Kuidas ma Kvolle jahtisin

Cheerz mates!
Austraalia on võimaluste maa. Lihtsalt tuleb kinni haarata sellest, mis ette visatakse. Nimelt shoppasin 2 nädalat tagasi supermarketis pesupulbri leti vahel kuid kuna siin puuduvad meile teada-tuntud Ariel, Dosia ja Omo, siis kasutasin juhust ja küsisin kõrval beebimähkmetes seikleva tüübi käest, millist ta mulle võiks soovitada. Loomulikult järgnes sellele pooletunnine vestlus Eestist, meie skandinaavlusest ja sellest, kuidas ta peaaegu oleks jõudnud Tallinna aga Poola teed olid liiga hirmutavad, et edasi sõita.
Igatahes vahetasime numbreid, kuna ta tegi suured silmad selle peale, et ma pole veel kordagi Cairnsi linnast väljapoole sõitnud, et kohalikke vihmametsasid uuristada. Luke, ametilt Cairnsi linna peaplaneerija, on nimelt kohalike Kvollide (Genus Dasyurus) hingeloo võtnud oma südameasjaks ning käib neid oma salakaameratega metsas pildistamas. Nii otsustaski ta mind järgmine kord metsa kaasa võtta, kui minekuks läheb.
Nii heliseski mul 30. detsembril telefon ning Luke pakkus, et järgmisel päeval võtab ta mind peale ning läheb kontrollib enda metsa jäetud kaamerad üle, samas näitab mulle toredaid kohti ja vaatamisväärsusi. Nii ka juhtus. Pean ütlema, et tegemist on äärmiselt laheda, intelligentse, uudishimuliku ning lõbusa selliga, kellel on armastav naine ja neli beebieas last (kõige vanem 2a). Mul pole nii head diskussiooni usu, nõukogude võimu, stalinlike repressioonide, Austraalia aborigeenide kurva saatuse, Paapua Uus-Guinea ohtude ja ennekõike Kvollide öiste seikluste üle veel elus olnud. Tõeline quality time, seda enam, et nägin tänu temale ka meeliülendavaid vaateid Austraalia vihmametsadele, vulkaanilistele järvedele ning kohalikule agrimajandusele :)
Siinkohal mõningased pildid kommentaaridega:

Luke uurib, kuhu tee viib

Kvoll uurib, kuhu Luke viib

Kvolli elutuba

Aga Kvollid olid kahjuks samal ajal, kui meie tihedas padrikus ringi luusisime, läinud külla Puu-Kängurudele, kel olid just kaksik-katsikud. Lõhnad olid üle terve dzhungli :) Seega otsustasime niisama chillida, nautida ilusat loodust, imevaid kaane, kes ennast meie jalgade külge sakkisid iga viie minuti tagant (päris palju verd purskab, kui kaan ära tõmmata :D) ja mis vihmamets see ikka ilma vihmata on...seega vahepeal ka väikest vihmasabinat. Kuniks Luke enda kaameratega mässas ja neid ööseks üles pani (koos lihakamakaga, sest kvollid on karnivoorsed elukad ikkagi), luusisin ringi, ronisin megasuure kivi otsa ja nautisin imelist vaadet mäe otsast tervele dzhunglile all orus, kaetud paksu vatitaolise pilvepadjaga. Ning milline ebareaalselt värske õhk üleval kilomeetri kõrgusel ikka on :)

Selle 46m kõrguse puu otsa mahuks terve Lasnamägi

Ümbritsetud tuhandetest juurdunud fännidest

Nagu ikka, pea pilvedes

Uue aasta võtsin vastu rahulikult. Mitte, et olekski olnud eesmärk selline, kuid kuna enamik mu kaaskannatajaid olid lennanud Sydneysse (nagu kõik teised 1,5 miljonit päkkpäkkerit) ning teised võtsid uue aasta vastu pardal, siis ei näinud erilist põhjust paduvihmasel uusaastaööl hakata üksi lakkuma. Käisin küll kaemas ilutulestikku, mis tegelikult väikese linna ja majanduskriisi kohta oli täitsa mango, kestis 10 min ja lõi taeva päris värviliseks kuid pärast ühte siidripoissi ning "Tagasi Tulevikku" esimest osa kobisin voodisse. Seega - uusaastaöö Austraalias möödus igavalt nagu Toyota Corolla tartu maanteel.

Kahjuks olen jätkuvalt edasi lükanud (seekord mitte enda soovil vaid kohtade puudusel) ka Yongalale sukeldumist. Juhuks, kui peaksin tööotsinguil ja rännakuil niiehknaa allapoole liikuma pärast enda DiveCon kursuse läbimist. Nimelt moodustas kogu paketist transport sinna ja tagasi pea poole summast. Natuke mõttetu üheks päevaks sukeldumiseks. Olen enam-vähem ära otsustanud, et ei jää instruktorikursust siia tegema ning teenin selle asemel parem raha. Seega peab ta mind veel natuke aega ootama :)

Ülehomme siis jälle merele, kahjuks viimast korda. Võtan kindlasti ka teravamat selle puhul kaasa. Huvitet osapooli laeval jätkub, selles ma ei kahtle :D Pärast seda aga nädal aega jälle vaba, peab mingi tegevusplaani välja mõtlema. Võib-olla rendin auto ja kärutan paar päeva ümbruskonnas ringi. Näis. Õppida ka vaja, kuna siis tuleb Dive Control Specialist kursus ning eksam.

Ahjaa, mu korterinaabritest ka paar sõna - elan koos ühe värske noore abielupaariga, Sakslane ja Austraallanna. Ning ossamumeie, milline põrgulik psaikobitch see tüdruk on. Ma ei suuda ette kujutada, kui mitu triipu see tüüp pidi enne ära tõmbama, kui sellise naisega altari ette läks. Iga jumala päev, kui naine töölt koju tuleb, lõugab ta hüsteeriliselt kaks tundi mehe peale, et too on maailma kõige suurem luuser (sukeldumisinstruktor muide :D), kulutab raha mõttetuste peale ja tema peab ainult üksi rabama, et sellest "sitasest" sharehouse'ist minema saada (tegelikult on maja väga lahe ja kena, nagu pildiltki võib näha). Uksed pauguvad ja pilgud tapavad, kui see naine vihastab. Täna vihastas ta vaese mehe peale, et too polnud viitsinud käia poes WC paberit ja viina ostmas :D:D:D

Aga paar pilti siis ajutisest "kodust" (siseruumidest hetkel ei teinud, kuna koristan just, hähää):

Elan kiropraktiku kohal, raginat jagub

Teel poodi kiikasin korra kodu poole

Austraalia harilik iminäppkonn