C'est la vie, L'Australie

C'la Vie, Australie...

Vabandan, et pole viimasel ajal jõudnud kirjutada. Tüüpiline tudengi värk - mida rohkem venitad, seda rohkem venitad. Kuid nüüd sajab siin Gold Coastil korralikku vihma ning nii ongi hea hostelis memuaaritsemist viljeleda. Loodan, et krokodillipohmakaga toanaaber klõbina peale lalisema ei hakka (kui sisse astusin, kõlas läbi une nasaalne gnagnagnagna).

Pärast unustamatut nädalat Love Boat'il otsustasin kinni haarata võimalusest põrutada ühe Eesti härra autoga Sydneysse. Kuigi algne plaan nägi ette randevuud Coffs Harbouri lähedal elava vanavanaonuga, otsustasin siiski autosõidu mugavust ära kasutades sõita Sydneysse välja. Ette tormates oli logistilises mõttes tegu igati õigustatud sammuga. Eesti kutt, keda nimetame siinkohal Arvo (nimi muudetud...või kas ikka on?), on Ausate Traalijate maal elanud tänaseks pool aastat ning vihtunud metsas/farmis tööd teha, olles selle ajaga endale märkimisväärse summa kõrvale pannud, nii et heal juhul saab nüüd 1,5 kuud rännata. Traditsioonilise päkkerina oli ta kõigepealt soetanud endale kängurude poolt kokku pandud aussimaa au ja uhkuse - 15 aastat vana Holden Commodore'i. Top Gear'i andunud ebafännide huvides märgin, et Holden Commodore on sisuliselt General Motorsi (jah see sama pankroti äärel tegutsev Detroit techno bänd) au ja uhkus - Opel Omega :D Kuid vaatamata esimesel päeval töötamast lakanud konditsioneerile ning pidevas bensiininäljas vaevlevale mootorile, jõudsime siiski pärast 3 päeva kestvussõitu ning 2700km meeldivat maastikutrippi, telkimisega maanteeäärses puhkuspaigas ning ööd Byron Bay kanepiuimases hostelis, maailma kuklapealinna Sydneysse. Ainukese negatiivse uudisena saabus Arvolt SMS, et planeeritud $60-ne sõidukulu osutus tegelikult $150-seks. Põhimõtteliselt oleks saanud sama raha eest lennupileti aga vana hea indiaani vanasõna ütleb ikka - kes oma lollust kahetseb, see sõidab varsti ära koju... :D

Sydney lõi mind algul pehmelt rusikaga näkku- tõeline metropolitään enda pilves lõhkujate ning pilvelõhkujatega. Oli ka paar aasia rahvust aga need ei paistnud pilukate vahelt välja. Ööbimiskohaks sai mul sisuliselt keset linna asuv World Square Hostel, mida võin täitsa vabalt soovitada alternatiivina neile Kings Crossi lycheemajadele, kus paljud päkkerid peatuvad. Muidugi võrreldes Cairnsi hostelite hinnatasemele oli Sydney hoopis teisest puust porgand. Yldsegi pole Sydneys mingi probleem 10000 krooni nädala ajaga ilma suurema probleemita laiaks lüüa, kui just ainult Guunist ei toitu (räme pakivein, kõrvetab maitsemeeled ära).

Reede hommikul aga lajatas hosteli retseptsioon mulle kurikaga kuklasse - hostel on täis bookitud ning minu katsed pikendada enda viibimist on määratud hukkamisele. Soovisid edu heal juhul väljaspool linna mõne koha leidmisel. Selgus, et samal nädalavahetusel toimus Sydneys kolm ylipoppi üritust - AC/DC kontserttuur, Pedede pillerkaar (kolm nädalat kestev Mardi Gras üritustesari) ning mingi kohaliku tähtsusega Poksimatš. Kaotamata aega alustasin operatsiooni "Sõpra tunned hädas". Ette rutates otsustas meeldiv hosteli retseptsonäär mind siiski ühte hosteli haru-varu-tarusse paigutada ning loodetud kogemus pargipingil lesimisest jääb ootama Tour de Asiat. Operatsiooni käigus aga sain kontakti kohalike lahedate Eestlaste kogukonnaga, kellega järgmised õhtud lõbusasti Sydneys veetsin. Ühtegi kohalikku kluppi me küll ei jõudnud kuid see-eest nautisime luksushotelli sviidis vaadet Sydney Ooperimajale ning "Vanale Tallinnale", pühapäeval aga sõõmu kohalikku kultuuriveini - 70000pealise osalejate massiga välilühifilmi festivali Tropfest 2010, mis oma kvaliteetse korralduse, meeliülendavalt hea ilma ja maitseka filmivalikuga suutis mu kultuurikarika jälle täis valada ning meeldiv vine jätkub veel siianigi. Siinkohal tahaks tänada Jaanust, Marekut, Kairitit, Maretit ja muid toredaid kaaskannatajaid lahedalt veedetud aja eest ning loodan, et saame tatsata David Moralese ja London Elektricity järgi veel mõni teinegi kord. Uhh, kui palju toredaid inimesi saab jälle feissi puukida. Wuhuu.

Sydneys kohtusin ka enda esimese Austraalias pesitseva sugulasega, kelleks oli minu vanaema tädipojatütar Adele oma värske abikaasa Don'iga. Igati meeliülendav kohtumine, kuigi algul tundusid nad mind tsipake võõrastavat. Õnneks taipasime kohe algul väiksed dringid teha (Adele siiski mitte, kuna on juba 5ndat kuud õnnistatud kõhuskasvajaga, palju õnne siinkohal) ning varsti kõkutasime üle terve Darling Harbour sadamabaari. Ilmselt olid neil algul väiksed kahtlused minu identiteedi osas ning olid huvitatud alul kohtumisest neutraalsel pinnal. Pärast 3-tunnist trehvnungit aga kirjutas Adele, et olen alati teretulnud neile öömajale, kui aga vajadust näen. Kahjuks olin selleks ajaks juba ette broneerinud enda hosteliööd ning lahkumispäeva olin ka paika pannud teisipäevale. Nii jäigi meil seekord kohtumine lühikeseks kuid loodan südamest neile siiski mingil hetkel jälle külla minna. Tegu igati ägedate veresugulastega, kellega tüli norida ei tasu - Adele on föderaalpolitseinik narkokuritegude alal ning Don töötab Sydney lennujaama tollis samuti smugeldajate avastamisega. Oh dear, oh dear.

Vahepeal olin aga Sydneys jõudnud läbi põhjaliku sisekontrollauditi ning hingeröntgenpiltide analüüsi tõdemuseni, et Austraalias töötamise vastu mul huvi pole. Mitte, et tegu oleks midagi ületamatut - farmitöö saab üpris kiirelt selgeks - kuid minus hakkas võimust võtma huvide konflikt rändamise ning emigreerumise vahel. Tasuva ning samas väärtust loova töö leidmine Austraalias on täna üpris keeruline - sind tahetakse sinna ikkagi enamalt jaolt "orjaks". Samas kui oleksingi leidnud endale sobiva töökoha, oleks see tähendanud pikemaajalist commitmenti, mis aga on vastuolus mu eesmärgiga rännata. Pealegi olin näinud seda osa Austraaliast, mille vastu sügavamalt huvi tundsin (loe: veealune) ning hing tõmbas juba mõni aeg tagasi pigem Aasia poole (mõned teist teavad, et seda huvi presenteerisin juba enne Aussi tulekut). Nii saabuski ühel hetkel valgustatuse hetk - Aussiga jätame hüvasti. Ning kuna eelarve osutus piisavalt kitsaks, otsustasin järgmisesse sihtkohta liikuda võimalikult kiirelt. Elu aasias on võrreldamatult odavam, kui sissetulekud puuduvad :)

Enne aga tahtsin siiski külastada ka Adele isa, Victorit, kes elab Sydneyst 600 km põhjapool, väikses külas nimega Valla. 8-tunnine rongisõit mööda maalilist vaikse ookeani rannikut oli juba lahe kogemus iseenesest. Ning rongilt maha astudes suruski üks vanem meesterahvas enda kortsus käpa mulle pihku "G'day Andres, tere tulemast!". Kuigi Victor pole kunagi Eestikeelses koolis käinud ning Eestimaa pinnale pole ta kunagi jõudnudki, suutis ta siiski aeg-ajalt mind üllatada eestikeelsete väljenditega, seda siiski väga tugeva väliseestlase aktsendiga. Ning kohe kindlasti ei näinud see kõbus vanahärra välja 80-aastasena. Kihutas enda 20 aastat vana Honda Prelude'iga mööda maanteed 110ga ning kurtis, et liiga tihti on politsei kiirust mõõtmas. Veetsin Victori juures kaks ööd, mille jooksul rääkisime maast ja ilmast, tema perekonna ajaloost, eksouniversumitest, demokraatiaparadoksidest ning naistest. Põikasime läbi ka lähedal asuvast Nambucca Headsist, väikesest linnakesest mere ääres. Tegu oli kindlasti quality-time'iga ning kinnitas mulle veelkord, kui vinge suguvõsa mul Austraalias on. Eriti lahe oli see, et sarnaselt minule ärkab ka Victor aeg-ajalt öösiti üles mingi maailmaparandamise lahendusega, mis pähe on karanud. Erinevalt minust aga krapsab ta arvuti juurde ning paneb enda mõtted ka kirja. No on ikka uskumatuid teooriaid härral - paralleeluniversumitest ideaalsete demokraatiamudeliteni :D Ning arvutiga on härra ka igati kursis - viimane kord installis enda arvutil Windows XP nullist üle. Ning kahe päeva jooksul nautisin ühte parimat õlut Austraalias - loomulikult Victori enda pruulikojast garaazhis. Just 2 päeva tagasi villis ta 65 pudelit õlut endale lattu. A Le Coq Premium on Victor Lageri kõrval Žhiguli :D i-le pani täpi 80kraadine kodupuskar aga seda siiski väikestes kogustes. Väike märkus veel: Victor hoidis Gunessi Rekordite Raamatus 21 aastat maailmarekordit purilennunduse distantssõidus - 580 km.

Sõi, vatt nau? Hetkel olen Gold Coastil - täpselt seal kus 4 kuud tagasi maandusin, et sama lennukiga tagasi Kuala Lumpurisse lennata. Sealt edasi lendan pühapäeval Taisse Koh Samui saarele ning sealt praamiga Koh Tao'le, kus liitub minuga mu veealune kuriteokaaslane Jass. Eesmärk on paari kuu jooksul rünnata Aasia parimaid allveekindlusi, haarates samal ajal piiramisrõngasse ka eksiilis elavad rootsi kuningatütred ning röövsaagiks paar klaasi kurikuulsat Teikitiisitekiilakat. Esialgne plaan näeb ette trajektoori Koh Tao -> Similani saared -> Java -> Bali -> Gili -> Sulawesi -> Borneo ning kui eelarve väga viltu ei vea, siis äkki ka mõni veelgi eksootilisem paik. Igatahes mitte midagi kontimurdvat (kui 20 kilone sukeldumisvarustusega täidetud seljakott välja arvata) kuid ettevaatuse mõttes käin täna siiski kohalikus vaktsineerimispunktis ning loodan saada paar tuimestavat laksu ja kotitäie malaariatablette.

Alates laupäevast on siis ka Austraalia number ajalugu - kättesaadav jälle Eesti numbrilt +3725082553. Helistamine kallis, ärasõnumine teretulnud.

Netiühendus peaks Aasias siiski mingil määral toimima, kuigi Indoneesia osas pead ei anna (Gili saartel pole elektritki tihtipeale). Seega hoidke silm peal siin. Võib-olla paneb Jass ka enda kuiva huumorit siia sekka. Bwuhähää...

Eestikeelne huumor hakkab ära kaduma krt...