"Gimme kiss" to stop the bus

Cebu kesklinna odavhotell, kell on 13.00 ning duo ärkab. Mis edasi? Kotid selga ja hiina saatkonna poole teele. Väikese jalutuskäigu kauguselt, mille jooksul meile muidugi pool maailma suveniiridest üritati pähe määrida, leidsimegi suure tuletõrjekompleksi, mille küljes siis ka hiina saatkond. Ukse ees asuvad trellid aga kinnitasid halba eelaimdust - saatkond on avatud ainult keskpäevani. Õnneks tuli ukse peale härra, kes teavitas et lisaks hommikuni ootamisele, peame kindlasti tulema ka pikkades pükstes, muidu sisse ei saa. Hiinlased on peenutsejad, nagu selgub.
Igatahes olime sunnitud jääma Cebu linna veel 24 tunniks, mis tähendas, et saime enda toa ka tagasi. Väike jalutuskäik linnas, mille käigus tehti meile kohalikus trükitöökojas ka passipildid (päevapakkumine 16 pilti 1 hinnaga). Kuna neil valget tausta polnud, läks pool tundi fotoshoppamiseks aga lõpptulemus oli täitsa nithsevoo. Pärast seda trippisime Cebu all-linnas, hoides enda fotokad ja rahakotid pidevalt käpa all. Iga nurga peal vaatas vastu lahkete silmadega väike murjam, käsi küünitamas valge mehe järele. "Gimmi mani, ju vait män". Mitte just kõige turvalisemast keskkonnast rääkisid ka lugematud soomusautod, või pigem tankid, mis sularaha ja väärtesemeid selles 2.8 miljoni elanikuga linnas transpordivad. Turvamehed aga said endale riideid osta nurgapealsest rätsepatöökojast. Plastmassist kokardiga ja puha. Kui saabus öö, langesid murjamid sinna samasse tänavanurgale papitüki peale norskama. Aga nii kui tahtsid kohalikust vaatamisväärsusest pilti teha, tuli teiselt poolt tänavat murjami tädi nõudma autoriõiguste lunaraha. 24h bisnes.
Kuigi plaanisime õhtul minna kohalikku meelelahutusmaailma, mille krooniks on karaokebaarid, kus Elvis oleks tundnud ennast jälle elusana, ei õnnestunud me ühtegi sellist leida. Küll aga peatasid meid iga teise meetri tagant läbimatu krohvikihi taha peitvad Alan Prosti duudid. Mõne puhul oli tükk aega mõistatamist, kas mitte ei peitnud end leti all hapukapsas ja praevorst.
Kuid higine öö üle elatud, saime hommikul enda passid viisataotlusesse ära antud (üllatavalt meeldiv ja viisakas teenindus muuseas) ja seadsime suuna põhja, kus 150km kaugusel, Cebu saare tipus, ootab sukeldujaid Malapascua saar. Bussisõit oli vägagi meeliülendav. Kollane rõõmus akendeta buss, pista sõidu ajal pea välja ja lehvita kohalikele. Kui tahad, et buss peatuks, otsi välja mõni münt ja peksa seda vastu metallist käsipuud. Kui aga münti pole, siis häbi-häbi, pead imiteerima musitamist huultega (musimopsti), kõvasti ja valjult. Väga meeliülendav on ka transiiträpp, mida esitavad viltuse nokatsiga noored, kes vahepeatuses peale hüppavad ja beatboxi taustal filipiinostatud r'n'b hitte esitavad. Arvestades, et filipinode keel on enivei segu inglisekeelsete väljendite kodustatud segust, kõlab transiiträpp väga pringilt. Üks vihje veel - käsi bussiaknal pärast 4 tunnist sõitu jätab pikaks ajaks märgi maha :D
Aga tänaseks oleme siis mõnual chillil Malapascua saarel, kus rannaliiv on valgem kui nahk mu kintsul ja vesi asuursem kui Blue Curacao kokteil küünlavalguses. Paratamatult tekivad esmapilgul paralleelid Gili saartega, kus täpselt aasta tagasi mõnusalt aega veetsime. Paadid samasugused bangkad (trimaraanid), mis siin Aasia piirkonnas kombeks, lapsed mõnusad õnnelikud murjamid, kelle rõkkav naer sulatab ka kõige külmema põhjala südame. Ja kogenud ränduritena suutsime ka paadil vastas olevad "giidid" külma kõhuga eemale peletada, kohates hiljemgi nende mõru pilku. Enda ööbimise leidsime omal käel ja neil jäi vahendustasu saamata.
Laupäeva hommikul kell 5 sõitis aga paat rannast välja, et viia meid Monad Shoali, vee alla mattunud saarele, kus igapäevaselt ja regulaarselt tiirutavad Thresher Sharkid, ühed üpris haruldased ja kuulsad haid, kelle saba on enamvähem sama pikk, kui keha. Igatahes väga graatsilised olevused ning ei õnnestunud ka meil neid mitte näha. Esimesed 20 minutit passisime udusesse vette (nähtavus pole kiita) ja olime juba lootusetusest kõhtu ülespoole keeramas, kui üks pistis udu seest pea välja ja ütles "Mull?". Temaga liitus mõne hetke pärast ka graatsiline Manta Rai, liueldes üle meie peade, nagu staartoonekurg Raivo tagasiteel talvituspuhkuselt.
Päikeseloojangul aga käisime vee all öösukeldumas. Enne kui päike täielikult loojus, olime tunnistajaks tõelisele veealusele armastusaktile, et mitte öelda orgiale. Väiksed värvilised imearmsad mandariinkalad (Synchiropus splendidus) leiavad iga õhtu enne päikese loojumist endas jõudu väikseks tonksuks. Paras turn-on, pervertidele noh :D
Mingil õhtul on plaan osaleda kohalikul võistlusel "Do It For Your Country", mis seisneb kõigepealt 6 kange shoti manustamises ning pärast seda ujuvkohvikule vabatehnikas tiiru peale tegemises. Iga osaleja pealt saab ühe punkti, seega meie mõlema edukas osalemine viiks meid auväärsele 10ndale kohale, boonusena võimalusega ise vildikatega Eesti lipp autahvlile joonistada. Hoidke meile varbaid, Eesti au vajab kaitsmist! Muuseas alkoholi teemadel veel siis väike tähelepanek - menüüs on Rummkoola järel sulgudes väljend (IQ special) ning tõsi ta on, algul on arusaamatu, kuidas triple rummkoola on 20 peesot odavam, kui single rumm koola. Põhjus aga lihtne - coca cola maksab siin rohkem, kui rumm :D

Igatahes kavatseme me siin veel olla...kes teab kui kaua. Saar võtab endasse ;)

Paradiisipeeter

Ühistransport a la Cebu

Varsti nõuan pissipeatust

Viimasel hetkel sain pea eest ära

Seksimaiad mandarinid

Kuradi kanget kraami sain eile

Kohalik särgimood

Naiste dushiruumis