Oz seljakoti otsas: Dili-dili, Okou! (eiei, jajah)

Vupsti on nädal aega juba möödas viimasest postitusest. Katsun nüüd siis kõik äkshöni meelde tuletada.
Malapascuale jäime siis veel kaheks ööks, et käia sukeldumas kohas nimega Kimud Shoal, kus 36m sügavusel nägime umbes 5ks sekundiks enda all ka hammerhead sharke aga nähtavus polnud just väga kiita, mistõttu tõrkus ka fotokas neid endasse jäädvustamast. Aga fakt on see, et Malapascua saarel nägime ära kõik, mida tahtsime ning seda tuli kuidagi tähistada. Nii suundusimegi õhtul merel hulpivasse kohvikusse, kus võtsime ette eelmises postituses kirjeldatud "Do it for your country" väljakutse. Kuna aga Peeter ei saanud tol hetkel meditsiinilistel põhjustel alkoholi juua, oli lahke baaridaam valmis meie väikesele riigile appi tulema ja jõi tema asemel 6 shotti koos minuga (Peetri kulu muidugi) koos ära ja ümber paadi pidime ujuma kolmekesi. Tõele au andes kartsin hullemat, 6 väikest shotti on täitsa mittemidagi ning ööseks sain hea une. Eesti on aga ilusti Malapascua saarel ametlikult esindatud. Sildi pidin küll ise vildikatega joonistama :)Ahjaa - pühapäeval käisime siis ka Filipiinide üht kaubamärki - hasartmängurid nagu nad on - kukevõitlust kaemas. Palju verd, kisa, kukesuppi (kaotajad kitkuti sealsamas kõrval ära ja pisteti potti) ja segaseid tundeid.
Esmaspäeva hommikul siis jätsime Malapascua saare seljataha ning suundusime tagasi Cebusse, et enda passid Hiina saatkonnast kätte saada. Õhtul läksime prooivma kohalikku kuisiini suurde suitsusesse grillitelki, kus igal vähegi grillida oskaval muril oli võimalik endale rentida pinda pikale lauale ja grillinurgale. Valisid letist endale sobivad vähem- ja rohkem eksootilised palad välja ja sealsamas kõrvetati nad ka sinu jaoks ära. Tõeline vaimustav toit oli, kuid üks asi kõrbes vist seal veel ära - minu kõht. 20 min hiljem lõi kork pudelilt ära ja kogu mullitav shampus hakkas voolama. Ning voolas nädal aega. See aga tähendas, et võtsin endale selleks ajaks riisidieedi väikeste kõrvalpõigetega puuviljasalati ja banaanidega. Ning woala, 5 päevaga oligi pudel tühi. Peale selle on nüüd jube mõnus tunne, värske olemine ja teravus ka tagasi :)
Teisipäeva hommikul, pärast kiiret tretti kohalikule Carboni-nimelisele turule, kus hais oli umbes sama vänge, kui Kalma sauna meeste riietusruumis, saime enda passid, viisastatud ja puha, kätte ja puupüsti täis buss viis meid edasi paika nimega Moalboal. 90 km 3 tunniga. Pean tunnistama, et logistika ühendused siin Filipiinidel on lausa müstiliselt vinged. Transpordivahendid pole eriti luksuslikud aga sõidavad praktiliselt igas suunas iga poole tunni tagant ning iga kell võid tee peal näpu üles tõsta ja saad bussi peale. Sõiduplaane pole väga pointi vahtidagi. Thumbs up!
Moalboalis ööbisime ainult ühe öö, et hommikul sukelduda ilusal Pescadori saarel, mis on 15 min paadisõidu kaugusel rannast. Ka seekord ei vedanud neptunionu meid alt ning täitis meie soovi näha suurt parve sardiine. Täiesti müstiline kogemus - päike ei paistnud parvest läbi, kalu oli kümneid, kui mitte sadu tuhandeid ning selle keskel tundsid end nagu suures elus gaasipilves, mis pidevalt tuule käes kuju vahetas. Üldse oli Pescadori saar väga ilus ja nauditav. Kuna aga nägime seekord ühe sukeldumise ajal ära kõik, mida tahtsime, võtsime juba lõuna ajal seljakotid selga ning hüppasime bussi peale, mis viis meid Cebu saare lõunatippu. Sealt 10 min pärast praamile ja enne päikese loojumist olimegi Negrose saare pealinnas Dumaguetes. Kuigi algne plaan oli siit kohe hommikul edasi Siquijori saarele sõita, rikkus selle plaani ära ameerika neiu Kay, kes meid järgmiseks päevaks Apo saarele sukelduma kutsus. Paar mõttepausi ja järgmise päeva hommikul olimegi lootsikuga teel imeilusale väiksele 300 inimesega Apo saarele Negroest kagus. Tegu on kaitse all oleva looduspargiga, ühega vähestest, kus filipiinod pole veel enda veealuse dünamiitkalastamisega jõudnud koralle ära hävitada. Tõeliselt ilusad sukeldumised olid, kuigi päeva esimesel sukeldumisel olid tugevad üles-alla hoovused, mis mingil hetkel surusid meid pea 38m peale ning päkapikud mu suus (eelmisel õhtul pidasime hävitavat lahingut suurima vaenlase, kohaliku odava Tanduay rummiga) otsustasid kõik õhu balloonist ära tinistada. Ühel hetkel oligi 50 BAR'i järel ja aeg üles kobida. Loo moraal - don't drink & dive...
Aga arvate, et sellega sai meie seiklus Dumaguetes läbi? Hah! Neljapäeva hommikul kell 5 ärkasime Peetriga, et minna mere äärde pildistama päikesetõusu, kui poolel teel peatas meid massiline rahvaste ränne. Tuhanded, hinnanguliselt isegi 10 000 inimest kõndisid mööda tänavat, mõnedel käes küünlad, 5-6 meest kandsid suurt puidust risti ja ega meil väga muud üle jäänud, kui vooluga kaasa minna ja vaadata, kuhu siis teel ollakse. Reede oli ju ülestõusmispüha - üks tähtsamaid siinses sügavalt kristlikus riigis. Igas riigi maakonnas võtavad massid selle päeva hommikul ette tänava protsessiooni, millega etendatakse läbi Jeesuse teekond enda ristiga kolgata mäele. Iga paarisaja meetri pärast etendati tänaval kohalike poolt üks stseen 13st, mis teekonda kirjeldavad. Meie olime muidugi põnevil, et kuidas siis see kogu ürituse kulminatsioon ka välja näeb ning käisime rõõmsalt kõik punktid läbi aga nagu ikka, pettumuseks suunduti pärast 2,5h kestnud rännakut suurde kirikusse missale. Igavad tegelased. Mitte nagu Põhja-Luzoni tegelased, kes elusalt ennast lasevad ristile naelutada ja värk. Kuigi hiljem, nagu kuulsime, olid kaks tegelast tänaval kõndinud ja enda selga piitsutanud, nii et verd pritsis aga sellel ajal nägi varajane duo enda voodis märksa vähem vägivaldseid unenägusid.
Aga ikka ei saanud me veel Dumaguetest lahkuda, kuna järjekordne ahvatlev pakkumine tuli hotelli joviaalse ja noore omaniku Haroldi poolt - ta nimelt kavatses reede õhtul avada enda uue ööbimiskoha paarikümne km kaugusel Dumaguetest, kõrgetel mägedes, ümbritsetuna vihmametsast ja värgist. Ning avamisõhtu puhul peab ta seal väikes mõnusa peo maha koos kõigi praeguse hotelli külalistega. Tema kulul kõik ja puha. Noh, ja kuna suurel reedel ükski kärbes, rääkimata laevadest ja muudest transpordivahenditest, ei liigu, siis mõeldud-tehtud. Pidu tähendas non-stop karaoket ja palju odavat rummi. Hommikul, olles ennast natuke kogunud, liiguti sügaval mägedes asuva piltilusa maalilise kose juurde, mille all sai karastavas 21kraadises vees mõnuleda. Pohmakas sai igatahes kõva külmetuse sealt ning oli sunnitud keha maha jätma oluliselt varem, kui algul plaanis.
Noh, ja arvake ära, mis siis juhtus? Me pakkisime täna kell 3 juba asju, et liikuda laevaga Boholi saarele, kui divemaster Dan, ameeriklane, kes siin filipiinidel juba 4 aastat pesitsenud, tegi ettepaneku hommikul sukelduda veel 2 korda siinsamas lähedal Dauinis. Iseenesest polnud me eriti huvitatud kuid kui tüüp meile sealsetest elukatest pilte näitas, olime jälle konksu otsas. Pealegi on need sukeldumised nii kuradi odavad - 2 sukeldumist koos varustuse rendiga kokku 250 krooni (tavaliselt on see 1 sukeldumise hind). Tänu homeboy Haroldile, kes siin kõigi päkkpäkkereid nagu oma kodus võõrustab. Nii et kokkuvõttes oleme me siin Dumaguetes, mida algul plaanisime kasutada hüppelauana järgmistele saartele, olnud juba 3 ööd ja krt ma ei julge enam väga lubada, millal edasi liigume. Ainus mida teame, on see, et teisipäeval tahaks Cebust lennata Donsolisse, et mürgeldada vaalhaidega ning 1. mail lendame Manilast Shanghaisse. Vahepealne aeg tuleb täita selle materjaliga, mille otsa komistame, ehk elämä on laiffi! Seni on see meile küll ainult rohkem seiklusi toonud :)