Born in Borneo

Nagu agaramad lugejad mäletavad eelmisest postitusest, lõppes peatükk, nagu alati, kõige põnevamal hetkel. Mis sai edasi? Kas peategelane suutis päästa Vulkaani tapvate lennukite rünnaku eest ja leida sealjuures vastus enda painajalikule küsimusele: "Kas transpordivolinik Siim Kallase 10 milli kirjutati vulkaanikraatrisse?"
Tean, et ootasite terve nädala pingsalt aga siit tuleb siis järg ning ühtlasi ka eelviimane peatükk sellele pool aastat vändanud seiklusjutule maalt ja merelt.
...selleks ajaks kui Oz nädal tagasi kell 18 lennujaama jõudis, olid teised reisijad jõudnud juba märatsema hakata. Rahvusvahelist sõimusõnaraamatut polnud küll kohe käepärast aga "Arschloch, Mamahuevo, Perrrkele ja Fitta" tekitasid siiski meeldivat äratundmist. Igatahes ei lasknud end häirida, sest viimaste uudiste kohaselt oli Rooma lennuväli ilusti avatud ja toimiv ning tundsin kaasa neile sõimavatele Euroopa kodanikele, kes ei pääse koju. Mingi hetk aga läksin huvi pärast uurima, miks meeletult pikk check-in järjekord üldse ei liigu ja sain vastuseks "No Europeans can fly". Nimelt võis ju Rooma lennujaam lahti olla kuid kahjuks Doha vahelennujaam oli vaestest Euroopa lendajatest nii pungil täis (ja hiljem selgus, et ka kõik Doha hotellid, kusjuures paljud päkkpäkkerid olid ööbinud mitu ööd üliluksushotellides nagu Four Seasons jne), et võeti vastu karm otsus mitte lasta ühtegi Eurooplast Dohasse, kuniks sealsed reisijad on ära veetud. Loll lugu oli muidugi see, et Qatar oli sellest teadlik olnud juba paar päeva, kuid Kuala Lumpuri kontor oli mulle rõõmsalt ikkagi pileti müünud õhtu enne lendamist. Üle lennujaama kõlas kaikuval häälel "PERSE!" ning päike loojus horisondi taha...
Sel hetkel otsustasin, et ei viitsi enam Vulkaaniga tuhka ja tahma jagada, kuna targem annab järele. Kiire välkoperatsiooniga orgunnisin endale hommikul kella 7ks lennupiletid Borneo saarele, Tawausse. On ikka täiesti ilmselge, et Eifjöfjäffjällälyckäreykjajokul tahtis, et ma Sipadanil ka ära sukelduksin, enne kui tagasi koju pöördun. When in Asia, you know. Aga kuna lennujaama lähedal olid kõik mõistliku hinnaga hotellid end juba täis söönud, siis ööbisin vanade päkkerite traditsioonide kohaselt lennujaama kivipõrandal. Möödakäijad said nautida installatsiooni blondi pikajuukselise Thori, lennujaamapingi ning seljakotiga, mis omavahel ilusti rihmadega kokku olid seotud, et sügavas unes mitte sundsepareeruda. Uni oli magus aga hektiline kuid lennuki peale ma siiski jõudsin ning lõunaks jõudsin Tawaust u 100 km kaugusel asuvasse sadamalinna Sempornasse, kust väljuvad enamik sukeldumisdessante lähedalasuvatele paradiisisaartele Mabul, Kapalai ja loomulikult maailmaklassi Sipadan.
Sipadanil oli kuni 2004. aastani täiesti toimiv resoort kuid pärast seda suleti saar täielikult turistidele ning sukelduma saab ainult kiirpaatidega, kusjuures päevas tohib saarel sukelduda max 150 inimest (kvoot, mis ilmselgelt on alati täidetud) ning need load on võrdselt jagatud kõigi kohalike sukeldumisklubidega, mis teeb 10 permitit poe kohta. See klubi, kellega olin plaaninud enda sukelused läbi viia (Scuba-Junkie.com) on üks popimaid Sempornas ning nende permitid olid mai keskpaigani kõik broneeritud. Nii juhtuski, et esimesed 2 päeva sukeldusin Junkidega Mabuli saare ümbruses ning kolmandal päeval sain ühe teise operaatoriga (Uncle Chang) Sipadanile. Need kaks saart erinevad üksteisest nagu öö ja päev. Kui Mabul on nö muck diving koht, mis tähendab, et neil on palju väikseid krittereid ja muid pudulojuseid, kes sinuga liiva ja muu träni vahel peitust mängivad (mulle istub väga hästi), siis Sipadan on pesuehe wall-diving, kus hea nähtavusega on lausa lust sukelduda. Korallsein kukub 2m sügavuselt otsejoones 900m peale. Ühel sukeldumisel lugesin kokku 17 kilpkonna, 20 haid (riifikad siiski ainult), 9476 Barrakuudat ning 325 Trevallyt. Fotokas oli Peetri käes, kes tol päeval sukeldus Mabulil. Meil on pilte vee alt juba piisavalt, mistõttu seekord säästsime endid ainult eriliste asjade jaoks, mida Mabulil oli kõvasti rohkem, kui Sipadanil. Kui aus olla, siis Sipadan jättis mulle pigem sellise keskpärase tunde, kuigi algajamad sukeldujad (meie grupis siis kõik peale minu) olid täiesti vaimustuses. Olen vist riifihaide ja kilpkonnadega juba niivõrd harjunud, et eriti pinget ei paku. Ainus lahe asi Sipadanil oli suured Big-Eye Trevally ja Barrakuuda kalaparved, mis haarasid sind enda sisse nagu oleks orkaani tsentris. See oli küll tunne, mida mujal eriti ei leia.
See-eest avastasin Mabulis enda jaoks muck-divingu võlud. Jube lahe oli nende väikeste ja suuremate olevustega peitust mängida. Pealegi rohkem Eesti moodi sukeldumine ka, kui veetemperatuur välja arvata.
Peab ütlema, et kuigi mu ootus kojuminekule oli päris suur, ei teinud see lisanädal Aasia paradiisis väga suurt kahju (ok, nali naljaks, päris vägev oli). Kahju on ainult sellest, et Londonisse ei saanud minna. Tundub, et suvel tuleb üks nädalavahetus ette võtta, et perekond Primefunka üle vaadata. Ka ei jõudnud ajanappusel Borneo dzhunglisse, kuigi Oran Gutangide nägemine on eniveis suur unistus (nagu Vaalhai) ja muid pärdikuid juba Indoneesias ka kohatud. Kuna Air Asia oli meeldivalt vastutulelik ning otsustas mulle kasutamata pileti eest raha tagasi kanda (loodan, et Easyjet teeb sama), otsustasin kasutada Qatari pakkumist, et kiiremas korras saaks lennata Rooma ning sealt pean ise kuidagi koju saama. Nad lendavad küll ka Stockholmi kuid sinna oli neil pakkuda kohti alles järgmisesse nädalasse. Otsustasin võimalusest kinni haarata ning lennujaamas selgus, et õigesti tegin. Paljud tuhavangid saavad alles järgmisel nädalal koju. Kuigi Qatari lennueelne klienditeenindus oli paras pettumus (broneerimisnumbrid hõivatud, mistõttu pidin kasutama ühe KL-is pesitseva tuttava abi, kes käis füüsiliselt Qatari kontoris ja orgunnis mulle uue bronni), oli lend ise täiesti pöörasel tasemel. Vahemärkuseks veel see, et Kuala Lumpuri rahvusvahelise lennujaamahoone keskel on täiesti pesuehe dzhungel üles seatud. Tutikas Qatari Boeing 777, laiad istmevahed, sadu filme (mõned sellised, mis hetkel veel kinos jooksevad) ja muud meelelahutust, tekk-padi-silmaklapid ja isegi SOKID! olid kõik ilusti olemas. Ja muidugi joogid olid tasuta, mistõttu olin pärast õhtusööki (mis oli umbes sama hea, kui Truffes) end varsti meeldivalt magama tripsutanud (Gin-gin). Vahepeatus Dohas ning veel üks samasugune lennusessioon. Peab Qatari kampaaniatel silma peal hoidma. Niimoodi võib täitsa lennata :)
Nüüd siis pärast 24-tunnist lennusessiooni ja passimist Rooma lennuväljal, olen jõudnud enda rännaku lõpusirgele. Kirjutan neid ridu Oslo lennujaama väravast nr 42, kust varsti väljub Estonian Airi lend koju. Kui lennuk Rooma jõudis, vahetasin riided soojemate vastu, sest väljas oli meeldivalt karge 12 kraadi. Mul tuli lai naeratus näole, kui õues enam higistama ei pidanud ning lasin tunnikese kevadpäikesel ennast jahutada. Ma olen ikka pesuehtne põhjamaalane, midagi pole öelda. Muuseas, 99% rännakutel kohatud võõramaalasi pakkusid, et olen rootslane ning paljud skandinaavlased hakkasid minuga omas keeles rääkima (kaasa arvatud siin Oslo lennujaama poodides). Peaks ikka Rootsi keele ära õppima, tuleb kasuks järgmistel reisidel svenska flikkaritega flirtides.
Huvivatast statistikast veel väike fakt: poole aasta jooksul sooritasin 17 õhkutõusu ja maandumist. Aga olgu see sissejuhatuseks reisi kokkuvõtvale peatükile, mis valmib viitsimise ja motivatsiooni saabumisel pärast seda, kui kodus saunas on käidud, Selveri kartulisalat söödud ja autoga 100 km maha sõidetud. Saab olema paras katsumus, arvestades et pole pool aastat sõitnud ning elanud ainult vasakpoolse liiklusega riikides (järelinfoks nii palju, et Viru Keskuse parklast sõitsin täna välja vasakul pool :D)
Take me home, country road...

(Kuna selgus, et Oslo lennujaama internet on sigakirves, siis reaalselt postitan selle peatüki järgmisel päeval juba kodust :D)

Leia frogfishi suu ja silmad? :)

Kruuda Barrakuuda

Krokukala tegi silma

Tule saarele sa...

Enda viimased päevad Indoneesias veetsin Balilt 2 tunni laevasõidu kaugusel asuval saarel nimega Nusa Lembongan. Tegemist on suhteliselt väikse saarega, kus elab 7000 kohalikku ning pidevalt viibib umbes paarsada turisti. Põhiliselt minnakse sinna, et pääseda kiirelt Lõuna-Bali turistilõksust ning selles mõttes on saar tore, et eriti palju sinna seda Kuta koledat kontingenti, kes kipuvad klubides kaklema ja ülle doose saama, ei satu. Õhtud on rahulikud ja chillid. Kuigi algselt oli plaan seal mitu päeva sukelduda, piirdusin siiski ainult 2 veealuse seiklusega. Nähtavus oli hea 25m ja rohkemgi kuid kogemus Komodolt oli vist niivõrd unustamatu, et Lembongani riifid jäid ikka kõvasti alla. Ilusad korallid olid kuid elukaid ikka kordades vähem. Ainus highlight oli kahe Leaf-Scorpionfishi leidmine, mille peale isegi kohalik divemaster tegi suured silmad. Kahjuks fotokas Peetri käes, kes sellega veel natuke rändab. Igatahes pärast neid sukeldumisi otsustasin raha kokku hoida ning ülejäänud 2 päeva rändasin saarel ringi. Autosid saarel muidugi pole aga mopeede leidub. Mina muidugi rentima ei hakanud ning panin jala ühes suunas ajama õhtul pärast õhtusööki. Sain hea 10 minutit käia, enne kui pea kohale saabus vihmamets ning ma jäin sellest kottpimedusest pimedaks ning absoluutselt mitte midagi ei näinud. Kuigi käisin mööda rada, siis keset vihmametsa kottpimedas käsikaudu kobada pole väga rõõmus. Kuidagi jõudsin siiski metsast välja tagasi tsivilisatsiooni ning otsustasin oodata siiski päikesevalgust. Järgmine päev laadisin enda kaamera uute täitmist ootavate pildiraamidega ning panin ajama. Hiljem kaardi järgi otsustades tegin umbes 15 kilomeetrise ringi, mis sellises palavuses ja pidevates tõusudes-langustes (vulkaaniline saar ju) oli päris paras katsumus. Õnneks jäi kaamera ette ka piisavalt lahedaid tegelasi (eriti vinge oli sattuda kohaliku küla kooli juurde, kus just tunnid olid lõppenud). Ma arvan, et igaüks, kes on Indoneesias käinud, on minuga nõus, et selle maa suurim vaatamisväärsus on kohalik rahvas. Ei ole võimalik lihtsalt, kui fotogeenseid ja huvitavaid karaktereid siin leidub. Eriti rõõmuvalmistavad on lapsed - kui kooli juurde jõudsin läks terve õu kihevile ja paljud tahtsid, et ma neist pilti teeksin ning siis ekraani pealt näitaksin neile enda pilti. Tundus, et see pole igapäevane, et keegi nii suure kaameraga neid ründab. Ja nende naeratused on lihtsalt nii siiralt südantsoojendavad, et mul oli terveks päevaks naeratus ja muie näol. Võin kindlalt öelda, et IGA INIMENE, kes mulle vastu tuli sellel rännakul, naeratas ja ütles vähemalt tere või tuli uurima, kuhu ma lähen ja mis mu nimi on ja kust ma pärit olen ja mis kuradi koht see Eesti on. Pidasin ikka päris palju vestlusi seal saarel maha :)
Teine asi, mis mulle selle saare puhul meeldis, oli hinduistlik keskkond. Võrreldes muu, islamistliku Indoneesiaga, on Bali ja tema väiksed saared, oluliselt chillim ja mõnusam. Nii näiteks polnud kellelgi midagi selle vastu, kui ma astusin läbi kohalikult küla koosolekult, mis on natuke vist pigem usurituaal, kui tavaline asja-ajamine aga tol hetkel polnud kahjuks kaamerat kaasas. Sellega seoses saab veelgi rohkem kinnitust fakt - parim kaamera on see, mis sul kaasas on :D
Suurem osa majadest on rohkemal või vähemal määral vaatamisväärsused oma hinduistliku ornamentika ja väikeste (või jõukamate majapidamiste puhul suuremate) altaritega, mis igas aianurgas väärikalt seisavad. Aiaväravad on kõik suured ja maiesteetlikud, nagu astuksid järjekordsesse templisse. Ning väraval istuvad kohalikud ja patravad maasta ja ilmast. Chill-grill-brazil. Mängivad kitra või harjutavad enda Gamelani oskusi. Ja laulavad, kõik kurat oskavad siin laulda, ma ei saa aru kuidas see võimalik on :)
Aga pärast paari päeva Lembonganil ning jalutuskäiku ka kõrvalsaarele Ceninganile, kuhu viis rippsild ja mille mägisel maastikul jätsid mu plätad eluga hüvasti (mistõttu pidin 20 krooni eest laskma end mopeedil tagasi tsivilisatsiooni transportida, mis oli omaette lahe kogemus), otsustasin päev enne enda tagasilendu Kuala Lumpurisse, sõita tagasi Balile, et veel päevakese surfata. Seekord aga vedamist polnud, kuna lained olid lamedad ja jõuetud. Seega chillisin tõesõna lihtsalt niisama linna peal. Kaamerat ei viitsinud kaasa tirida, kuna Kuta on lihtsalt üks suur turistilõks aga peagi pidin vastu näppe saama, kui kuulsin järjekordset Gamelan-orkestrit, mis aga selgus, oli hoopis kohaliku kooli väikeste mardikate orkester-taidlus-etenduse proov. Nad olid vaevalt mingi 6-7 aastased aga see energia, millega trumme ja potte-panne taoti ja kuidas üliilmeka näoga oma äraõpitud osatäitmist etendati, oli lihtslat unustamatu. Niii kuradi kahju, et kaamerat kaasas polnud. Õpin oma vigadest aga aeglaselt :D
Nüüd aga võib juhtuda, et tänu Islandi vulkaanejakulatsioonile on ka minu Kuala-Londoni lend tühistatud määramatu ajani, mistõttu otsustasin kiire reageerimise tulemusel lennata Qatar Airwaysiga Rooma täna õhtul. Vaatab, kuidas õnnestub sealt koju pääseda. Seiklused jätkuvad Euroopas :)
Kiiping ju in tatsh!

Keep smile

Keep smile vol 2

Pahad vaimud pähh!

Bridge to paradise

Vaene väike nahkur potsatas puu otsast alla

Dungeons & Dragons

Nädal aega Gilidel möödus nagu unine gepard, andes vahepeal maailmarekordit vääriva spurdi ning chillides pärast seda ülejäänud päeva puu varjus, nosides moka otsast äsjapüütud noort gaselli. Kuid mingil hetkel mõistis ta, et on aeg uutele jahimaadele liikuda ning proovida noorte ulukite asemel järada midagi paksunahalist. Et saaks ikka igemed verele. Komodo Draakon on üks paksema soomusega elajas siin maamunal, seega oli otsus unonüümne...

Kuigi vahemaad Nusa Tenggaral ei tundu väga suured (Gili Trawanganilt Florese saarele on linnulennult umbes 700 km) kuid väga mõistlikku alternatiivi lennutranspordile siin ei leidu. Oleks olnud võimalus rännata bussi ja praamidega, kuid kokkuvõttes oleks see tähendanud 35h nonstop liikumist, mis siinses palavuses on sama hea kui paaritunnine jalutuskäik Sahara kõrbes pärast seda, kui veetünn ümber läks.
Seega otsustasime küll 5 korda kallima, kuid kokkuvõttes mõistlikuma lennuühenduse kasuks. Tuhande krooniga sai lennupiletid Mataramist (Lomboki pealinn) läbi Bali lennujaama Labuanbajosse. Olime kuulnud ennegi Indoneesia lennuühenduse hüplevast kvaliteedist ning olime end juba vaimselt ette valmistanud. Kokkuvõttes polnud aga midagi väga hullu. Maumerest lendasime täitsa nitshevoo ATR-42 propaga, samasugune lendab Tallinn-Vilniuse vahet. Küll aga pidime Balil pärast lennukisse jõudmist uuesti tagasi terminali liikuma, et seal 1,5 tundi oodata. Lennuki navigatsioonisüsteemil tekkis tõrge enne õhkutõusu. Loomulikult lendasime sama lennukiga hiljem Labuanbajosse. Kõik lõppes siiski õnnelikult ja kindlasti soovitan tulevastel Indoneesia avastajatel kasutada kohalikku lennuühendust. Ajasääst on väga märkimisväärne :)
Enne Mataramis lennuki peale istumist aga pidime ühe öö veetma Lomboki kohalikus turismilinnas Senggigis, kus peale munade praadimise väga suurt teha polnud. Öömaja pakkus meile üks Austraalia hipist ekspat, ehk siis väljarännanu, kes oli paarkümmend aastat tagasi Indoneesias võtnud omaks islamiusu ja naise ning pühendanud end Senggigi rohelisemaks muutmisele. Nüüd õpetab ta kohalikele, kuidas prügi sorteerida ja seda prügikottidesse panna. Enamik prügi leiab Indoneesias enda loomuliku lõpu tänaval. Üldiselt oli ta üpris friiki tüüp aga abivalmis samuti. Tundus, et ta polnud tükk aega turiste näinud ning oli hirmsas suhtlemisnäljas. Pakkusime talle väikest rahuldust :) Ka saime ühe ehedalt laheda kogemuse osaliseks, kui hotelli kõrvalt hakkas kostma valju pottide ja pannide kolistamist. Kohale jõudes selgus, et kohalik küla Gamelan'i orkester tegi proovi. Gamelan on siis rütmikas Hinduistlik muusika, mida tekitatakse trummide, metallist ämbrite ja metallofonidega. Bändis osalesid vähemalt kolm põlvkonda 10 aastastest 70 aastasteni ning kõik pidasid jube hästi rütmi, eriti arvestades selle muusika keerukust. Lähemalt siit: http://en.wikipedia.org/wiki/Gamelan
Kui lennukirattad järjekordse kummitriibu Labuanbajo asfalteeritud väikelennuvälja maandumisrajale olid pärandanud ning me imepisikeses lennujaama hoones (meie lennuk oli ainuke muidugi) käruga veetava pagasi olime kätte saanud (baggage claim oli lihtsalt üks auk lennuvälja seinas, kust pagasit kordamööda kätte anti), ootas meid meie nooruke divemaster juba vastas. Ette rutates võib öelda, et ühtegi sukeldumist ta ei juhtinud, kuna oli ise ka esimest korda seal laeval ning pidi alles tutvuma sukeldumispaikadega kuid lõpuks pidi poole reisi pealt üldsegi katkestama ning sõitis tagasi Balile, kuna sai kõrvapõletiku mingi. Ilma pikemalt mõtlemata kiirustati kohe laevale ning pandi Komodo poole ajama. Sama lennukiga saabusid ka meie kaks saatusekaaslast, suomenpoikat Kari ja Veijo. Tuli välja, et olimegi neljakesi ainukesed reisijad. Aga soomlased olid omamoodi lahedad, huumorisoont oli neil ka, kuigi Veijo oli üks flegmaatilisemaid inimesi, keda ma oma lühikese elu jooksul olen kohanud. Kokku rääkis ta vist kogu reisi jooksul heal juhul paarsada sõna. Ning neeeeeedkiiiiii vääääääääägaaaaaaa aaaaaeeeglaaaaseeeeeelllllt. Aga kokkuvõttes reisiseltskonnaga vedas. Nädala pärast liitusid veel 3 sünnilt inglise keelt rääkivat tegelast Austraaliast, USA-st ja Kanadast, kes kõik elavad Hong-Kongis. Nemad mängisid vabal ajal täringuid.
Kokkuvõttes siis 12 päeva merel:

1) LIIGA PIKK AEG! Nädal aega liveaboardi on tohhuijaaa i bolshe. Enam ei tee. Kõik võimalikud raamatud said läbi loetud (Peetril vist kokku 4-5, mul 2 ja pool). Solitare ja Minesweeper olid asendamatud ajaveetjad ning tõenäoliselt magasin ma ette ära enda kogu aasta une :D
2) Toit oli keskpärane/nõrk, võrreldes seniste livekatega, kus olen olnud. Makaron+riis+makaron+makaron+riis+nuudel+friikartul+makaron+makaron X kala+kala+tofu+kala+kanatükid+kala+kala+tofu+kala = probleem. Õnneks pidas mu terasmagu ka selle väljakutse suhteliselt hästi vastu, visates püssi nurka ainult ühel õhtul, kui otsustasin õhtusöögist ilmselgetel põhjustel loobuda. Hommikuks oli magu jälle rindel.
3) Sukeldumine oli enamalt jaolt vinge. Mis selle aga natuke jamaks muutis oli keskpärane ja isegi halb nähtavus. Vesi oli roheline ja planktonit täis ning kohati oli nähtavust heal juhul 5 meetrit. Kaugemale kui 15 meetrit väga näha ei olnud võimalik. Kuid see-eest oli veealune maailm täiesti kujuteldamatult ilus. Lõuna-Komodo saar kuulub India ookeani ning on ületamatult värviline. Silme eest läks kirjuks! Ning väikeseid toredaid elukaid oli terve riif täis - multikoloriitsetest nudibranchidest variatsioonkontrastsete kaheksajalgadeni välja. Õnnestus näha ühte haruldust nimega Blue-Ringed Octopus, kelle keha on kaetud süljega, mis on piisavalt mürgine, et tappa täiskasvanud inimest. Kehal välkusid tal eredad sinised ringid, mis ilmselgelt andsid märku, et ei tasu torkida. Tänud Peetrile selle avastuse eest :* Muude toreduste hulka kuulusid Leaf-Scorpionfish, Mandarinfish, mingi senitundmatu gigantne meduus, Banded Seasnake, Yellow-ribbon eel, Mantis schrimp, sarviline boxfish jnejnejne. Ühesõnaga täiskomplekt. Delfiinid ja haid lipsasid silme eest läbi aga muidugi kõige ületamatum toimus neljandal päeval: Kaks tunniajast sukeldumist, enamik neist jõllitades umbes 8t Manta-Ray'd mängleval kergusel hõljumas läbi vee, väiksed puhastuskalad tegemas nende kehal oma roppu tööd. Aeg-ajalt avasid nad enda algselt isegi veidi hirmutavad suud ning filtreerisid planktonit läbi süsteemi (Taustal kõlab Kerry Chandleri unustamatu hitt "You're in my system"). Mis põhiline, meid nad ei kartnud eriti ning pildistamine ja filmimine polnud eriti suur probleem. Kui ikka 3-meetrise läbimõõduga manta liugleb pea kohalt üle, tunned ennast nagu vana rokipeer, kellele kingitakse sünnipäevaks Guitar Hero videomäng. Koju jõudes panen videod juutuubi üles. Siin on ühendus liiga kehva selleks.
4) Viimasel päeval, kui sukeldumised tehtid päeva algul ära, mindi pärastlõunal Rinca saarele Komodo draakoneid vaatama ja niisama trippima. Päris vinged elukad on, tunnistan ausalt. Kui arvestada seda, et nende sülg on piisavalt mürgine, et tappa kuu ajaga suure pühvli, siis ei tahtnud väga lähedale minna. Ning kui üks ikka otsustaval sammul sinu poole hakkab tulema, ei jää väga kauaks paigale. Samas joosta ei tohtinud, see ainult halvendavat su shansse. Siiski saatis meid retkel ka giid, kes oli varustatud kohaliku külmrelvaga - puidust 1,5-meetrise pulgaga. Samas demonstreeris ta piisavalt veenvalt, et too otsast kaheharuline pulk hoidis deemonid eemal. Meil õnnestus näha ka, kuidas Komodo Draakon ründas pühvlit ning tulemuseks sai too endale verised munandid. Dragon got him by the balls...
5) Notorioossed Komodo hoovused pole väljamõeldis. Mitmed sukeldumised olid sellised driftid, et praktiliselt midagi peale möödakihutava riifi ei näinud ning nii mõnelgi korral pidi korallist kahe käega kinni hoidma, et mitte pinnale lennata. Hoovused polnud mitte ainult horisontaalsed vaid ka vertikaalsed, surudes sind kord sügavamale, kord lennutades pinnale. Kindlasti mitte algajatele mõeldud sukeldumiskoht.
6) Divemaster oli mu**. Lühinägelik (sõna otseses mõttes) ning ülbe. Esimene tähendas, et väikseid asju ta nägema polnud võimeline ning seetõttu oli ta sama kasutu, kui Toobal poliitikas. Enamasti suutis ta osutada ainult kilpkonnadele ja muudele suurematele elukatele, keda iga nägemisega õnnistatud inimene on võimeline märkama. Kuid seda, mida oli raskem leida, pidi ikka ise otsima. Mul pole muidugi selle vastu midagi, kui ainult võimalust antakse. Kuid kus sa sellega, divemaster pani ees tuhatnelja minema, vaadates vast paar korda ainult selja taha. Nii oli täitsa tavaline, et me Peetriga jäime poole sukeldumise pealt (enda soovil) omapäi. Õnneks meil kogemust juba natuke on, et see väga suurt probleemi ei valmistanud. Ning neil kordadel, kui suutsime temaga lõpuni vastu pidada, ronis ta esimesena paati täpselt 40ndal minutil, kui meil oli 80-100 BARi õhku järel. Tal nimelt hakkas enda 5mm kalüpsoga külm, kuigi mina olin 3mm-se ja Peeter üldse 1mm-sega. Kokkuvõttes oli ta aga veel überülbe ka. kui tegime probleemi teatavaks laeva omanikule ning see delegeeris probleemi DM-ile edasi, sain lõpuks mina sõimata, et ei hoia grupiga kokku ning ei sukeldu enda buddyga kõrvuti. Sellel hetkel otsustasin teda ignoreerida ja teha paarissukeldumist, mis kokkuvõttes oli äärmiselt mõistlik. Nägime rohkem, stressi vähem :)
7) Uni oli HEA! Magasime praktiliselt kõik ööd väljas dekil, värske õhu käes. Iga öö olid unenäod garanteeritud :)

Kui 12 päevane laevaodüsseia läbi sai, näitas mu sukeldumislogi numbrit 203. Eestist alustasin 71-ga. I'm a maniac, I know :D
Sadamasse jõudes põrutasime kiirelt ATMi juurde ning võtsime sealt sularahas välja kokku 30 miljonit ruupiat, mis Eesti rahas umbes 40000 krooni. Nii palju pidi kahe peale maksma siis kogu laevareisi eest ning kaardiga muidugi maksta ei saanud. Kogu asja tegi aga koomiliseks see, et ATM ei väljasta korraga rohkem, kui 1,5 miljonit ruupiat. Kogu operatsioon võttis seega aega umbes tunni ning järjekord automaadi järel kasvas üpris suureks, rääkimata teravatest pilkudest :D Aga kui rahad makstud, otsustasime enda õnne proovida lennukipiletitega. Teadsime, et lennuk Balile on välja müüdud kuid et see ka tõsi oli, selgus lennujaamas. Tavaliselt pidavat ikka paar kohta üle jääma. Kuid seekord meid õnn ei soosinud ning jäime Labuan Bajosse kaheks ööks. See on üks päris õnnetu turistiurgas, kuigi siiski ehedam ja ruraalsem, kui Khao Lak Tais (paar postitust tagasi). Õhtul läksime kohalikku baari, kus mängis live bänd ning selgus, et olime sattunud pulmapeole. Peo lõpupoole oli täitsa selline tunne, nagu oleksime omad joped. Mõnus grill (tasuta) ja odavad õlled. Muusikavalik Gypsy Kingist Gloria Gaynorini oli täitsa vürtsikas lisand kogu asja juures. Igati kordaläinud õhtu oli, kahtlemata.
Eile hommikul siis lendasime tagasi Balile ja lasime Kuta ranna mörderoossetel lainetel end hellitada. KOhati murdusid nad ikka 3m kõrguselt täitsa. Ning isegi ilma body-boardita sai kõhuli korraliku 20-30 meetrise sõidu, mis peaaegu alati lõppes totaalse uperkuudiga, kui laine täielikult ära murdus. Vägev adrekalaks ning füüsiliselt kurnav tegevus - õhtul peole ei jõudnud.
Mis aga nüüd edasi? Lendan 15ndal Balilt tagasi Kuala Lumpurisse, kust edasi 16ndal Londonisse. Lähen vaatan oma kullakesed Oke ja Elina seal üle ning 18ndal siis Easyjetiga Tallinna. Uskumatu aga nii on. Kuid enne kõike seda otsustasin Balil siiski ka ringi vaadata. Kuna meid laitmatult teeninud saatusemünt (oleme pea kõik suuremad otsused reisil teinud tema juhtnööridel) otsustas, et pean minema ida poole, kirjutan teile nüüd väikselt Bali satelliitsaarelt nimega Nusa Lembogian. Siin on mõnusalt chill vaib, mitte nagu Kutal või mujal Lõuna-Balil. Mõnusalt vaikne rand ja sõbralikud saareelanikud. Õlu on odav ja ööbimin 100 krooni eest üpris luksuslikus toas, võrkkiik oma verandal ja puha. Kaks päeva on plaan siin sukeldumas käia, kuna siin pidavat olema Bali parimad sukeldumiskohad. Nähtavust raporteeriti eile 25 meetrit ning vesi 30 kraadi. Mis saaks olla parem kogu selle sukeldumishulluse lõpp-punktiks.
Peeter sõitis hommikul tagasi Gilidele, kus plaanib enda freedive oskuseid lihvida. Hullul on plaanis 40m peal ära käia enda kopsumahuga. Taaskohtume temaga 30ndal Aprillil juba Tallinnas. Täna hommikul lahku minnes oli tunne, nagu saadaks truu ratsu mõneks ajaks preeriasse hullama. Ära siis päris ära peruta, onju :D

Uskumatu aga tõsi - lõpp paistab. Lõpupaanikat veel pole aga karta on, et paari päeva pärast tekib. Samas tahaks juba koju ka, et siis lennujaamas hõisata tšeburaskalikul kõlal "ZDRAVSTVÕI TALLINN!"

Komodoonia

Me kolmekesi tuleme...

Ma haistan inimese lõhna!

Mantastic Fanta

Mantis Schrimp