Welcome to Wackostan!

Tere tulemast meie lennuki Boeing 737-700 pardale, mis on teel Brisbane'ist Cairnsi, vahepeatusega Wackostanis. Reis algab ülevaatega Queenslandi pealinnast, millele lisavad vurtsu ka paar fotosüüdistust. Wackostanis tuuakse teieni meie peategelase esimene kogemus ööbimisest ja elamisest samas hostelitoas koos 5 teise tüübiga ning mis siis kõik juhtus ning sihtpunktis väike meeldetuletus, mille pärast päevakangelane siia tõotatud maale üldsegi enda sammud seadis (ehk siis visuaalmeelas tagasivaade veealustele seiklustele punasel merel)

Et kõik ausalt ära rääkida, peame alustama...ei ma siiski ei räägi kõike ausalt :D

Eile siis läksin seiklema Brisbane'i linna peale. Kuigi olin õhtu enne seda juba korraks heitnud pilgu jõeäärsetele aladele, tungisin seekord otsustavalt sügavamale linnadzhungli supertruperkaubamajadest, kohvikutest, tänavamoosekantidest ning märatsevatest koolivormides 8-klassindikest (pluss kaks pesuehtsat hiirt) asustatud keskusesse. Kõigepealt läks muidugi aega, et selgeks saaks tõsiasi, et siinpool maakera ei eksisteeri meile, übertsiviliseeritud tehno-eestlastele, niivõrd loomulikuks saanud mänguasja nagu ID-kaardi lugeja. Seega kui ennast kuskil nüüd pikemaks ajaks sisse sean, laseksin hea meelega kellelgi saata mulle posti teel selle asendamatu digilukuaugu. Vastasel juhul pole mul võimalik enda krediitkaardile toitu ette anda ning ta kärbub rahakoti vahel kokku.
Kuid kogusin ennast siiski võrdlemisi kiiresti ning libisesin mööda Brisbane'i tsentraaltänavaid üha edasi. Mis mulle selle linna juures eriti meeldib, on see kuidas nad erinevalt Kuala Lumpurist on suutnud enda ajaloolise ning modernse arhitektuuri põimida ilusaks ning maitsekaks tervikuks. Vanad viktoriaanlikud elumajad, raekoda (või noh, vana linnavalitsuse hoone siis) ning kirikud on väärikalt säilitanud oma koha linna läbiva käänulise jõe kaldal kõrguvate klaasist ja betoonist kõrghoonete vahel. Tänavad läigivad nagu prillikivi ja pole ime, kui mõni kodanik on otsustanud tülikatest jalanõudest üldsegi loobuda, et harjutada enda tallanahka kuuma asfalti taluma (äkki midagi Peep Vainu sütelkäimisega seotut?). Vahepeal viskas ilmataat paar sahmakat vihma alla ning ilm oli tegelikult enamalt jaolt üldsegi pilves. Seepärast otsustasin ka mustvalgete kaadrite kasuks. Ja kui lõunaks ühe järjekordse megakaubanduskeskuse keldrikorrusel asuvasse food-courti (kõik tuntud ja tundmatud toitlustusbrändid ühe katuse all) ennast maha istutasin, ei suutnud mu silmad kuidagi harjuda nende sadade (kui mitte tuhande) siniste-puna-roosa-rohelise kirjude koolivormidega, mis täitsid kogu söögikoha vaid 5 minutiga, tõenäoliselt just koolitundide lõppemisel. Ja uskuge mind, see väike häiriv faktor, mis meil Viru Keskuses ennast aeg-ajalt ilmutab gängidena, pole võrreldav selle läbilõikava helifooniga, mida need isendid siin tekitasid tol hetkel. Pole siis ime, et avastasin järgmisel hetkel ennast pea ainukese täiskasvanuna kogu toidukohas. Ning turvameestel algas kibekiire tipptund, et aidata noortel austraalia pubekatel astuda nende esimesi samme viisakusuulitsal. Aeganõudvalt ning igal hetkel takerduvalt algas nende tee :)

Vaade hosteli katuselt ;)

Brisbane öösel

Old versus new

Stiilne lihtsalt

 Kahtlustav

 

Jalgratturi unistus

Mis mulle kogu austraalia juures veel väga istub, on ühistranspordi korraldus. Pea kogu riik on kaetud tsoonidega, mis omakorda jagatud tsoonideks ning vastavalt sellele siis lahendatud ka hinnakujundus. Iga transpordiliigi esindaja saab müüa pileti ükskõik millisele teisele üksusele (kui lennukid välja arvata) ning kokkuvõttes on korraga pileti ostmine odavam, kui iga tükk eraldi. Kuid teistpidi pean tunnistama, et kogu see lõbu on siin ropult kallis. Näiteks Brisbane'i äärelinna bussisõit keskusest maksab umbes 40 krooni, kestes seejuures ainult 20 minutit. Pikamaaliinide bussipiletite hindadest ei hakka rääkimagi. Tallinn-Tartu otsaga võrdse vahemaa eest maksab GreyHound bussifirmale vaene backpacker umbes 400 krooni...
samas kavalamad rebased juba teavad, et kombineerides rongi- ja maakonnasisese bussisõidu, võib sama vahemaa katta ka 130 krooni eest. Aga kogu ühistranspordi kreemikoogiks on kindlasti übervinge Translink kodulehekülg, mis annab minutilise täpsusega ette kogu marsruudi punktist A punkti B, olgu siis rongi, bussi või praamiga ning loomulikult ümberistumisi sisse arvestades. Kui vaja peatuste vahel väike jalutuskäik teha, arvestatakse ka see 10-meetrise täpsusega sisse. Huvi korral lükake lehel www.translink.com.au sisse lähtepunktiks "329 Upper Roma Street, Brisbane" ning sihtpunkt "12 Esplanade, Cairns". Impressive, kas pole? :)

Aga nüüd siis Wackostani vahepeatus. Nimelt reisin alates eilsest üksi mööda Austraaliat ning algas see sellega, et kolisin YHA hosteli 6-person mixed room'i üheks ööks. Olin seal viibinud 5 minutit, kui sisse astus esimene toakaaslane, kelleks iiri verd Fergus. Nagu kohane, kiired tervitused ning kokkulepe, et õhtul võtame õlut (ette rutates siis 8 x 0,33L näkku). Ning kohe seejärel hoiatas ta, et kui tahan korralikult magada, tuleks ennast magama JUUA, kuna meie toas elab üks Wacko (ingl. k "maniakaalsete kalduvustega egomaniakk"), kes norskab nagu traktor ning kui öösel täis peaga tuppa saabub, võtab enda püha kohustuseks enne enda uinumist kõik toakaaslased üles äratada. "Well, that's a good reason for drinking" sõnasin selle peale ning väga rohkem edasi ei mõelnud. Võtsime siis koos teise iirlase Alaniga kolmekesi kasti õlut kohalikust marketist ning terve õhtu möödus lahedas Briti-Iiri-Šoti backpackeritest seltskonnas. Kaks iirlast leidsid endale tööd puusseppadena, kes teetunnelitesse ehitavad dekoratiivsõrestikke, mis iganes siis need ka poleks. Aga hästi teenivad igatahes, 24 doltsi tunnis (võrdluseks, farmitöö puhul on hea teenistus kuskil 15-20$). Tore õhtu oli kuid kuna mul hommikul lend, siis kella 11ks olin juba voodisse roninud. Ja noh, eks siis läks lahti. Kõigepealt kell 3 öösel laekusid iirlased, laksutades enda pehme keelega sellist inglise keelt et ma pole kindel kas nad isegi üksteisest aru said :D õnneks poole tunni pärast vajusid nad ära. Järgmisena laekus siis Mr.Wacko isiklikult mingi poole 6 paiku hommikul. Esimesena muidugi täistuled peale. Järgmisena kisas ta täiest kõrist üle toa "WHOOOOOOOO GOOOOOOOT PUSSSSYYYYYYY TONIIIIIIGHT!?!?" :D siis läks muidugi raadio täiest kõrist kisama ning tagatipuks pärast 10 minutilist tõsist püüet igaühe käest teada saada, kas nad ikka keppi said, keeras ta magades peale sellise udupasuna, et kaks iirlast otsustasid minna magama raamatukokku ning jaapanlasest kutt võttis sisse kaks unetabletti. Mina pidin leppima hi-tech kõrvatroppidega, mis siiski õnneks järelejäänud kolmeks tunniks oma töö edukalt lõpule viisid. Igatahes unustamatu kogemus ning ma loodan enda tervise nimel, et järgnevatel öödel jagatud tubaes ööbides pole asjad enam nii kreisid. Muuseas, see wacko on austraallane ning siin on väga palju hosteleid, kes üldse kohalikke enam ööbima ei võta. Ainult välisriikide kodanikud. Põhjused on sarnased eelnevalt kirjeldatuga :) See postitus oli pühendusega Erkkile, kes soovis väga kuulda minult ka midagi negatiivset. So there you go :D

So back to positive side - Ma olen nüüd pärast 2,5 tunnist lendu ilusas sadamalinnas nimega Cairns. Kunagi oli sellel linnal täitsa olemas ka rand ja oma lagoon jne kuid linna pidev suurenemine ning selleks vajaliku soo kuivatamine on mõjunud piisavalt laastavalt sadama piirkonnale, et nüüd otseselt ujumas enam rannast ei käida. Selle asemel on targad insenerid loonud keset kesklinna, otse veepiirile suure soolavee lagooni, kus enamik puhkajaid ja kohalikke ujuvad ning ümber selle murul chillivad. Aga kuna hetkel mul fotokat kaasas pole, siis väga palju Cairnsi rohkem ei kirjelda. Alles esimesed sammud mul siin... ;)

Ja kiirelt üks õhtune lisapeatükk Cairnsi kohta. Eelnev oli siis kirja pandud päeval juba. Kõigepealt seda, et õhtud on siin mõnusalt chillid. Ei ole liiga palav ega külm. Ning hostelis, kus ma ööbin, nimega Caravella Backpackers, on täiesti ületamatult abivalmis retseptsionist nimega Gloria (vanus umbes 70 kanti), kes on mind esimesel päeval aidanud rohkem, kui nädala jooksul kõik abivalmid austraallased kokku. Ning kui praegu läbi sumeda kevadöö (meie jaoks siis suveöö) läbi Cairnsi kesklinna jalutasin, itsitasid (täpselt nii nad kõlavad) palmide otsas NAHKHIIRED!!! Mõned chillisid, mõned tegid trenni pikeerides sarnaselt NATO hävitajatele :D Absoluutselt sürreaalne, et nahkhiired, eriti veel nii suured, elavad keset sadamalinna...only in Australia :)

Aga ok, panen nüüd selle pika postituse üles ka koos piltidega. Varsti jälle :)

Ja nüüd siis tagasivaade Egiptusele :)

Divemaster wannabe

 Undermõmmik

 Schooling fish

 Wall of Paradise

 Nemo laksu all

 Kes seal krabistab?

 Perekondlik kokkusaamine vee all

 Täht is

 Põder-nälkjas