Gili-Gili, Gili-Gili, Gili-Gili-Gili-Gilidonnnn

Selamat pagi, Apa kabar?

Vandersellide uskumatud seiklused Narniamaal jätkuvad In Doneesia saarestikus. Eelmise nädala kolmapäeval maandusime Bali lennuväljal, läbisime ilma suuremate probleemideta viisaprotseduurid ning Peetrit ei otsitud ka seekord läbi. Taksistid tahtsid meid algul rõõmsalt kahe mootorrattaga mõnda hostelisse viia kuid arvestades meie seljakotte, jäi diil katki ning saime sama raha eest hoopis Kiaga kärutada.
Balil jäime linna nimega Kuta, mis on põhiline turistikas ning peokoht. Ütleks nii, et väga eriti mingit isu sinna jääda polnud, kui lained ja surf välja arvata. Ette rutates on mul nüüd õlgadel ja ninal loomulik (Just läks siin elekter ära, terve saar on pime nagu mutt :D) kamoflaazh, valged laigud tumedal taustal. Nii juhtub, kui surfad 2 tundi ilma päikesekreemita. Tark, ma tean.
Kuna aga meie eesmärk polnud mingis turistilõksus marineerida, siis kiire (12 tundi 150 km läbimiseks kolme saare vahel võib Indoneesia ühistranspordis olla üpris kiire tulemus) logistilise operatsiooniga tinistasime endid Balist ida poole jääva Lomboki saare orbitaalkaaslasele, paradiisisaarele Gili Trawangan. Gili saarestik on tegelikult kolmest saarest - Gili Air, Gili Meno ja Gili Trawangan - koosnev ilus ja reggaetaktis nurruv mõnula, kus puuduvad tüütud autod, mopeedid ja politsei. Mis tähendab, et siinsed kohalikud elavad iseendi reeglite järgi, maksustavad toidukohtades oma äranägemise järgi (tavaliselt kas 21% või 10% surcharge) ning elavad nagu üks mõnus kommuun. Kuigi viimaste aastatega on turismibuum siin Balilt kiirpaatidega toodavate noorte Skandinaavia träkkerite tõttu eskaleerunud, ei põe kohalikud sellegi poolest saare sissepoole jäävas külas elada enda traditsioonilist, maalähedast elu elada. Selles seisnebki Gilide võlu - on paradiis, on super sukeldumine, on pidu ja pillerkaar ning on kultuuri ja kohalikku eluviisi. Pole siis ime, et oleme siin olnud varsti juba nädala.
Gili Trawanganile saab tiiru peale teha umbes 2-3 tunniga normaalses tempos jalutades. Enamik turismist on kogunenud saare idakaldale ning läänekalda tühjadel randadel käiakse siis õhtuti päikeseloojangut nautimas. Mugavat transat pakuvad kohalikd obeserakendid, mis mööda kruusateid (mis asfalt :D) tolmutavad.
Meie odavast (öö nina kohta 40 krooni) kuid siiski väärikast öömajast 50 m kaugusel on mošee, mis iga hommik kell 5 meid rõõmsalt üles äratab, et alata võiks uus ja tegus päev. Seni oleme siin juba 4 korda sukeldunud lausa :D Sukeldumine ise on siin vastuoluline. Nähtavus on super (30m tavaliselt) aga saarele lähemal asuvad riifid on tänu dünamiitkalastamisele ja tugevatele tormidele kannatada saanud. Samas natukenegi eemal ja sügavamal (enamik sukeldumisi ikka 30 m peal) on elu värvilisem kui maailma suurim kaleidoskoop. Kilpareid on siin meri täis ning eile mängisid kaks Cuttlefishi peitust. Ma ei suuda kuidagi silmi neilt ära saada, kui nad enda keha peal mängleva kergusega igasuguseid mustreid eksponeerivad, et paremini taustaga sulanduda. Tegu vist ühtede mu lemmikelukatega :) Sukeldume Blue Marlin Dive sukeldumisklubiga. Aus ja tegus koht, soovitan hea meelega, kuigi diveguide'id eriti ise asju näidata ei viitsi ning ise peab otsimist tegema (mulle sobib hästi). Peeter tegi ka enda Nitroxi kursuse ära, nüüd saab sügavamal kauem naudelda. Seal klubis töötab ka maailmarekordi omanik kestvussukeldumises - Will Goodman istus 30 tundi vee all ning luges enda õhumulle. 25ndal tunnil läks sassi. Ahjaa, üha enam saab selgeks, et kui tahan saada korralikke pilte vee alt, siis on vaja asjalikku välku, veel parem kahte. Vaene rahakott jälle...
Sain siin ka ühe mõnusa muusikaelamuse, kui esimesel õhtul reggaebaaris kohalike bänd bobmaarlit tegi. Lasid nii hingest, et mul tekkis küsimus, kas siin saarel on mingi kohalik muusikaakadeemia. Üldse on siin igal teisel kohalikul oma kitarr, millel regeviisi tinistatakse vahetpidamata, poe ees ja koduuksel.
Toitume tavaliselt kohalikus toidukas, kus saab nö ehedat staffi. 25 krooni eest saad sellise hunniku paremat idamaist kraami, mida on raske korraga nahka pista. Kõht tänab mind selle eest muidugi lahtiste uste päevadega ning arvestades seda, et WC paberit siin ei tunta ning selle asemel on nurgas anumatäis vett, peab meeles pidama, et vasaku käega ei sööda...
Saare elanikud on übersõbralikud loomulikult. Iga vastutuleja tervitab sind hüüdega "Yo Brother" või "How ya doin" ning pakub lahkelt kanepit ja hallutsinogeenseid seeni manustada. Politseid ju pole :D Sain siin ühe toreda noore abielupaariga külas tuttavaks, kes töötavad siinses turismiäris. Sam räägib päris hästi inglise keelt ning vahetasime ka kontakte, kui peaksime siia kanti jälle sattuma. Olen nüüd oma jope.
Nädal on läinud üpris laisas tempos. Sukeldume, snorgeldame, loeme raamatut, luurame saarel ringi ja tukastame vahetpidamata, eriti pärast sukeldumisi. Homme on viimane sessioon ning siis pakime kama kokku, et Denpasari kaudu lennata Florese saarele, kust astume purjekale nimega Lalunia. Tegu on ühega vähestest liveaboardidest, mis praegusel hooajal lähedalasuvas Komodo rahvuspargis sukeldumisi korraldab. Kuna põhihooaeg algab Juunis, siis senimaani opereerivad teised livekad kirdes, Paapua saarel, kohas nimega Raja Ampat. Samas pidavat Komodo sukeldumine olema üks parimaid Indoneesias, eriti just suurte pelaagiliste elukate ja meeletute kalaparvede poolest. Seda seetõttu, et Komodo saarte vahel kohtuvad India ja Vaikne ookean, mis loovad supertugevaid hoovusi, sestap ka palju elukaid. Alla 50 sukeldumisega hobisukeldujad sinna teretulnud ei ole. Saab nalja :D
Me livekas kestab 12 päeva. Saime nimelt meeletult hea diili - 130$ päev. Viimase hetke hind. Tavaline taks on 220$ päev ning hooajal üldsegi 300$ kandis. 12 päevaga teeme siis umbes 36 sukeldumist, mis praegustel andmetel viib mind üle mitte-nii-maagilise 200 sukeldumise piiri. Seda blogi alustasin 60ga :D
Tänaseks on ka ilmselge, et suurelt planeeritud Aasia tripp jääb pigem lokaalselt Tai ja Indoneesia keskseks. Lihtsalt logistika võtab palju aega ja raha ning paaniliselt riigist riiki tormates ei saa eriti pilti selgeks. Lonely Planet soovitab juba iseenesest Sulawesi ja Nusa Tenggara (viimane on siis see saarestik, mida hetkel avastame) ringreisiks vähemalt kuu aega ning seegi on üks paras tempo magnifico. Seega Filipiinid ja Borneo peavad kahjuks jääma ootama järgmist trippi.
Järgnev sissekanne siis juba Komodo liveaboardi järgselt. Hoiame turvavorsti kõrgel...

"Anda jual obat penawar sakit untuk baji?"
"Berapa Umur Anda?"
"Saya sakit"

On the way

Fishing

Nokitsen

:O

Raskustes karastub teras

East Trawangan

Gilpa

Koolitäis kalu

Njeemo

Däts laif

Ohh dämn. Jälle on miljon aastat mööda läinud viimasest postitusest. Kiirülevaade:

Pärast saare-elu otsustasime sukeldumist tõsisemalt võtta, seega suundusime bäkpäkkereid täis topitud öölaevaga Surat Thani (magasime nagu silgud pütis üksteise kõrval, nii umbes 100-150 inimest kahe korruse peale) ning sealt bussiga, mis meenutas rohkem piimaauto ja hipibussi ristandit, kuurortlinna nimega Khao Lak. Õhtul väike õlts ja kiirelt tuttu-ruttu, et hommikul ärgata ja järjekordselt üks päev selles turismijumalate poolt õnnistatud külas üle elada. Kui tunnete sügavamat huvi saksa ja soome pensionärturismi hingeelu vastu, siis Khao Lak on teie paradiis. Kuid siiski on sellel kohal üks aga veel - ta on nimelt lähim punkt maismaal Similani saartele. Seega on iga ülejärgmine pood peatänaval sukeldumiskeskus. Õnneks oli meil järjekordselt vedanud ning saime sellise toreda liveaboardi peale nagu Manta Queen, mille pardale saltosid visates õhtul kella 8 paiku jõudsime. Öö läbi sõitu ja hommikul kell 8 kukkus esimene täisvarustuses skuubamaniakk üle parda...mmmmm...
Igatahes väga vinged sukeldumised olid. Mis eriti äge, et nad olid paljuski erinevad sellest, mida seni olen kogenud. Kuna Similanid on pigem suured kivimürakad, on ka veealune maailma vastav - korallid kasvavad otse kividel ja nende vahel, kuigi ka liivaseid pindu on. Värviline maailm igatahes ja elu on seal all kirev - nudibrääntshidest kolossaalsete pelaagikuteni välja. Suurim isend, kes silma ette jäi, oli 3m pikkune (arvestades ka saba) astelrai, õigemini mitu. Manta raid jäid aga seekord nägemata, kuigi poes lubati 99%lise tõenäosusega neid näha. No me olime siis see õnnetu 1% :D Lisaks neile toredatele isenditele nägin elus esimest korda ära ka Cuttlefish'i, Frogfish'i, Seahorse'i, Boxfishi, Ghost-Pipefishi, Mantis Shrimp'i, Harlequin Shrimp'i jpt toredaid isendeid, keda ei punases meres ega GBR-il väga hästi ei õnnestu leida. Igati õnnestunud jaht oli. Ja loomulikult väga lahe seltskond, eriti laeva meeskond, kellega veel pärast tagasi sadamasse jõudmist sai täiesti arvestatava peo püsti pandud (kohaliku poe ees). Võtmesõnaks oli Kaal-Jukebox, mille Peeter ja Zi Göörman Gai Florian enda kombineeritud kehakaaluga lõplikult vaikima sundisid :D
Kuigi nii mõnedki elus tähtsad asjad jäid selle liveaboard reisiga pooleli (korralikult lõpetamata), otsustas meie saatusemünt (tasuta reisikonsultatsiooniteenus rahakoti vahel) meid seekord siiski paisata edasi rändama. Kuna me planeerimine oli tollel hetkel puudulik, kui mitte öelda olematu, siis järgmise päeval KL-i me ei lennanud, kuna piletihind oli kirvem kui Husqvarna. Seega otsustasime operatiivselt 22tunnise bussisõidu kasuks, millest esimesed 8 tundi möödusid väikestes minibussides ning viimase otsa mugavuse eest hoolitses suur kahekorruseline VIP buss, mis Hat Yai'st meid üle piiri ja otse Kuala Lumpurisse toimetas. Kell 4 hommikul oli päris huvitav hiinalinnas suurte seljakottidega ringi tuterdada ja endale hostelit otsida. Õnneks, nagu alati, aitab hädast välja lähim päkkpäkker ning usaldusväärse soovituse tagajärjel kannatasime kinda Monkee Inn'is. 70 krooni eest sai papist seintega toa ja rändominterneti, mis tuli ja läks siis, kui ise tahtis :)
Kualas käisime kinos ja poes.
Nüüd aga pesitseme pärast logistilist manöövrit hoopis Indoneesia turismimekas Bali saarel. Eile õhtul lendasime siia järjekordselt kirve piletihinnaga (etteplaneerimatus pole oma teha) aga see on go-with-the-flow hind, mis parata. Kuna meil on selle imelise maa avastamiseks antud täpselt 30 päeva, tegime järjekordselt raskeid valikuid ning otsustasime seekord piirduda Balist ida poole jäävate saarte sügavuti avastamisega. Tegu on saartega, kus on imepärane sukeldumine, sügav kultuuriline taust ja rõõmsameelsed külad ning mida kaugemale ida poole minek, seda vähem turismi. Plaanis on ka ronida 3700m kõrguse vulkaani otsa. Komodo saar jääb samuti teele ette ning lõpetame enda tripi Lääne-Timoril, kust plaanis tagasi Balile lennata ning siis iga roju oma koju (Peetri kodu vist jääb mõneks ajaks veel Aasiasse).
Trippi alustame homme hommikul kell 6.00 kuuetunnise praamisõiduga Gili Trawanganile, kus elekter on luksus ja motoriseeritud vahendid puuduvad (kui generaatorid ja õhukompressorid välja arvata). Seems like a great start for an amazing trip :)

Ahjaa - mind tabas täna Kuta rannas surfikuul, adrenaliini lendas igas kaares. Bodyboardiga 2,5m lainega 100m puhast glissi panna on ikka midagi enneolematut. Däämn, kui ma selle peale praegu mõtlen, tõusevad ihukarvad mõnust püsti :D Õnneks on idapoolsetel randadel vingeid surfikohti veelgi enam :)
Peeter aga otsustas enda sees võtta ette maratoni ning hoiduda toitumisest 100ks tunniks. Kuigi alul oli kiusatus sama teha, piirdusin siiski ainult 2 korda päevas söömisega. Peetril aga jäänud veel ainult 4 tundi lõpuni. Soovime talle head isu!

Mangrove whiptail stingray (3m pikkune)

Et oleks võrdlusmoment :D

Similan bliss

Õpime vee all pilti tegema

Duaalfotograafia

Islands of Slipperswingers

10° 6′ 0″ N, 99° 50′ 0″ E


Neil koordinaatidel asub väike 21km² paradiisisaar nimega Koh Tao. Olen siin veetnud nüüd peaaegu ühe nädala. Eelmisel pühapäeval alustasin enda teekonda Kuala Lumpurist, kust väike propellerlennuk (mis oli muidugi puupüsti täis) mind 2 tunniga Koh Samui saarele transfeeris. Kui välja arvata väike vahejuhtum piiril (loomulikult polnud mul mingit riigist väljumise piletit, kuigi viisa saamiseks on see nõue), mille lahked Tai neiud kiirelt lahendasid, oli saabumine Koh Tao saarele üpris valutu. Koh Samuil liitus minuga siis ka Peeter, kellega õlled ja rummi juba praamil lahti korkisime. Koh Tao on nimelt Koh Samui saarelt 3 tunni tee kaugusel põhjas.
Koh Tao on viimaste aastate jooksul väiksest idüllilisest 1300 inimesega saarest kasvanud tüüpiliseks Tai kuurortsaareks, mida kõrvalsaared Koh Samui ja Koh Phangan on olnud juba päris pikka aega. Selle erinevusega siiski, et Koh Tao on peamiselt keskendunud noorte seljakotisukeldujate teenindamisele, kuna siin on jätkuvalt üks odavamaid OWD sertifitseerimisi ning pärast Cairnsi on Koh Tao aastas välja antavate litsentside arvult teine sukeldumismeka Australasia piirkonnas. Minu jaoks seda enam üllatav fakt, et siinne sukeldumine pole tegelikult üldsegi nii hea, kui sukeldumismeka kohta võiks arvata. Tegime Peetriga kohe esmaspäeval selle lihtsa fakti selgeks 2 sukeldumisega hommikul ühe soomlaste sukeldumiskeskuse kaudu. Koralli oli, nähtavust oli aga mere-elukate arvukus jäi siiski tugevalt alla seninähtule (OK, Great Barrier Reef on ikka suht teine tase vist ka). Seetõttu otsustasin mitte väga enam raha sukeldumisele siin saarel kulutada ning säästa seda pigem tulevasteks sihtkohtadeks. Nädal on olnud põhimõtteliselt Winston Purechill :)
Kohe pärast seda, kui ronisime sukeldumispaadilt tagasi randa, tegime väikse uinaku, et siis kella 6se praamiga põrutada kõrvalsaarele Koh Phanganile. Nimelt toimuvad seal juba viimased 10 aastat ühed Aasia kuulsaimad reivid nimega Full Moon Party. Nagu nimestki võib järeldada, toimuvad need täiskuuöödel. Mingil hetkel avastasid kavalad saareelanikud, et turistide iha narkootikumidest tulvil träänsfäänside pidude järele on oluliselt suurem, kui korra kuus ning nii ongi siginenud juurde ka Blue Moon Party ja muud väiksemad kuupeod. Kuna Blue Moon party korraldajad sattusid kimpu politseiga liigse narkolevi pärast, siis otsustasid nad nüüd selle peo kolida siia Koh Tao saarele. Tulemus on ilmselge - Koh Tao liigub täiskiirusel kuurortsaare saatuse poole ning juba täna on väikesaare chillist vaibist järel vaid kulunud vaip rannal. Seetõttu sai meile Peetriga kiirelt selgeks, et siia kauemaks kui nädal, ei jää. Nüüd siis ongi meil broneeritud Liveaboard Similani saartele, põhirõhuga Richelieu Rock'il. Laeval veedame 4 päeva ning usun, et saame kõvasti paremat sukeldumist, kui seni. Ja Full-moon party ise oli tüüpiline kommertslik tränapidu, kus uimas turistid ja rootsi kuningatütred lasevad nitrovärvides kehamaalingutega ringi ja hüüavad "tuut-tuut" (mingi tränahüüe). Õnneks leidsime Peetriga rannast eemal ühe rokiklubi, kus ma vist mingil hetkel laulsin laval koos bändiga ja taani kuningatütred olevat sillas olnud. Ja kuna igasse kohalikku baari minnes võetakse plätad ära, siis pole mingi ime, et pimedas lähevad need kellegi teise omadega vahetusse. Kuna minu omad olid mingiks hetkeks juba uue omaniku leidnud, siis võtsin need, mis mulle meeldisid ja peab tunnistama, et päris hea valiku otsa sattusin. Ning see on siin täiesti tavaline asi - Islands of Slipperswingers :P

Laht, mis kubiseb haidest

Mango Bay

Gekko, kes laulab "Gekkooooo" (Pille, sa peaks teadma)

Ahjaa, üks tore elamis siiski on siin olnud - nimelt otsustasime ükspäev kohalike vihje peale liikuda saare lõunaosas asuvasse Shark Bay'sse, et seal omal käel järele uurida, kas vastab tõele sealne haiderohkus. Vette saamine oli loomulikult omaette kogemus, kuna kogu rannariba kuulub privaatluksushotellidele, kes meid meie snorgeldamisvarustusega kuidagi randa ei tahtnud lubada. Pärast väikest luuret ning bondilikku sihikindlat ja sirgjoonelist kirurgilist operatsiooni läbi ühe vähemvalvatud luksushotelli, jõudsime siiski randa ning ilma pikemalt mõtlemata sulpsasime kividelt vette. 5 minutiga olime ujunud lahe keskele ning järgmisel hetkel olin vastamisi tosina Black-tip Reef Shark'iga, suurim umbes 1,5 meetrine, väiksem alles väga beebi. Pärast 2-tunnist chilli haide keskel, oli isu täis ja aeg tagasi Sairee Beachile jalutada (meie 600-bahtine bungalow asub saare populaarseima ranna keskel).
Nüüd põrutan kaks päeva veel kohalikel kaelamurdvatel teedel mopeediga ringi, et saare erinevad nurgad ära näha, samal ajal kui Peeter osaleb freedive kursustel ning pühapäeva õhtul astume ööpraamile, mis viib meid Surat Thani ning sealt bussiga Khao Lak'i, Tai lõunaosa läänerannikule, Andamani mere äärde, kust teisipäeva varahommikul astume sukeldumislaevale. Paramparaaaaa....
Ahjaa - soetatud veealune kaamera on end igati hästi tõestanud. Tõestus on siin:

Klounkalad

Pläkk-tipp haikala

Veel üks klounkala

Perspektiivutu