Oz seljakoti otsas: On the road again

Kuigi edukate lugude järjed on tihtipeale juba ette määratud hukule, on edevus ja tulevaste põlvede futuurne huvi meie seikluste vastu, jälle dünaamilise duo seiklused paisanud avalikkuse ette.
Ühise telefonikõne jooksul soetas duo endale soomeõhu kampaaniapiletid Hong Kongi, lootuses sealt edasi jõuda nii nagu saatus suunab. Suunas edasi Filipiinide saarestiku keskmesse - Cebu Citysse, kuhu lennul ka esimene sissekanne kirjutatud saab. Nagu ikka, tekivad meie konkreetsemad plaanid jooksvas tempos, teeme elu huvitavaks. Nii olime sunnitud pärast väikest tuuri Hong Kongi tuledesäras ja iKaubanduses, konstanteerima fakti, et meie tagasihoidlike isiksuste aktsepteerimine Filipiinide võimude poolt eeldab sealt juba ka konfirmeeritud tagasilennu pileti olemasolu. Mida meil eeskujulike ränd-o-ritena loomulikult polnud. Sest kes teab, kuidas seiklused kohale jõudes jätkuvad? Kuid keelitamisest polnud kasu ei keskit ning hirmust lennukist maha jääda, valisime internetist välja paar lennuplaani ja sõna otseses mõttes viimasel minutil enne check-in'i lõppu potsatas mu postkasti maagiline kombinashuun numbritest ja tähtedest, mis tähistab lennufirmade murdes meie õigust transideeruda 1. mail Manilast Shanghaisse. Otsus sai tehtud 2 minuti jooksul ja vaidlustamisele ei kuulu! Nalja saab muidugi siis, kui me mingil põhjusel nüüd Cebus hiina viisat ei saa. Aga see on rändomise võlu...
Seega pani saatus meil suht kohe alguses paika, et Põhja-Luzoni meil asja pole ning sukeldumised jäävad seekord samuti "pinnapealseteks". Järgmine samm on jõuda bussiga (loomulikult Aasiale kohaselt sõidab see jumalast hüljatud transpordivahend 90km-st marsruuti 3 tundi) sukeldumiskülakesse nimega MoalBoal (sõlmkeelsus on Filipiinidel kerge tekkima), kus loodame kärsa likku saada. Sardiinid pidavat olema meid oodates juba põnevusest täpiks koondunud. Aga praegu keerame magama siin Cebu hostelis, et patareid laadida ja edasi mürada...
Krõbedate kribamisteni, kulla kevadekiibikud!