Wonderful underwater wonderer

Voilà, I’m back in business. Viimasest kirjutisest möödas juba pea kaks nädalat ning sündmustepagas on jälle paar kilo raskem. Nädal tagasi pühapäeval astusin siis kell pool 8 hommikul väikse laeva peale, mille nimeks M/V Sunkist, mis pärast mõningast raputavat tunnikest merel trasnportis mind laevale, mille pilte nägite eelmises postituses. Astusin Kangaroo Exploreri peale (edaspidi KE), panin enda kotid nurka ning 5 min hiljem olin juba sukeldumistekil balloonide täitmisega tegelemas, instruktor Ethani valvsa pilgu all. Ja täpselt nii ongi – sellest hetkest alates 6 päeva laksisin laeval tööd vihtuda keskmiselt 15 tundi päevas. Äratus kell 5, magama kell 10, kui hästi läheb. Mul ei vedanud veel ka selles osas, et laev oli klientidest puupüsti täis, mistõttu polnud praktiliselt kellelgi aega minuga tegeleda ning kõik pidi käigu pealt saama selgeks. Samas on mind millegi pärast õnnistatud võimega asjadest suht kiiresti aru saada ning kolmandaks päevaks polnud mul enam probleemi enamike asjadega ise toime tulemisega. Seda enam, et toppisin enda nina õppimise eesmärgil praktiliselt igale poole, kuhu võimalik. Tänaseks siis nädal aega möödas ning teen juba asju, mida seni on teinud ainult vanad kalad. Üks instruktoritest küsis konkreetselt, kas ma olen varem sukeldumislaeval töötanud, kuna nägi mind esimest korda ja ei suutnud uskuda, et olen töötanud vähem kui nädal aega. Ning kui nägin mõningasi tegelasi, kes teevad sama divemaster treeningut nagu mina, kes on seal töötanud juba 2-3 nädalat, siis ma ei imestanud ka eriti selle üle. Mõned on ikka uskumatud lohed. Samas vedas mul ka selle läbi, et esimestel päevadel oli mul laeval kaks superhead TDC’d (Trainee Dive Controller), kes just nädala lõpus lõpetasid enda töö ning alustasid treeningutega. Saime nendega väga headeks sõpradeks ning senimaani, kui näeme, on nalja palju. Samas olid nad igal hetkel valmis asju selgitama ja õpetusi jagus kuhjaga, kuigi seda enamalt jaolt läbi praktika :) Igatahes järasime me nelja päeva jooksul kolmekesi laeva peal läbi täislastis sukeldumisseltskonna eest hoolitsemise ilma, et ühelgi instruktoril oleks midagi kobiseda olnud. Pigem jätkus ainult kiitusi. Seeläbi sain ka päris head suhted instruktoritega kohe sisse seatud, kuigi eks paar frukti on ikka seltskonnas...

Igatahes on algus olnud väga hea ning kui nii edasi, siis usun, et saan väga hea kogemuse tiimi- ja pinge all organiseerimise valdkonnas. Sest uskuge mind – laeval pole mitte ühtegi vaba minutit ka. Alati on midagi teha, söömiseks jääb tavaliselt 5-10 minutit ja paned jälle nagu orav rattas. Mis aga mulle eriti meeldib, on see, et ma ei pea tegelema kõrvaliste asjadega nagu voodite korrastamine või kajutite pesemine jne. TDC-d tegelevad puhtalt sukeldumisvaldkonna tegevustega – just see mis mulle kõige paremini istub. Balloone täitsin juba teisest päevast alates, mis sest et nii mõnigi instruktor otsustas nädala lõpus hakata mind õpetama, kuidas seda teha :D Ning laevaköite sidumine on mul ka juba päris hästi käpas, olen paar korda isegi mootorpaadiga käinud sildumisköit kinnitamas ning sellega täitsa edukalt hakkama saanud. Seega – asi edeneb.
Üks meie ülesannetest on klientidega hästi läbi saamine ning see on lausa kohustus tegelikult. Iga TDC peab vähemalt paari kliendiga looma lähedasemad suhted, nende kohta rohkem teadma jne. Mul on see igatahes väga hästi senimaani õnnestunud, eriti millegi pärast itaallastega. Olen leidnud ka hea viisi, kuidas murda jääd uute ja vanade klientide vahel laeval (iga päev vahetub osa klientidest uute vastu, kes tulevad väikse laevaga mandrilt). Kuna uued reisijad võetakse vastu samal ajal, kui vanad valmistuvad vetteminekuks ja panevad kalüpsosid selga, siis rivistasin üks päev vanad tegijad teisele korrusele üles ning nii kui uued reisijad olid laevale jõudnud, kõlas tervituseks täislastis laeval „WAZZAAAAAAAAAAAAAAA“ (näide originaalist - http://www.youtube.com/watch?v=UDTZCgsZGeA). Oi ma algul põdesin, et äkki mõni instruktor või kapten paneb mulle selle eest üle lati kuid nähes kui rahulolevalt nii mõnigi reisija hiljem vastu tuli ja wazaaaaatas mind, sain aru, et tegelikult oli asi vastupidi. Sel nädalal oli päris palju wazaad laeva peal ning kliendid said omavahel selle läbi ka päris hea kontakti. Mõtlen natuke, kas teha sellest väikestviisi traditsioon :D
Kolmapäeval astusin voodist välja ning nii kui üle parda pilgu heitsin, jäi suu lahti sõna otseses mõttes. Nägin 25 meetri sügavusel kalade parvesid ning koralle sama hästi, nagu oleksin sukeldunud. Tegemist oli paljude instruktorite hinnangul selle aasta ühe parima sukeldumisilmaga, kuna tuul oli 0 m/s ning meri peegelsile. Selle tulemusel hindasid nad pärast esimeset sukeldumist nähtavuseks u 50 meetrit!!! Unfuckingbelivable! Ja me olime sellel ajal just selle piirkonna parimas sukeldumiskohas – Millin Reefil sildumiskohas nimega Three Sisters. Ja siis tuli ka kurb uudis – kuna varustus on kõik klientidele välja antud ja laev puupüsti täis, siis ükski TDC kahjuks sukelduma ei saa. Oi mul oli sellel päeval tõsiselt raskusi enda vaoshoidmisega, kuna iga kord, kui kliendid sukeldumast tulid, kõlasid täiesti uskumatud lood ja memuaarid. Korra, kui pea kõik instruktorid olid sukeldumas ning ainult TDC-d tekil, hüppasime korda mööda snorgeldamisvarustusega korraks vette, et seda imelooma ise kaeda ning mul ikka võttis südame põksuma, kui nägin kaugel eemal sukeldujad suures kalaparves elu nautimas. Ja muidugi puhas kadedus, mis parata. Seega jah, ma jäin vist elu sukeldumisest ilma aga pole väga midagi parata. Selle asemel laksisime elu eest tööd teha terve päeva, kuna mitte keegi ei kavatsenud sukeldumist vahele jätta :D
Aga muidu nii palju, et tänaseks olen 9 päeva jooksul teinud juba 13 sukeldumist, neist enamik viimase 7 päeva jooksul. Tundub, et minuga ollakse rahul, kuna mul on viimasel kahel päeval lastud sukelduda isegi väiksel Sunkistil, kus enamalt jaolt ükski TDC vette ei saa. Mõlemad korrad olen juhendanud kahte sertifitseeritud sukeldujat nö nende buddyna. Ning kuna väike laev saab silduda oluliselt eksklusiivsemates ja vähemtuntumates kohtades (skipper Shane teab neid ja ütles, et nii mõnigi neist on illegaalne), siis minu eilne ja tänane sukeldumine olid klass omaette. Täna nägin vähemalt kolme whitetip reef sharki (http://en.wikipedia.org/wiki/Whitetip_reef_shark), astelraid (http://en.wikipedia.org/wiki/Bluespotted_stingray), vähemalt meetripikkust humphead-parrotfishi (http://en.wikipedia.org/wiki/Green_humphead_parrotfish) ja tervet parve muid kalu. Igatahes TOP10 sukeldumine kindlasti.

Paar negatiivset asja ka – sain endale kohe alguses laeval jalaseene (tinea pedis), mis pidi eriti hästi levima just niisketes keskkondades, mida sukeldumislaev kahtlemata on. Nüüd pean jalga mõne aja kuivana hoidma, milleks sobib ideaalselt asjaolu, et järgmised kolm päeva olen määratud abistama instruktoreid, kes basseinis uusi sukeldujaid koolitavad. Ise vette minema ei pea. Loodetavasti nädalaga saan asja korda. Samuti juhtus laeval ühel hommikul, et kasutasin enda jõudu liigselt ning tõmbasin mootorpaadi käivitamisel käivitusnööri puruks. Algul oli kapten püha viha täis (täpne väljendus oli vist, et „you moron, this is not some kind of russian hardcore engine, it’s a cheap japanese shit“) aga hiljem tuli laeva insener mulle ütlema, et nöör oli tegelikult suht mäda ning hea, et ma tõmbasin ta praegu laeva külje all puruks, muidu oleks keegi kuskil eemal merel olles sellest ilma jäänud ja oleks päris tobe. Seega pole halba ilma heata. Ja no muidugi konstantne unetus – iga päev 6-7 tundi und mõjub nädal lõpuks selliselt, et magasin laupäeva õhtul mandrile saabununa 12 tundi järjest ilma üles ärkamata. Aga sellest restardist piisas – kuna järgmine päev väiksele Sunkistile tööle jõudnuna ning pool tundi juba mere poole teel olles teatas kapten, et pean kahjuks jääma üheks ööks suurele laevale, kuna tagasisõiduks on väike laev juba täis rahvast. Mingi valearvestus kuskil ja nii ongi. Olin enda hosteli eest jub a ära maksnud, asjad kõik laiali jne. Aga see ei huvita kedagi – öeldakse, et „this is a tough business to be, so get over“. Õnneks võtsin asja iisilt ning nautisin seetõttu vähemalt 2 sukeldumist päevas, üks neist oli koos kõigi TDC-dega, kes laeval olid. Ja oi, millist huumorit siis ikka vee all sai. Underwater disco ruudus. Võtsime lestad ära ja tegime aeroobikat vee all – poole tunniga olid kõigil balloonid tühjad :D

Giant Trevally

Red Bass

Öösukeldumised on siin fantastiliselt lahedad – siis kogunevad laeva alla suured röövkalad – Giant Trevally  ja Red Bass. Viimase puhul piisab, kui enda lamp suunata vee all mõne väikse kala peale, kui juba käib amps-amps ja sinu silme all pistetakse väike kalake nahka. Päris karm vaatepilt mõnikord :D

Iga päev püüavad kokk ja kapten riifilt riifile siirdudes suurte profiõngedega kala. Senine suurim saak nädala jooksul oli üks pooleteise meetrine Hispaania makrell () ja sama suur delfiinkala ehk Mahi-Mahi (http://en.wikipedia.org/wiki/Mahi-mahi). Klientidel ja meil olid ikka suud lahti, kui sellised tegelased välja tõmmati :)

Hispaania Makrell kuival

Paar väikest tähelepanekut veel – olen füüsilise töö tulemusel kõvasti muutunud. Täna tõmbasin nii muuseas 10 lõuatõmmet nagu naksti. Ning kõht on poole väiksem, võrreldes kodunt lahkumisega. Kuigi mul kaalu pole, siis oma 4-5 kilo on vast kuu ajaga maha kukkunud küll. Ja ka päike on merel oma töö teinud (oleme ju varahommikust hilisõhtuni välistingimustes, kas siis teiste sukeldujate üle valvamas või ise vees jne) – olen pruun nagu shokolaad, enamasti just neist piirkondadest, mida riided ei kata (joodiku päevitus). Ja päikeseprillid on tugevalt näkku sööbinud :D Lisan väikse pildi ka, hetk valvetööl (ingl k lookout).

 

Üleeile pärastlõunal kella 4 ajal nägin laeva ninas valves olles, kuidas 100m kaugusel hüppas suur kahemeetrine manta rai veest välja umbes meetri kõrgusele ja prantsatas uuesti vette. Unustamatu vaatepilt :)

Suur Manta õhkutõusul

Igatahes järgmised kolm päeva olen basseini ääres instruktoritel abiks ning laupäeval kolin jälle 8ks päevaks suurele laevale. Ütlen ausalt – mulle seal meeldib. Lahe seltskond, semusuhted ning ülimalt motiveeritud (kui paar jobu TDC-d välja arvata) tiim. Seda enam, et töötame tasuta ning pingutame tõenäoliselt enam, kui nii mõnigi palgatööline. Super tunne on päeva lõpus, kui Trip Director patsutab tunnustavalt õlale.

22 päeva veel pingelist tööd, siis algab dive control specialist’i treening (seega palju sukeldumist kuid veelgi enam palju õppimist).

Lõpetuseks väike kokkuvõttev videolõik täpselt sellest, milline meie päev on

http://www.youtube.com/watch?v=5L5xKSL9Qes

Ja natuke rohkem veealust maailma, mis sest, et aastast 2000 :D

http://www.youtube.com/watch?v=n4GpwCrFWYM&NR=1&feature=fvwp