Diving is a desease with progressive complications

Olen tänaseks sooritanud 111 sukeldumist, mis on päris märkimisväärne tulemus 8 kuu jooksul. Neist 40 siis Great Barrier Reefil. Ja ma tunnen, et see haigus, mis mind ikka ja jälle vee alla tõmbab, on täiesti parandamatu. Kõlab jaburalt, kuid ma tunnen lausa füüsilist vajadust selle järele :D Nimelt olen ma täheldanud, et olles laeval ilma sukeldumiseta rohkem kui 12 tundi, muutun ma pahuraks ning närviliseks. Nii kui veest aga välja tulen, olen teada-tuntud Oz, rõõmus ja roosa...
Seega peab järeldama, et sukeldumine on narkootikum, millest üle saamine saab olema keeruline. Ainus ravim, mis kasvavat vajadust leevendada suudab, on sellel alal töötamine ning just see saab olema minu edasiste otsuste alus. Kuna turistina on sukeldumine kahjuks äärmiselt kallis tegevusala, siis ainus võimalus endale tööd leida selles valdkonnas on instruktorina. Kõigi eelduste kohaselt saan enda Dive Control Specialisti litsentsi kätte 24. jaanuaril ning selleks ajaks peaks olema selge, mis edasi saab.
Eile naasesin järjekordselt OWD kursuselt, mille jooksul sooritasin 8 sukeldumist. Kuigi oleksin võinud laevalt jalga lasta juba üleeile, otsustasin jääda veel üheks päevaks, kuna meeskond laeval oli niigi napis koosseisus tänu poe halvale organiseerimisele ning liiga liberaalsele puhkuse-poliitikale. Seega järjekordne töötan-oma-vabast-ajast juhtum :)
Sellel reisil sain siis ka tunda esimest korda, mis tunne on saada kõrvetada Jellyfish'ilt. Õnneks oli tegu siiski mitte kõige ohtlikuma liigiga ning elu kallale keegi ei kippunud. Kuid valu oli päris krõbe, seda enam, et olin samal ajal tervet kampa snorgeldajaid juhatamas riifil ning professionaalse maneeri nimel hoidsin valugrimasse paremas püksitaskus...kui aga poole tunni pärast tagasi laeva jõudsin, selgus, et kurjajuur oli end haakinud päästerõnga külge, mida endaga snorgeldades kaaskannatajate ohutuse eesmärgil kaasa vedasin. Instruktor, kes sukeldumistekil vahti pidas, konstanteeris, et tegu on isendiga "Portugese Man of War" ehk kohalike keeli "Blue Bottle" (http://en.wikipedia.org/wiki/Portuguese_Man_o'_War) ning et ma peaks enda seisukorrast talle raporteerima iga 10 min tagant. Kui asi tõsisemaks peaks minema, vaja arstiga konsulteerida. Kuna mul tunni aja jooksul oli päris tugev valu samas külje lihastes, kuhu kõrvetada sain, oli vahepeal päris tugev hirm aga õnneks lahenes valu tunni jooksul ning edaspidi oli kõik OK: Küll aga ei läinud nii hästi ühel snorgeldaval daamil, kes sai samalt isendilt kõrvetada üle terve kaela ning ei julgenud pärast seda enam vette minna 2 päeva jooksul.

Portuguese Man-o-war

Teine highlight reisi vältel oli üks eriti hea sukeldumine. Nimelt on üks mu kursuse ülesandeid juhtida ühe specialty sukeldumist. Selleks sai ühe neiu paadisukeldumise specialty, mille puhul meid mõlemat visati mootorpaadist välja paarisaja meetri kaugusel laevast, et saaksime siis tagasi laeva sukelduda. Selle vinge sukeldumise jooksul kohtusime üpris koguka isendiga sarjast Black-Tip Reef shark, ülisuure merikilpkonnaga, kes lasi meid enda seljas "ratsutada" ning rahulikult meie keskel kaasa ujus ning siis tipphetk - kohtumine suure sebrahaiga (http://en.wikipedia.org/wiki/Zebra_shark), kes siinkandis pole just kõige tavalisem veealune külaline.

Sebrahai

Kuid kui olin enda varustuse ära pannud, ütles mu instruktor, et ma ei saanud enda ülesandega hakkama, kuna tüdruk, keda juhendasin, oli käinud 30cm sügavamal enda lubatud limiidist ehk siis 18,3 m sügavusel. Minu ülesanne oleks olnud teda takistada. No kurat küll, tegu on litsenseeritud ning kogenud sukeldujaga, ise teab, mida teeb. Ma saan aru, kui me oleks käinud üle 20 meetri sügaval. Sel hetkel otsustasin, et ei taha selle instruktoriga enam tegemist teha ning muutsin enda kolmanda OWD kursuse toimumisaja päeva võrra hilisemaks. Muidu kukun selle instruktoriga vaata et läbi ka. Kusjuures kutt ise ütles ka, et ta on Asshole ning et ta teab seda. Go get a life, MF! Sama instruktoriga üht teist suhteliselt keerulist sukeldumist läbi viies olin kahjuks mina see, kes tõesti feilis. Nimelt andis ta mulle poole sukeldumise pealt ülesande kogu grupp tagasi laeva juhatada. Mina olin aga terve senise sukeldumise skitseerinud enda sukeldumiskaardi jaoks mustandit ning polnud kordagi vaadanud isegi kompassi, rääkimata tagasiteed märkivatest tingmärkidest. Ning kuigi ma hakkasin neid algul viima õiges suunas, keerasin kahjuks liiga vara ära teise suunda ning pinnale tulime umbes 200m laevast eemal. Instruktoril oli nalja nabani minu kulul, kuna tema oli muidugi teadlik mu valest pöördest ning itsitas pihku samal ajal. Samas võin enda kaitseks öelda, et iga sukeldumine, mida olen juhtinud algusest peale, on lõppenud otse laeva all. Kuid tõsi ta on, Divemasterina pean olema valmis iga kell sukeldumise juhtimist üle võtma ja grupi tagasi laeva viima. Hea õppetund kindlasti.
Aga nüüd siis mõne aja puhkan enne kolmandat kursust. Ülehomme varahommikul sõidab buss siit väiksesse linna nimega Ayr, kus järgmisel hommikul hüppan paati ja läheme sukelduma Yongala vrakile. Kolmepäevane ekskursioon pole just kõige odavam kuid kõik, kellega sellest rääkinud olen, ütlevad et asi on täiega seda väärt. Loodan ainult, et ilm vastu peab ja tuul liiga karmiks ei lähe. Päikest pole niiehknaa mõtet loota :D
Võimalik, et otsustan viimasel hetkel ka kaamera rentida vee alla kaasa võtmiseks. Kuidagi peab ju tõestama, et ma tegelt ka käisin seal :D

Otsustamisaeg jõuab järjest lähemale

Njaa. Mu DiveCon kursus peaks lõpule jõudma umbes Jaanuari keskpaigas, mistõttu on varsti vaja hakata tulevikuplaane pidama. Olen endale selgeks teinud paar valikut. Tõenäoliselt pole mu praeguse "tööandja" jaoks probleem, kui tahan jätkata nende juures ka instruktorikursust samal viisil, nagu praegu teen DiveCon kursust. See tähendaks aga, et jään Cairnsi umbes 3-4 kuuks, teenides sel ajal umbes 250 dollarit nädalas (5 päeva tööl, 2 päeva vaba). See küll kataks ära 100 dollarit nädalas elamiskulusid ning toidukulud, kuid reaalselt läheb siiski raha rohkem välja, kui sisse tuleb. Hetkel on mul tänase seisuga kuskil 25000 krooni reserve kuid arvestades seda, kui kiiresti siin raha kulub, ei jätku seda väga kauaks. Teisalt oleks see siiski suhteliselt turvaline viis enda instruktoripaberid siin ära teha (kuigi SSI, mitte oluliselt populaarsema PADI omad). Ainus suurem väljaminek oleks oma varustus, mis minu puhul tähendaks ainult regulaatorikomplekti ning BCD (buoyancy control device) ostmist. Siin õnneks tuleb appi kohalik sukeldumiskeskus Pro Dive, kes müüb enda aasta vana varustust väga mõistliku hinnaga (kokku u 6000 krooniga).
Teine võimalus oleks lennata siit minema, näiteks Bali saarele Indoneesias (ühe otsa pileti saaks enamvähem 4000 krooniga), kulutada kogu enda raha instruktoripaberite tegemisele (15 päevaga, hind u 14000 krooni) ning siis loota, et leian ka tööd. Ja seejuures peab ikkagi enda varustus ka olemas olema (6000 krooni). Pluss oleks see, et aasias on elu odavam ning raha kulub vähem.
Kolmas võimalus oleks pärast DiveCon kursuse lõpetamist leida farmitööd, et raha kõrvale panna. Kuu ajaga peaks umbes 20000 krooni vast ikka kätte saama, kui veab, isegi rohkem. Pärast seda võib siis enda sukeldumisplaanidega edasi minna. Seda enam, et olen senise töö puhul ilmselgelt endale tõestanud, et olen valmis pingutama 14 tundi päevas, kui asi seda väärt :)
Seega üks asi on kindel - valikuid on küllaga ning hätta ei tohiks jääda. Küll aga peab leidma kiiremas korras lahenduse, mis oleks kõige mõistlikum arvestades ka mu peamist eesmärki - rännata ja näha võimalikult palju. Mulle ei meeldi esimese variandi puhul kõige enam just see asjaolu, et pean veetma veel mitu kuud siin Cairnsis. Mitte, et mulle siin ei meeldiks - järjest enam hakkan inimestega tuttavaks saama jne - aga sellisel juhul olen veetnud pool aastat ühe koha peal ning see pole ju rändamise eesmärk. Teisest küljest - sukelduda saaks siis päris tugevalt ning hea kogemus tulevaseks töö leidmiseks oleks all olemas.

Homme hommikul jälle merele siis. Kolm päeva uute OWD õpilastega kursust, palju sukeldumist (jõulude ajal tõenäoliselt laeval vähem reisijaid ja piisavalt meeskonda, et sukelduda saaks korralikult) ning fun'i. Pärast seda aga tervelt nädal aega vabadust. Peab välja mõtlema, mida selle ajaga peale hakata (kaasa arvatud uusaasta öö), ilma et väga palju raha kuluks. Tõenäoliselt võtan ette põhjalikuma ekskursiooni Cairnsi ümbruses, külastan põhjapoolsemaid randasid ja kui veab, äkk ka mõnda ürgsemat vihmametsa ümbruskonnas. Kodu enivei olemas, kuhu õhtuks tagasi tulla.

Teile aga, kallid lugejad soovin karget jõulumeeleolu ning mõnusat pühadeäraolemist. Kallistan kõiki koduseid ja sõpru ning olen mõtetes alati teiega :)

All good things come to those, who wait

Järjekordne mõnus nädalavahetus päikeselisel Great Barrier Reefil. Seekord siis juba OWD (Open Water Diver) kursuse assisteeriva instruktorina. Minu Dive Control Specialist treeningu üks osa on assisteerida instruktoreid uute õpilaste väljaõpetamisel ning minu õnneks koosnes mu esimene kursus 14st õpilasest ja väga heast ning professionaalsest (kuigi raske iseloomuga) instruktorist, kes andis mulle oluliselt rohkem ülesandeid, kui paberite järgi oleks pidanud andma. Pärast 2-päevast basseini ja klassiruumi sessiooni suundusime merele. Grupist 2 tegelast jäid meist maha väiksele laevale, kuna olid otsustanud nö budget versiooni kasuks, ülejäänutega viisime siis läbi avavee treeningu ookeanis. Meie kursusele liideti ka üks pehmelt öeldes "suure kondiga" õpilane, kes oli enda basseini- ja teooria osa juba sooritanud 3 nädalat tagasi. Ning nagu karta oli, ei tõotanud see midagi head :D
Esimese sukeldumise tegime puhtalt vee aluse maailmaga harjumiseks. Nico (instruktor) läks ees, grupp järel ning mina viimasena nende taga, kontrollimaks, kas kõik on OK. Murelapsel oli vööl 6 raskust (minul võrdluseks 4) kuid ikkagi ei suutnud ta kuidagi saada vee alla. Andsin talle enda vöölt ühe raskuse juurde, siis saime ta hädavaevu alla. Sukeldumine läbi, kõik OK. Järgmisel sukeldumisel pidid õpilased võtma vee all maski ära ja tegema muid hädavajalikke trikke. Hõljusin harjutuste ajal õpilaste selja taga, samal ajal kui instruktor igaühega individuaalselt tegeles. Murelaps sai harjutustega hakkama ning küsimusele, kas kõik on OK, vastas ta jaatavalt. Kuid paar minutit hiljem märkasin, et neiul on kuidagi kahtlaselt palju mulle suust väljumas. Lõõtsutab nagu traavel keset võistlust. Võtsin tal käest kinni ja vaatasin otse silma, see oligi siis esimene kord, kui kohtusin vee all Paanika-Jaanikaga (edaspidi PJ). Käskisin tal maha rahuneda, saada hingamine kontrolli alla ja ainult mulle otsa vaadata, hoides tal samal ajal kätest. Kuid olukord hakkas väljuma kontrolli alt, kui neiu näitas, et tahab ülesse minna. Kuna minu ülesanne oli grupi eest hoolt kanda, käskisin ühel õpilasel instruktori kutsuda (too oli meie poole seljaga samal ajal), kes samuti andis endast parima, et PJ maha rahustada kuid nähes, et too oli 5 minutiga ära lahustanud u 100 BAR õhku ning järel oli ainult 40 BARi, oli aeg tegutseda. Mina jäin grupiga alla, instruktor viis PJ pinnale, vabastades poolel teel ta raskusvööst, mis prantsatas meist 10m kaugusele põhja. Pinnal toimuvast pole ma teadlik.
Hiljem sain instruktorilt kiidusõnu, et suutsin olukorda lugeda neiu hingamise järgi ning otsuse eest mitte ise temaga pinnale minna, hoides teda samal ajal kontrolli all. Vastasel juhul oleks grupp pidanud minema temaga koos pinnale ning sukeldumine oleks nurjunud, kuna instruktor oleks pidanud meile järgnema koheselt. Nii aga jõudsime ta ära oodata, harjutused lõpule viia ning isegi veel 15 minutilise kiire sukeldumise teha. Mina sain aga väärtusliku kogemuse osaliseks, ükski teine praegune TDC pole PJ-ga vee all veel tutvust teinud. Murelaps aga ei suutnud pärast seda juhtumit enam ennast koguda, kuigi mitmed instruktorid käisid temaga uuesti ja uuesti vee all. Harjutusi ta igatahes lõpuni teha ei suutnud ning litsents jäi saamata. Mis teha, kõik ei ole loodud sukeldujateks :) jama aga selles, et nüüd pommitab ta mind sõnumitega, nagu ma oleksin ta hingekarjane ja elupäästja ja ma ei tea mis kõik veel. Olen paraja supi sees. Blokk peale!
Kokku aga tegin kolme päeva jooksul 8 sukeldumist, neist kaks lausa 63 ja 68 minutit, kuna grupp jagati kaheks ning viisime nad vee alla kordamööda. See oli paras kogemus õhusäästmise vallas, kuna suuri balloone (12L) oli vähe ja pidin leppima 8 liitrisega. Välja tulin aga ikkagi vähemalt 50 BAR-iga :)
Üks neist sukeldumistest oli siis (TARARARAMPARAAAAAFANFAARIDHÜÜAVAAAD) minu 100-s sukeldumine. Sukeldumistraditsioonide kohaselt sooritatakse see alasti. Ei pääsenud ka mina sellest meeldivast kogemusest :D Pärast kella 16.00 sukeldumist, kui kõik olid veest väljas, oli minu kord siis end lahti riietada, varustus selga ja vette. Kuna mul aga soolosukeldumise litsentsi veel pole, liitus minuga ka Bernhard, meie TDI (instruktoriks treenija), kes säilitas viisakat distantsi :D sukeldusime mõnusa 45 minutit, ühel mu lemmikpaigal, Millin reefil. Pärast seda mõistsin ma, milleks on välja mõeldud kalüpsod, kuna krt päris jahe oli ikka pärast pooletunnist sukeldumist, mis sest, et vesi oli 28 kraadi :) Aga üks TDC-dest tegi pilti ka, kui veest uuesti välja tulin. Loodan materjalile käpa peale saada ;)
Mis on veel meeldiv, et mind võetakse järjest enam, kui meeskonnaliiget, mitte tavalist töölooma. Mandril olles on peod juba päris meeleolukad ning kambavaim on kasvamas. Samuti laeval suhtutakse minusse paremini, kui varem. Võiks öelda, et olen omajopestumas (oh, veel parem sõna - omajoppamas). Ja mis kõige toredam - olen oma jope ka Woolshedis, kohalikus peomekas, kus Cairns Dive Center oma pidusid peab. Kuna nägu on juba tuttav ning mind teatakse, kui CDC töötajat, siis baariletis on hinnakiri automaatselt omandanud 50%-lise allahindluse :D:D:D seega kui varem maksin cuba libre eest 8$, siis nüüd ainult 4! Pole paha (a la Villu Reiljan)
Unustasin vist varem pajatada oma elu kõige räpasemast tööst :D Kui kaks nädalat tagasi meie väike transfeerlaev sadamas istus tänu käigukastivahetusele, oli meie ülesandeks laev põhjalikult puhtaks küürida. Ehk siis suurpuhastus. See tähendas muuhulgas ka seda, et laeva pilsis olev õli tuli välja imeda ja ämbritesse koguda ning siis rasvapuhastusvahendiga puhtaks küürida. Lühidalt istusin põlvist saati rõvedas, vanas haisvas õlivannis, käed õlgadeni sisse pistetud ning kraapisin põhjas kokku kõikvõimalikku sodi, mis sinna viimase paari aasta jooksul enda teekonna oli seadnud. Pärast tühjaksimemist ning puhtaks küürimist olid käed mitmeks päevaks kaetud mitte teise vaid teise ja kolmanda nahakihiga, mille põhjustas puhastusvahend (degreaser). See muuhulgas tähendas ka, et kui ma näiteks nõusid pesin, siis nõudepesuvahend jäigi kätele (vesi seda ära ei loputanud), pesu pestes olid käed pesupulbrised mitmeks tunniks ning käed kuivasid imekiirelt, meenutades seejuures pigem kauaks päikese kätte jäetud nahkkindaid :D kuid tulemusena on väikse laeva kapten nüüd minu suhtes tõsiselt hästi meelestatud, võiks öelda, suur sõber :)
Ahjaa, väike märkus veel - Cairnsi sadamas on hetkel randunud maailma suurim purjelaev EOS, mille omanik on Fox telekanali suuromanik Barry Diller. Ilus ja majesteetlik, nagu Rootsi kroonprintsess Victoria :)

Yongalale sukeldumine on kahjuks edasi lükatud, kuna mul vaja õppida hetkel vabade päevade jooksul. Ning ei leidnud ka kedagi, kes oleks saanud minuga koos minna. Samuti on tulevikuplaanid endiselt lahtised, valikuid palju ja ahvatlused aina kasvavad :)

Üks probleem on ka - mu riided on mulle suureks jäänud, teksad kukuvad vöölt maha ning mu ilus helesinine särk lotendab seljas. Kaal tänahommikuse seisuga 84 kg :)

Nõudmiseni, Muff

Aadress

Kui kellelgi huvi kirjutada-joonistada, siis minu uus elukoht asub sellisel aadressil:

5B Scott Street
Parramatta Park
Cairns, QLD 4870
Australia

Jään huviga ootama ;)

Time to cool down

Just nii ongi. Täna on esimene VABA päev pärast 31 päeva kestnud totaalfenomenaalset tööorgiat. Kokku siis 31*14=434 tundi straight up, väikeste unepausidega. Päris põrutav kogemus, pean tunnistama. See kõik poleks olnud võimalik, kui ümberringi oleks kõik teised olnud laiskvorstid ja lohed aga see ikka uskumatu, millise energia ja paueriga kõik laeval toimetavad. Pidev võitlus aja ja lollusega, välkkiired lõunad ja konstantne ajuragin on vist see, mille nimel need inimesed elavad :)
Neist 31st päevast olin suure laeva peal kokku 23 ning kokku sukeldusin selle aja jooksul 24 korda. Mõnede arvates vähe, kuid see-eest panin rõhku kvaliteedile - väga ilusad sukeldumised olid. Viimased 5-6 päeva pandi mind sukeldumis- ja snorgeldamisbriifinguid läbi viima. Kuigi mul avaliku esinemise kogemust juba nagu oleks, on inglise keeles spetsiifilise teksti lahtiseletamine päris paras pähkel kuid nüüdseks on juba täitsa iisibiisi see. Seda enam, et homme hakkab mul pihta Dive Control Specialisti koolitus, mis algab kõigepealt kolme 5-päevase algajate sukeldujate kursuse läbiviimisel instruktori assisteerimisega. Kuigi kursuse viib läbi instruktor, on mul päris palju vaja klientidega suhelda ja neid aidata. Kui kolme päeva pärast laevale läheme kursusega, olen kõigil sukeldumistel samuti kaasas - seega pääris palju sukeldumisi. Ühe sessiooni kohta pidavat olema kuskil 10 sukeldumist. Kolm sessiooni - 30 :)
Samas tuleb päris palju õppimist ja kodutööd ka teha. Materjali, mida läbi lugeda, on ise juba 150-200 lk. Paljud on alustanud juba töötegemise kõrvalt, kuigi aega selleks eriti pole. Mina jõudsin kolmandiku ainult läbi töötada, seega palju järgi vaja teha.
Inimsuhted on siin ka päris huvitavad. Nii näiteks sain teada enda tööperioodi lõpupoole, et mul on väikestviisi hüüdnimi tekkinud - DC (Double Check), kuna ma pidevalt harjumuspäraselt kontrollin, kas kõik asjad on korras, balloonid täidetud ja reeglitepäraselt kinnitatud, sukeldumistekk puhas ja korras jne. Nüüd siis tuli aga välja, et ma olen sellega päris mitmeid TDC-d välja pahandanud, kuna nad võtavad seda isiklikult, nagu mina kontrolliksin nende töötegemist, olles samas ise ka TDC. Eks ma mingil määral mõistan neid kuid eks see ongi võib-olla mingi põhjamaa töökultuuri erinevus, et mina olen harjunud tegutsema eesmärgi nimel - antud hetkel, et kõik sujuks probleemideta ja oleks korras, teised aga tahavad lihtsalt ENDA tööd hästi teha. Igatahes tõmbasin ennast tagasi paar viimast päeva ja vastav tulemus oli ka käes. Varahommikul laeva ühelt sukeldumiskohalt teise liikudes unustas verivärske TDC ohutuspeatusreelingu vette (selle küljes riputakse, kui sukeldumise lõpus tehakse ohutuspeatust). Samas ei tohiks mootori käies mitte midagi vees olla, vastasel juhul võib see sõukruvid pekki keerata. Igatahes lõugas kapten selle peale pääris pikka aega, sõimas kõik laeva meeskonna üksipulgi läbi ja päris paljud veeretasid süü minule, kuna ma ei kontrollinud noore algaja tegemisi, olles samas ainus peale tema, kes sukeldumistekil samal ajal oli. No tänksälot, nokk kinni, saba villi...
Igatahes olgu kuidas on - nüüd on elu oluliselt lihtsam. Ja mis kõige lahedam - MUL ON JÄLLE PRIVAATSUST ELUS! Nimelt kolisin nüüd hostelist ära ja jagan 4 teise laheda inimesega ühte suurt korterit. Igaühel oma privaatne tuba. Maja ise väga heas korras, puhas ja kõikvõimalike mugavustega. Asukoht kohe suure shoppingtsentrumi taga, lähedal nii klubidele kui kõigele muule tähtsale. Kuramuse hea tunne on ikka, kui saad jälle omaette toas chillida, olin selle tunde juba ära unustanud selle pooleteise kuuga. Ja voodi on suur... :D
Eile siis lasin lipsu lõdvaks ja läksin kogu meeskonnaga (kes maal hetkel) ja viimase nädala jooksul laeval viibinud reisijatega välja. Kokku oli meid vähemalt 30 ja see oli kahtlemata parim pidu alates kodunt lahkumisest. Sellist meeleolu ja mürglit on muidugi raske sõnadega edasi anda ;) Samuti olen suutnud ennast ka inglise keeles piisavalt palju kodustada, et eesti peent huumorit edasi anda jälle. Vahepeal oli see päris keeruline, kuna sõnavara polnud piisav. Seeläbi juba päris mitme ajutiselt siin viibiva neiu numbrid käes ja üldse on sotsiaalne võrgustik hakanud päris tugevalt laienema pärast seda, kui laeval briifinguid ja otsest klientidega suhtlemist hakkasin praktiseerima. Paljud ju linnas pärast seda enivei pidutsemas ja lihtsam kohe jutule saada :)
Ajakava järgi olen jõulude ajal laeval kursusega kuid uuel aastal on mulle ainukesena antud 5 vaba päeva. Nüüd peaks mõtlema mingi laheda tegevuskava välja, kuidas need ära kasutada. Aasta kolm viimast ja uue 2 esimest päeva on vabad - see on luksus, mida siin paljud kadestavad. Üks mõte liikuda selleks ajaks põhjapoole dzhunglisse. Ja kindlasti plaanis paari vaba päeva jooksul ära käia ka kohalikus TOP3 kuuluvas sukeldumiskohas - vrakil Yongala. Päris mitu instruktorit on avaldanud soovi kaasa tulla, kuna seal vaja kogenud buddy't, vastasel juhul võidakse sulle määrata mingi algaja päss, kes imeb kogu õhu 15 minutiga ära ning pead temaga koos pinnale tulema. No way, hose! Kui minna, siis kindlasti enda teada tuntud buddy'ga :)

Ahjaa - leidsin nüüd kaalu siin ka. Alates kodunt lahkumisest (92 kg) olen ära põletanud 5 kg... :)

Suhtlemisteni, kullakesed. Olen nüüd rohkem jälle online :)

Just another day at the office

Njäuhh. Jälle üks nädal merel möödas. Eile jõudsin siis tagasi ning pärast kiiret õhtusööki pugesin koheselt voodisse, et nädala raskusvöö maha magada. Õnnis öö oli :D
Üldiselt läheb kõik vanaviisi, rabame nagu hullud päevad läbi ning nalja saab ikka ka päris palju. Ühed helgeimad hetked olid vast sukeldumine ühes selle piirkonna ilusaimas kohas nimega "Three Sisters", mis oli tõesti ütlemata vinge. Nähtavus sellel riifil on enamasti alati hea (vähemalt 25m) ja kuna tegu Great Barrier Reefi äärealaga, hulguvad seal ringi suuremad ning rasvasemad isendid, eriti just grupiviisiliselt. Üks sellistest eksis ka minu trajektoorile, kohtusin piraka Grey Reef Sharkiga, mis on kraadi võrra tõsisem hai, kui Whitetip reef shark kuid siiski üpris ohutu loomake. Samas nägin isendit natuke kaugemalt ning võib olla ka võimalik, et tegu oli sama Bullsharkiga, keda üks instruktoritest kohtas samas kohas eelneval õhtul.
Kokkuvõttes on aga sukeldumistega seis üpris kesine. Kuna laev on kogu aeg puupüsti rahvast täis ning enamasti on laeval 2 TDC-d, siis kahjuks meil eriti sukelduda ei õnnestu. Kokku siis 8 päeva jooksul 7 sukeldumist, mis teeb kokkuvõttes kolme nädalaga 20 sukeldumist. Kui kuulsin, et mõned, kes täna juba lõpetavad, said 25 sukeldumist esimese nädalaga juba, võtab natuke nukraks. Seda enam, et kõik instruktorid tunnustavad mind ja on rahul mu tööga. Aga midagi pole teha, keegi peab töö ka ära tegema. Loodan, et nüüd, kui 4 uut TDCd juurde tuli, läheb meil, vanematel, natuke iisimalt ning saame rabatud töö eest väärt tasu. Siin sõltub muidugi palju ka instruktoritest, kuna päris paljud on ise ka kogu aeg rakkes ning ei ole aega teistele mõelda. Aga mul ses mõttes kama, et olen põhikohad ära näinud ja sukeldumisi piisavalt palju tänaseks juba, et enda paberid ära teha. Samuti on mulle öeldud, et põhilised sukeldumised tulevad siis, kui teen DiveCon kursust. 4 korda päevas vee alla vähemalt :)
Üks ärevam hetk ka - teisipäeva hommikul olin laeva ninas vaatlusvalves, kui ühel hetkel tuli üks meie äsja paberid saanud Divemaster pinnale ning hakkas kätega vehkima ja karjus, et on paanikas. Ma algul mõtlesin, et see on mingi nali, kuna tegu siiski professionaalse sukeldujaga aga ei olnud nali midagi. Preili oli nimelt hüpanud vette tühja ballooniga, sealjuures ei kontrollinud ta kordagi enda ballooni rõhku ning tulemusena lõppes tal enda juhendatud 6 sertifitseeritud sukelduja keskel 13 meetri sügavusel õhk otsa. Selle asemel aga, et profina eeskujulikult rahulikuks jääda, enda lähimalt sukeldujalt õhku küsida ja pinnale tõusta, läks tshikk paanikasse, rebis endalt seljast kogu varustuse, kaasa arvatud LESTAD! ning rabeles ennast pinnale. See oli meie vanadele instruktoritele ikka paras šokk, et keegi NII hullusti suudab reageerida, seda enam, et Divemaster. Aga paanikas inimene on muidugi kontrollimatu.
Igatahes oli minu ülesandeks teda maha rahustada kõigepealt, kuna ta oli laevast ainult 15-20 m kaugusel ning temaga koos tuli pinnale ka teine sukelduja. Kuid kuna tshikk maha ei rahunenud, andsin TDC Andyle, kes oli kära peale kohale jooksnud, ülesandeks vette hüpata, kus ta aitas preili sildumisköieni, kuhu viskasin järele ka päästerõnga. Jooksin kohe laeva ahtrisse, et korraldada etteotsa väike kaater, millega neiu ära tuua. Samal ajal viisin Andyle uue komplekti sukeldumisvarustust, et ta saaks jätkata sukeldumist järelejäänud 6 sukeldujaga. Muidu hakkavad need liiga palju asjade üle mõtlema :) Kokkuvõttes kestis kogu päästeoperatsioon vast mitte enam kui 5 minutit aga tundus, et tegelt läks terve igavik. Tagantjärele sain teada, et oleksin tegelikult pidanud ise vette hüppama, mitte delegeerima seda edasi. Samas räägiti mulle algul, et Lookout (ehk siis vahimees) on viimane, kes vette hüppab, kui sündmuse ajal on olemas mõni pädev päästja, kuna peab organiseerima päästmist, kutsuma abi jne. Võta nüüd kinni. Igatahes järgmine kord hüppan ise sisse, räägitagu mis tahes.
Aga pärast seda juhtumit pole preili muidugi enam ettevõtte hingekirjas ning tõenäoliselt ei sukeldu enam kunagi. Litsents pidavat vist siiski alles jääma. Muuseas, just enne vee alla minekut tegin temast ja ta grupist pilti:

Kolmapäeva öösel käis Kangaroo Explorer Cairnsi sadamas enda varusid täiendamas. Seega oli meil sisuliselt 21 tunnine tööpäev, kuna magada sain sisuliselt 3,5 tundi. Enamiku ööst toimetasime külmutatud toidu kaste kailt keldrisse sügavkülma ning korraldasime muid logistilisi aktsioone. Kuigi olime lootnud, et saame tunnikese linna peal mürgeldada, kahanes see tõenäosus iga hetkega ning sisuliselt jäi vaba aega ainult 30 minutit, mille jooksul mõned jooksid kiirelt suitsuvarusid täiendama ja oligi aeg lahkuda. Aga oioioioioioi, kui raske oli järgmisel päeval jälle maksimumkoormusega tööd teha, naeratada klientidele ning nende eest hoolitseda. Kui õhtul kella 9ks voodisse jõudsin, oli Unemati juba mu padja liiva täis puistanud. Tarvitses ainult jaanalinnu kombel pea sisse pista...
Tervis on ka natuke komberdama hakanud. Paar päeva merel ning pardinokk on tagasi ehk siis huuled ville täis. Kui ühel õhtul paaril kolleegil pullituju peal oli ning kogu meeskond endale kleebitud leiblid rinda sai mõne vahva sõnumiga, siis minu oma oli selgelt üks humoorikamaid: "Wanna kiss?" :D Samuti kimbutab mind jälle vahepeal juba ära närbunud jalaseen, mis niiskes keskkonnas olevat täitsa tavaline asi. Samas on ülisoolane vesi topeltnõme, kuna varbavahe on pidevalt paistes ning põrgulikult valus.
Täna hommikul sadamasse jõudes selgus siis asjaolu, et väikse laeva käigukast on ennast puhkusele organiseerinud ning järgmised 3 päeva merele ei minda. Seega korraldame sellel ajal väikelaeva suurpuhastust ning aitame remonditöödel. Õhtuks olin veel enam väsinud, kui tavalisel päeval merel, kuigi algul tundus asi vastupidiseks kujunevat. Homme kell 7 läheb jälle lahti.
Neljapäeval lähen viimast korda suurele laevale tööd tegema, kuna mul on jäänud tööpäevade lõpuni ainult 9 päeva :) Siis hakkab treening ja kursus pihta. Paar klõpsu ka...

Ahjaa. Ma näen unes Eestimaa külmunud põldusid ja raagus puid ning väike igatsus on hinge pugenud. Aga siiski veel väike :)

Arrivederci :*

Jah, see on päris kala. 20 kg Delfiinkala

 Järjekordne päev kontoris :)

 Korraks keerasin tööle selja