallriif, mis on sisuliselt kaetud parves ujuvate kaladega, Barrakuudad, Trevallyd, värvilised ja kirjud kalad ning sina nende keskel, ilma et nood teist nägugi teeks. Lisaks tiirutas meetri kauguselt mööda 2m pikkune Grey Reef shark ning muud elukad, rääkimata korallide vahel pesitsevatest haruldustest nagu Wobbegong shark ja Stonefish.
Igatahes oli sukeldumine sellel laeval hoolimata halbadest tingimustest ülim nauding. Loodan järgmine nädal lisa saada.
Kiirelt sukeldumishuvilistele ka üks ülevaade sukeldumisest "gone bad". Tegu oli öösukeldumisega, mis algas juba stressiga, kuna mu lambil oli aku tühjaks saamas ja avastasin selle alles vee all. Otsustasin siiski jätkata ning vastu pidada. Hoovus oli päris tugev ning pidime pidevalt jalgadele valu andma, et mitte minema ujuda. Pärast 25 minutilist sukeldumist tundsin, kuidas hoovus on muutnud suunda vastupidiseks. Heitsin pilgu üles ning oma ehmatuseks ei näinud ma enam laeva laternaid. Olime enda paarilisega kahekesi, kuigi orinenteerumise järgi oleks pidanud laev meie kohal olema. Hakkasime tasakesi ülespoole liikuma kuid minus hakkas paanika võimust võtma, kuna olin kaotanud orientatsiooni ning tundus, et oleme hoovusega kaasa läinud ning sukeldumispaigast kaugele driftinud. Püüdsin rahulikuks jääda ja asjalikku meelt säilitada kuid mingi hetk pärast järgmise nurga taha jõudmist muutus hoovis nii tugevaks, et pidime korallide külge klammerduma, et paigal püsida, kuna lestadega enam paigal ei püsinud. Ning siis saabus ka paanika ja meeletu soov pinnale kihutada (olime 15m sügavusel). Õnneks meenus treening ning haarasin esimesest korallist kõvasti kinni ja hingasin minuti sügavalt sisse-välja ja sain kontrolli enda üle tagasi. Näitasin siis paarilisele, et aeg üles minna ja vaadata, mis värk on. Pinnale jõudes nägime laeva umbes 200 m kaugusel tiirutamas ning meist hoovuse tõttu eemaldumas. Mingi ime läbi aga märkasin endast 10 m kaugusel sildumispoid ning kogu jõuvaruga sumasin ja haarasin sellest kinni, paariline minu küljes rippumas. Siis vilistasin ja vehkisin enda kustuma hakkava lambiga nii palju kui võimalik ja puhusin enda märkamispoi (surface marker buoy) täis, et siis valgust sinna sisse näidata. Õnneks on Austraalias, eriti aga Queenslandis sukeldumiseeskirjad ja reeglid väga karmid ning laeval on alati olemas valvur, kes kogu aeg sukeldujatel silma peal hoiab, mistõttu ma väga ei muretsenud, kas meid märgatakse. Seda enam, et hoovus enam meid ära ei viinud tänu kinnituspoile, mille küljes rippusime. Läks 10 min enne, kui meieni jõudis kummipaat, mis meid tagasi laeva toimetas. Siis selgus ka põhjus, miks me ära eksisime. Õigemini me ei eksinud ära vaid laev oli sunnitud oma kohalt lahkuma. Nimelt oli samas piirkonnas kaks tugevat tormi kokku jooksnud, mille tulemusel nii hoovus kui tuule suund muutis poole tunni jooksul nii järsult suunda, et laev triivis riifi otsa. Õnneks märkas valvesolev meeskond seda viimasel hetkel ning kõige hullem suudeti ära hoida, laev jäi terveks kuid kiirustades raiuti pooled kinnitusnöörid läbi, et laev saaks riifilt minema põrutada. See selgitas ka, miks me ei leidnud tagasiteel laeva ning kinnitusnööre. Ning lõpuks selgus, et kinnituspoi, millest ma kinni haarasin, oli veel pool tundi tagasi hoidnud enda küljes meie laeva. Seega polnud mu navigatsioonil viga midagi ja kõik oleks väga hästi olnud, kui poleks hoovuse ja tuule muutust olnud. Igatahes on mul nüüd järjekordne hea kogemus sellest, kuidas väiksest stressielemendist saab ühel hetkel mitme asja kokkulangemisel paanika ning kuidas treening ja kogemus aitasid sellest ise üle saada, kuigi pean tunnistama, et ärevus kestis veel pool tundigi pärast tagasi laevale jõudmist.
Teine vahejuhtum oli seoses kiirustamisega. Nimelt otsustas trip director viimasel hetkel, et võin ühele drift sukeldumisele kaasa minna. Tegemist siis sukeldumisega, mis toimub tugevas hoovuses ning sukeldujad visatakse riifi ühes otsas kummipaadist välja, siis triivitakse hoovusega teise otsa ja korjatakse jälle paadi peale. Poolel teel drop zone'i, kui panin endale maski ette, murdus mu maski kinnitusrihm ning tõenäoliselt poleks ma saanud sukelduda, kui ühel kogenud sukeldujal poleks olnud varumaski taskus. Järgmisena kukkus mu balloon BCD kinnitusrihma vahelt välja aga õnneks on mu BCD-l turvarihm ning balloon jäi rippuma. Teiste abiga saime ballooni tagasi paika ja juhtum lahenes. Nii kui olime vee alla langenud, tahtsin kontrollida enda sügavust ja siis saabus shokk. Olin kiirustades unustanud enda kompuutri käele panna. Paanikaks polnud muidugi põhjust, kuna sukeldusime grupiga ning kogemust siiski piisavalt, et tunnetada sügavust ja tõusukiirust ning kokkuvõttes lahenes kõik väga ilusti. Ainult et pärast seda sukeldumist ma sel päeval rohkem enam ei sukeldunud, turvalisuse mõttes. Õppisin sellest vahejuhtumist, et alati on mõistlik tähtsaid varustuse osi dubleerida. Varumask taskus ja sügavusmõõtur regulaatori konsooli küljes on igati abiks :)
Üks kurb uudis veel - mind neli aastat truult teeninud Canon 30D peegelkaamera andis pühapäeval otsad, kuna kukkus paariks minutiks 1cm-sesse soolavette ning sisu kõrbes ära. Objektiivid on korras kuid kaamera ise enam ellu ei ärka. Tõenäoliselt olen sunnitud enda objektiivid maha müüma ning saadud raha eest ostma korraliku taskukaamera (a la Canon G10 vmt), mille saaks ka vee alla kaasa tirida vajadusel. Rändamine mitme objektiiviga on päris keeruline ning leian, et saatus otsustas mulle siinkohal sellekohase vihje anda. Õnneks senised pildid on ilusti arvutis olemas ja koopia ka välisel kõvakettal.
Eesti aja järgi kell 10 sõidab laev jälle merele. Ilmateade lubab tuule suuna muutust, mis loodetavasti siis peab ka paika ja saan sukelduda neis vingetes paikades, millest olen unistanud :)
Tervis ja meeleolu on igati tibens-tobens ning paljud laeval soovitasid mul ikka sukeldumisega edasi tegeleda, kuigi instruktoriks pürgimise osas soovitati kõigepealt natuke oodata ning kogemust koguda divemasterina, mis aga tähendaks, et pean endale raha teenima kõrvalt. Tõenäoliselt on see mõistlikuim variant hetkel ning nädala pärast liigun siit natuke allapoole mõnda farmi enda rahakoti sisu täiendama. Sukeldumisvarustusega rändamine on muidugi omaette koomika aga kokkuvõttes, kui see tegevus sul ikka nii väga hinges püsib, on mõistlik oma varustust hoida, seda enam, et nüüd kui regulaatorikomplekt on 1700 krooni eest värske hoolduse läbi teinud ja kogu varustus väga hästi istub, eriti rahul olen enda BCD-ga, mis on ülimalt mugav nii vee all kui pinnal. Ainult lestad hakkavad otsi andma, praod on juba sees. Katsun sel nädalal veel hakkama saada aga tulevikus tuleb uute peale mõtlema hakata.
Lõpetuseks väike eelvaade sellele, mis mind loodetavasti järgmisel nädalal ees ootab:
http://www.youtube.com/watch?v=1uPUNQBnljo
Troopiliste tervitustega,
Teie Andy
Sukeldusime aga sellistes kohtades nagu Pixies Pinnacle (http://www.youtube.com/watch?v=7Te2K4CJEIs&feature=related), Vertical Gardens, Steve's Bommie (http://www.youtube.com/watch?v=xubNk67byEI), Cod Wall, Challenger Bay jpm. Steve's Bommie oli ERITI uskumatu koht. 30 m sügavuselt vertikaalselt tõusev ümmargune korallriif, mis on sisuliselt kaetud parves ujuvate kaladega, Barrakuudad, Trevallyd, värvilised ja kirjud kalad ning sina nende keskel, ilma et nood teist nägugi teeks. Lisaks tiirutas meetri kauguselt mööda 2m pikkune Grey Reef shark ning muud elukad, rääkimata korallide vahel pesitsevatest haruldustest nagu Wobbegong shark ja Stonefish.
Wobbegong shark
Stonefish
Grey Reef Shark
Igatahes oli sukeldumine sellel laeval hoolimata halbadest tingimustest ülim nauding. Loodan järgmine nädal lisa saada.
Kiirelt sukeldumishuvilistele ka üks ülevaade sukeldumisest "gone bad". Tegu oli öösukeldumisega, mis algas juba stressiga, kuna mu lambil oli aku tühjaks saamas ja avastasin selle alles vee all. Otsustasin siiski jätkata ning vastu pidada. Hoovus oli päris tugev ning pidime pidevalt jalgadele valu andma, et mitte minema ujuda. Pärast 25 minutilist sukeldumist tundsin, kuidas hoovus on muutnud suunda vastupidiseks. Heitsin pilgu üles ning oma ehmatuseks ei näinud ma enam laeva laternaid. Olime enda paarilisega kahekesi, kuigi orinenteerumise järgi oleks pidanud laev meie kohal olema. Hakkasime tasakesi ülespoole liikuma kuid minus hakkas paanika võimust võtma, kuna olin kaotanud orientatsiooni ning tundus, et oleme hoovusega kaasa läinud ning sukeldumispaigast kaugele driftinud. Püüdsin rahulikuks jääda ja asjalikku meelt säilitada kuid mingi hetk pärast järgmise nurga taha jõudmist muutus hoovis nii tugevaks, et pidime korallide külge klammerduma, et paigal püsida, kuna lestadega enam paigal ei püsinud. Ning siis saabus ka paanika ja meeletu soov pinnale kihutada (olime 15m sügavusel). Õnneks meenus treening ning haarasin esimesest korallist kõvasti kinni ja hingasin minuti sügavalt sisse-välja ja sain kontrolli enda üle tagasi. Näitasin siis paarilisele, et aeg üles minna ja vaadata, mis värk on. Pinnale jõudes nägime laeva umbes 200 m kaugusel tiirutamas ning meist hoovuse tõttu eemaldumas. Mingi ime läbi aga märkasin endast 10 m kaugusel sildumispoid ning kogu jõuvaruga sumasin ja haarasin sellest kinni, paariline minu küljes rippumas. Siis vilistasin ja vehkisin enda kustuma hakkava lambiga nii palju kui võimalik ja puhusin enda märkamispoi (surface marker buoy) täis, et siis valgust sinna sisse näidata. Õnneks on Austraalias, eriti aga Queenslandis sukeldumiseeskirjad ja reeglid väga karmid ning laeval on alati olemas valvur, kes kogu aeg sukeldujatel silma peal hoiab, mistõttu ma väga ei muretsenud, kas meid märgatakse. Seda enam, et hoovus enam meid ära ei viinud tänu kinnituspoile, mille küljes rippusime. Läks 10 min enne, kui meieni jõudis kummipaat, mis meid tagasi laeva toimetas. Siis selgus ka põhjus, miks me ära eksisime. Õigemini me ei eksinud ära vaid laev oli sunnitud oma kohalt lahkuma. Nimelt oli samas piirkonnas kaks tugevat tormi kokku jooksnud, mille tulemusel nii hoovus kui tuule suund muutis poole tunni jooksul nii järsult suunda, et laev triivis riifi otsa. Õnneks märkas valvesolev meeskond seda viimasel hetkel ning kõige hullem suudeti ära hoida, laev jäi terveks kuid kiirustades raiuti pooled kinnitusnöörid läbi, et laev saaks riifilt minema põrutada. See selgitas ka, miks me ei leidnud tagasiteel laeva ning kinnitusnööre. Ning lõpuks selgus, et kinnituspoi, millest ma kinni haarasin, oli veel pool tundi tagasi hoidnud enda küljes meie laeva. Seega polnud mu navigatsioonil viga midagi ja kõik oleks väga hästi olnud, kui poleks hoovuse ja tuule muutust olnud. Igatahes on mul nüüd järjekordne hea kogemus sellest, kuidas väiksest stressielemendist saab ühel hetkel mitme asja kokkulangemisel paanika ning kuidas treening ja kogemus aitasid sellest ise üle saada, kuigi pean tunnistama, et ärevus kestis veel pool tundigi pärast tagasi laevale jõudmist.
Teine vahejuhtum oli seoses kiirustamisega. Nimelt otsustas trip director viimasel hetkel, et võin ühele drift sukeldumisele kaasa minna. Tegemist siis sukeldumisega, mis toimub tugevas hoovuses ning sukeldujad visatakse riifi ühes otsas kummipaadist välja, siis triivitakse hoovusega teise otsa ja korjatakse jälle paadi peale. Poolel teel drop zone'i, kui panin endale maski ette, murdus mu maski kinnitusrihm ning tõenäoliselt poleks ma saanud sukelduda, kui ühel kogenud sukeldujal poleks olnud varumaski taskus. Järgmisena kukkus mu balloon BCD kinnitusrihma vahelt välja aga õnneks on mu BCD-l turvarihm ning balloon jäi rippuma. Teiste abiga saime ballooni tagasi paika ja juhtum lahenes. Nii kui olime vee alla langenud, tahtsin kontrollida enda sügavust ja siis saabus shokk. Olin kiirustades unustanud enda kompuutri käele panna. Paanikaks polnud muidugi põhjust, kuna sukeldusime grupiga ning kogemust siiski piisavalt, et tunnetada sügavust ja tõusukiirust ning kokkuvõttes lahenes kõik väga ilusti. Ainult et pärast seda sukeldumist ma sel päeval rohkem enam ei sukeldunud, turvalisuse mõttes. Õppisin sellest vahejuhtumist, et alati on mõistlik tähtsaid varustuse osi dubleerida. Varumask taskus ja sügavusmõõtur regulaatori konsooli küljes on igati abiks :)
Üks kurb uudis veel - mind neli aastat truult teeninud Canon 30D peegelkaamera andis pühapäeval otsad, kuna kukkus paariks minutiks 1cm-sesse soolavette ning sisu kõrbes ära. Objektiivid on korras kuid kaamera ise enam ellu ei ärka. Tõenäoliselt olen sunnitud enda objektiivid maha müüma ning saadud raha eest ostma korraliku taskukaamera (a la Canon G10 vmt), mille saaks ka vee alla kaasa tirida vajadusel. Rändamine mitme objektiiviga on päris keeruline ning leian, et saatus otsustas mulle siinkohal sellekohase vihje anda. Õnneks senised pildid on ilusti arvutis olemas ja koopia ka välisel kõvakettal.
Eesti aja järgi kell 10 sõidab laev jälle merele. Ilmateade lubab tuule suuna muutust, mis loodetavasti siis peab ka paika ja saan sukelduda neis vingetes paikades, millest olen unistanud :)
Tervis ja meeleolu on igati tibens-tobens ning paljud laeval soovitasid mul ikka sukeldumisega edasi tegeleda, kuigi instruktoriks pürgimise osas soovitati kõigepealt natuke oodata ning kogemust koguda divemasterina, mis aga tähendaks, et pean endale raha teenima kõrvalt. Tõenäoliselt on see mõistlikuim variant hetkel ning nädala pärast liigun siit natuke allapoole mõnda farmi enda rahakoti sisu täiendama. Sukeldumisvarustusega rändamine on muidugi omaette koomika aga kokkuvõttes, kui see tegevus sul ikka nii väga hinges püsib, on mõistlik oma varustust hoida, seda enam, et nüüd kui regulaatorikomplekt on 1700 krooni eest värske hoolduse läbi teinud ja kogu varustus väga hästi istub, eriti rahul olen enda BCD-ga, mis on ülimalt mugav nii vee all kui pinnal. Ainult lestad hakkavad otsi andma, praod on juba sees. Katsun sel nädalal veel hakkama saada aga tulevikus tuleb uute peale mõtlema hakata.
Lõpetuseks väike eelvaade sellele, mis mind loodetavasti järgmisel nädalal ees ootab:
http://www.youtube.com/watch?v=1uPUNQBnljo
Troopiliste tervitustega,
Teie Andy
Njah, divemaster, kogemustega sukeldujad ei võta teist maski kaasa vaid võtavad sellel viimaselgi rihma ära :) Seda rihma pole maskile üldse vaja. Proovi üks sukeldumine teha ilma rihmata, siis saad aru.
ReplyDeleteAga muidu oled Sa üks hullult laki pasdard (ja ma lähen kadedusest lõhki):)
Rainer, olen sukeldunud ilma maskita ja pole probleem kuid kui tegu on tugevate hoovuste ning drift dive'idega, siis mina ei riskiks, kuna hoovus võib üpris lihtsalt maski eest ära rebida, isegi kui surve muidu hoiab teda paigal :)
ReplyDelete