Eile siis jätsin Austraalia selja taha ning pärast 8-tunnist lendu mööda täpselt sama trassi, kui saabudes, jõudsingi juba tuttavasse Kuala Lumpur Low Cost Carrier Terminali. Olles juba kogenud KL-i oludega, hüppasin kiirelt bussi peale (lennujaam on 60km linnast) ning kella poole 6ks olin juba enda hotellis - end väga hästi tõestanud Tune Hotels kesklinna hotellis. Öö maksis praeguse kursi järgi 350 krooni. Hüppasin kiirelt kose alt läbi ja aega viitmata linna peale. Kuna eelmine kord sadas päris tugevalt vihma ning reisimeeleolu polnud kõige parem, siis seekord nautisin seda enam. Kuala Lumpur on tegelikult päris präänik, kõik oleneb lihtsalt sinust endast. OK aga ega hullud päevad ei hüüa tulles - "kiire" paar tundi lõputute koridoridega Bukit Bintang ostukeskustes ning tulemuseks täiendatud hügieenitarbed ning Pikaga kahepeale soetatud Canon G11 kaamera koos veealuse kestaga, mis kokku läks natuke üle 10 000 krooni, kuid on seda väärt arvestades meie pinnaaluseid plaane. Varsti hakkavad siia ilmuma unustamatud veealused kaadrid maailma chillima sukeldumispaari detailideni rafineeritud allveeballeti verivärskest 2010 kavast. Tuur alustab kõigepealt treeninglaagriga Tais, Koh Tao saarel ning kestab eeldatavasti 1-2 nädalat, olenevalt Pika kohanemisvõimest. Uue kava esmaettekanne toimub aga Similani saartel, olles selleks sokutanud ennast mõnele neist sadadest liveaboardidest, mis sinna sõidavad. Sõltuvalt meie ettekande populaarsusest ning sellest sõltuvuses olevatest sissetulekutest otsustame edasised esinemispaigad kuid üks on üpriski kindel - Indoneesiast ei suuda meid keegi eemal hoida, arvestades seda tohutut fännide hordi, mis meid seal eeldatavalt ees ootab. Ütleme ausalt - the world is not enough for us :)
Ei jõudnud uusi Kuala Lumpuri pilte arvutisse tõmmata, vaja lennuki peale joosta ning usutavasti saate järgmised sõnumid juba Koh Taolt.
Ahjaa. Petronas Towerite all kohtusin 4 Eestlasega, kes ka Aasias väiksel tuuril ja nüüd seda lõpetamas. Rääkisid ullujutte meetripikkustest rottidest Chinatownis. Njämm.
Pidage vastu, kaua pole enam jäänud... ;)
Saturday, 27 February 2010
Wednesday, 24 February 2010
C'est la vie, L'Australie
C'la Vie, Australie...
Vabandan, et pole viimasel ajal jõudnud kirjutada. Tüüpiline tudengi värk - mida rohkem venitad, seda rohkem venitad. Kuid nüüd sajab siin Gold Coastil korralikku vihma ning nii ongi hea hostelis memuaaritsemist viljeleda. Loodan, et krokodillipohmakaga toanaaber klõbina peale lalisema ei hakka (kui sisse astusin, kõlas läbi une nasaalne gnagnagnagna).
Pärast unustamatut nädalat Love Boat'il otsustasin kinni haarata võimalusest põrutada ühe Eesti härra autoga Sydneysse. Kuigi algne plaan nägi ette randevuud Coffs Harbouri lähedal elava vanavanaonuga, otsustasin siiski autosõidu mugavust ära kasutades sõita Sydneysse välja. Ette tormates oli logistilises mõttes tegu igati õigustatud sammuga. Eesti kutt, keda nimetame siinkohal Arvo (nimi muudetud...või kas ikka on?), on Ausate Traalijate maal elanud tänaseks pool aastat ning vihtunud metsas/farmis tööd teha, olles selle ajaga endale märkimisväärse summa kõrvale pannud, nii et heal juhul saab nüüd 1,5 kuud rännata. Traditsioonilise päkkerina oli ta kõigepealt soetanud endale kängurude poolt kokku pandud aussimaa au ja uhkuse - 15 aastat vana Holden Commodore'i. Top Gear'i andunud ebafännide huvides märgin, et Holden Commodore on sisuliselt General Motorsi (jah see sama pankroti äärel tegutsev Detroit techno bänd) au ja uhkus - Opel Omega :D Kuid vaatamata esimesel päeval töötamast lakanud konditsioneerile ning pidevas bensiininäljas vaevlevale mootorile, jõudsime siiski pärast 3 päeva kestvussõitu ning 2700km meeldivat maastikutrippi, telkimisega maanteeäärses puhkuspaigas ning ööd Byron Bay kanepiuimases hostelis, maailma kuklapealinna Sydneysse. Ainukese negatiivse uudisena saabus Arvolt SMS, et planeeritud $60-ne sõidukulu osutus tegelikult $150-seks. Põhimõtteliselt oleks saanud sama raha eest lennupileti aga vana hea indiaani vanasõna ütleb ikka - kes oma lollust kahetseb, see sõidab varsti ära koju... :D
Sydney lõi mind algul pehmelt rusikaga näkku- tõeline metropolitään enda pilves lõhkujate ning pilvelõhkujatega. Oli ka paar aasia rahvust aga need ei paistnud pilukate vahelt välja. Ööbimiskohaks sai mul sisuliselt keset linna asuv World Square Hostel, mida võin täitsa vabalt soovitada alternatiivina neile Kings Crossi lycheemajadele, kus paljud päkkerid peatuvad. Muidugi võrreldes Cairnsi hostelite hinnatasemele oli Sydney hoopis teisest puust porgand. Yldsegi pole Sydneys mingi probleem 10000 krooni nädala ajaga ilma suurema probleemita laiaks lüüa, kui just ainult Guunist ei toitu (räme pakivein, kõrvetab maitsemeeled ära).
Reede hommikul aga lajatas hosteli retseptsioon mulle kurikaga kuklasse - hostel on täis bookitud ning minu katsed pikendada enda viibimist on määratud hukkamisele. Soovisid edu heal juhul väljaspool linna mõne koha leidmisel. Selgus, et samal nädalavahetusel toimus Sydneys kolm ylipoppi üritust - AC/DC kontserttuur, Pedede pillerkaar (kolm nädalat kestev Mardi Gras üritustesari) ning mingi kohaliku tähtsusega Poksimatš. Kaotamata aega alustasin operatsiooni "Sõpra tunned hädas". Ette rutates otsustas meeldiv hosteli retseptsonäär mind siiski ühte hosteli haru-varu-tarusse paigutada ning loodetud kogemus pargipingil lesimisest jääb ootama Tour de Asiat. Operatsiooni käigus aga sain kontakti kohalike lahedate Eestlaste kogukonnaga, kellega järgmised õhtud lõbusasti Sydneys veetsin. Ühtegi kohalikku kluppi me küll ei jõudnud kuid see-eest nautisime luksushotelli sviidis vaadet Sydney Ooperimajale ning "Vanale Tallinnale", pühapäeval aga sõõmu kohalikku kultuuriveini - 70000pealise osalejate massiga välilühifilmi festivali Tropfest 2010, mis oma kvaliteetse korralduse, meeliülendavalt hea ilma ja maitseka filmivalikuga suutis mu kultuurikarika jälle täis valada ning meeldiv vine jätkub veel siianigi. Siinkohal tahaks tänada Jaanust, Marekut, Kairitit, Maretit ja muid toredaid kaaskannatajaid lahedalt veedetud aja eest ning loodan, et saame tatsata David Moralese ja London Elektricity järgi veel mõni teinegi kord. Uhh, kui palju toredaid inimesi saab jälle feissi puukida. Wuhuu.
Sydneys kohtusin ka enda esimese Austraalias pesitseva sugulasega, kelleks oli minu vanaema tädipojatütar Adele oma värske abikaasa Don'iga. Igati meeliülendav kohtumine, kuigi algul tundusid nad mind tsipake võõrastavat. Õnneks taipasime kohe algul väiksed dringid teha (Adele siiski mitte, kuna on juba 5ndat kuud õnnistatud kõhuskasvajaga, palju õnne siinkohal) ning varsti kõkutasime üle terve Darling Harbour sadamabaari. Ilmselt olid neil algul väiksed kahtlused minu identiteedi osas ning olid huvitatud alul kohtumisest neutraalsel pinnal. Pärast 3-tunnist trehvnungit aga kirjutas Adele, et olen alati teretulnud neile öömajale, kui aga vajadust näen. Kahjuks olin selleks ajaks juba ette broneerinud enda hosteliööd ning lahkumispäeva olin ka paika pannud teisipäevale. Nii jäigi meil seekord kohtumine lühikeseks kuid loodan südamest neile siiski mingil hetkel jälle külla minna. Tegu igati ägedate veresugulastega, kellega tüli norida ei tasu - Adele on föderaalpolitseinik narkokuritegude alal ning Don töötab Sydney lennujaama tollis samuti smugeldajate avastamisega. Oh dear, oh dear.
Vahepeal olin aga Sydneys jõudnud läbi põhjaliku sisekontrollauditi ning hingeröntgenpiltide analüüsi tõdemuseni, et Austraalias töötamise vastu mul huvi pole. Mitte, et tegu oleks midagi ületamatut - farmitöö saab üpris kiirelt selgeks - kuid minus hakkas võimust võtma huvide konflikt rändamise ning emigreerumise vahel. Tasuva ning samas väärtust loova töö leidmine Austraalias on täna üpris keeruline - sind tahetakse sinna ikkagi enamalt jaolt "orjaks". Samas kui oleksingi leidnud endale sobiva töökoha, oleks see tähendanud pikemaajalist commitmenti, mis aga on vastuolus mu eesmärgiga rännata. Pealegi olin näinud seda osa Austraaliast, mille vastu sügavamalt huvi tundsin (loe: veealune) ning hing tõmbas juba mõni aeg tagasi pigem Aasia poole (mõned teist teavad, et seda huvi presenteerisin juba enne Aussi tulekut). Nii saabuski ühel hetkel valgustatuse hetk - Aussiga jätame hüvasti. Ning kuna eelarve osutus piisavalt kitsaks, otsustasin järgmisesse sihtkohta liikuda võimalikult kiirelt. Elu aasias on võrreldamatult odavam, kui sissetulekud puuduvad :)
Enne aga tahtsin siiski külastada ka Adele isa, Victorit, kes elab Sydneyst 600 km põhjapool, väikses külas nimega Valla. 8-tunnine rongisõit mööda maalilist vaikse ookeani rannikut oli juba lahe kogemus iseenesest. Ning rongilt maha astudes suruski üks vanem meesterahvas enda kortsus käpa mulle pihku "G'day Andres, tere tulemast!". Kuigi Victor pole kunagi Eestikeelses koolis käinud ning Eestimaa pinnale pole ta kunagi jõudnudki, suutis ta siiski aeg-ajalt mind üllatada eestikeelsete väljenditega, seda siiski väga tugeva väliseestlase aktsendiga. Ning kohe kindlasti ei näinud see kõbus vanahärra välja 80-aastasena. Kihutas enda 20 aastat vana Honda Prelude'iga mööda maanteed 110ga ning kurtis, et liiga tihti on politsei kiirust mõõtmas. Veetsin Victori juures kaks ööd, mille jooksul rääkisime maast ja ilmast, tema perekonna ajaloost, eksouniversumitest, demokraatiaparadoksidest ning naistest. Põikasime läbi ka lähedal asuvast Nambucca Headsist, väikesest linnakesest mere ääres. Tegu oli kindlasti quality-time'iga ning kinnitas mulle veelkord, kui vinge suguvõsa mul Austraalias on. Eriti lahe oli see, et sarnaselt minule ärkab ka Victor aeg-ajalt öösiti üles mingi maailmaparandamise lahendusega, mis pähe on karanud. Erinevalt minust aga krapsab ta arvuti juurde ning paneb enda mõtted ka kirja. No on ikka uskumatuid teooriaid härral - paralleeluniversumitest ideaalsete demokraatiamudeliteni :D Ning arvutiga on härra ka igati kursis - viimane kord installis enda arvutil Windows XP nullist üle. Ning kahe päeva jooksul nautisin ühte parimat õlut Austraalias - loomulikult Victori enda pruulikojast garaazhis. Just 2 päeva tagasi villis ta 65 pudelit õlut endale lattu. A Le Coq Premium on Victor Lageri kõrval Žhiguli :D i-le pani täpi 80kraadine kodupuskar aga seda siiski väikestes kogustes. Väike märkus veel: Victor hoidis Gunessi Rekordite Raamatus 21 aastat maailmarekordit purilennunduse distantssõidus - 580 km.
Sõi, vatt nau? Hetkel olen Gold Coastil - täpselt seal kus 4 kuud tagasi maandusin, et sama lennukiga tagasi Kuala Lumpurisse lennata. Sealt edasi lendan pühapäeval Taisse Koh Samui saarele ning sealt praamiga Koh Tao'le, kus liitub minuga mu veealune kuriteokaaslane Jass. Eesmärk on paari kuu jooksul rünnata Aasia parimaid allveekindlusi, haarates samal ajal piiramisrõngasse ka eksiilis elavad rootsi kuningatütred ning röövsaagiks paar klaasi kurikuulsat Teikitiisitekiilakat. Esialgne plaan näeb ette trajektoori Koh Tao -> Similani saared -> Java -> Bali -> Gili -> Sulawesi -> Borneo ning kui eelarve väga viltu ei vea, siis äkki ka mõni veelgi eksootilisem paik. Igatahes mitte midagi kontimurdvat (kui 20 kilone sukeldumisvarustusega täidetud seljakott välja arvata) kuid ettevaatuse mõttes käin täna siiski kohalikus vaktsineerimispunktis ning loodan saada paar tuimestavat laksu ja kotitäie malaariatablette.
Alates laupäevast on siis ka Austraalia number ajalugu - kättesaadav jälle Eesti numbrilt +3725082553. Helistamine kallis, ärasõnumine teretulnud.
Netiühendus peaks Aasias siiski mingil määral toimima, kuigi Indoneesia osas pead ei anna (Gili saartel pole elektritki tihtipeale). Seega hoidke silm peal siin. Võib-olla paneb Jass ka enda kuiva huumorit siia sekka. Bwuhähää...
Eestikeelne huumor hakkab ära kaduma krt...
Sunday, 14 February 2010
Tursked tursad ja haljad haid
...ja ongi saabunud aeg pakkida enda seljakott kokku...ja sukeldumiskott...ja fotokott...nagu isegi aru saate, on asi seljakotirändamisest päris kaugel. Samas olen ma juba nii kaugele enda sukeldumiskarjääriga tulnud, et üpris tobe oleks kolm nädalat tagasi soetatud varustus maha müüa.
Aga vajutagem kõigepealt rewind nuppu ja edastagem teile kõigepealt mu senise Austraalia elu parima nädala sündmused nüüd ja kohe:
Nagu viimane postitus teatas, seadis me kaljas purjed jälle mere poole ning hommikuks leidsime end juba jälle paradiisist. Seekord aga oli ilm oluliselt muutunud ning kohe esimesel päeval saabusime ühte mu unistuste sukeldumispaika nimega Cod Hole, kus elab perekond kartuliturskasid :D (ingl. Potato Cod). Tegemist oli suurima kalaga, kellega ma nina vastamisi olen olnud. Tõelised hiiglased, kes samas on vilkad ja kiired nagu haid. Väike fotosüüdistus siis ka:
Lisaks tursketele turskadele oli sukeldumispaigas ruumi ka vähemalt kümnele haljale haitüdrukule, kes igal võimalusel laia naeratusega enda saledat keha tahtsid eksponeerida:
Unustamatuks kujunes ka öösukeldumine nende samade turskete turskade seltsis. Kui senimaani oli öösukeldumine minu jaoks tähendanud seda, et minu sukeldumislambi valguses pidasid punaahvenad (Red Bass) jahti väikestele kaladele, siis nüüd olid nad liikunud ühe nõksu võrra toitumisahelas allapoole ning Tursked Tursad olid võtnud nende positsiooni üle. Ahned ahvenapoisid pidid seekord hoidma näljaste nägudega kauget distantsi, kuna vastasel juhul oleks neid endid nahka pistetud. Aga fakt on see, et näha pooleteise meetri pikkust turska sinu silme eest mööda tuiskamas ning järgmisel hetkel 20cm pikkust kala pooleks rebimas, on vaatepilt, mida on raske unustada. Ja lööklaine, mis tursa sabast samal hetkel tekkis, paiskas mul regu suust. Sel ööl igatahes vange ei võetud :D
Pärast vinget reisi algust anti meile õhtusöögil teada, et hiivame kohe pärast viimase külalise ampsu ankru ning ees ootab 8-tunnine merereis kaugele Osprey Reefile. See üksildane ja maagiline riif pole osa Suurest Vallrahust vaid on täiesti eraldiseisev, 1200m sügavuselt kerkiv vulkaaniline riif, mis on koduks sadadele, kui mitte tuhandetele haidele ning on üldse üks ütlemata vinge koht. Eelmisel nädalal polnud me sinna sõitnud tänu tugevale tuulele kuid seekord pidavat see õnnestuma, kuigi tuul päris vaibunud veel ei olnud. Terve öö loksumist (oleksin äärepealt voodist välja kukkunud) aga kohale me jõudsime:
Ooooiiioiioioioioiooiiiii, mis meid seal ees ootas. Kuigi laine oli päris korralik, leidis Trip Director siiski, et võib vette hüpata ning nii kui ma pea vee alla sain - oli tunne, nagu ma oleksin akvaariumis. Meeletult suures, läbipaistvas akvaariumis. Sest tänu enda unikaalsele auskohale avamerel, oli siinne nähtavus üle 50 meetri!!! Ma pole elu sees midagi sellist näinud ning mu süda hüppas rõõmust kõrgemale kui Sergei Bubka omal ajal (5.90m). Ja muidugi sukeldumiskoht oli ka omaette paradiis. Lugematul hulgal avastamistväärt tunneleid, kus närvikõdistada (kas ikka mahub teisest otsast välja) ja muidugi majesteetlik sügavikku kukkuv sein, mille ääres kulgesid enda igapäevaradupidi Grey Reef Sharkid ning kui mu silm mind ei petnud, siis ka üks Silvertip (mis on päris haruldane isend, räägitavat). Igatahes võite nautida samasuguseid vaateid, nagu mul õnnestus teha: http://www.youtube.com/watch?v=1uPUNQBnljo. Kahjuks aga jäi tänu liiga suurele lainetusele ära üks teine tippsündmus, mida olin oodanud - haide toitmine. No mis teha, mõni teine kord :)
Seekord suutsin end erinevatest viperustest ilusti eemal hoida ning navigatsiooniandur töötas ka laitmatult, mida ei saa öelda paljude teiste kohta. Ühe sukeldumispaari tõime öösukeldumisel tagasi umbes poole kilomeetri kauguselt :-J
Laeval kohtusin ka paljude toredate inimestega, ühed toredamad kui teised ja üks veelgi toredam. Ja nii saigi teoks see mu esimene truubljuu laevarõumänss. Sadamasse jõudes andis meeskond mulle hüüdnimeks "Roof Romancer", kuna enamik mu öid möödusid päikesetekil, mitte ühiskajutis. Ning nüüd olen ma ka ajalukku kirjutatud, kuna pärast seda reisi karmistati reegleid, mis reguleerivad päikesetekil külalistega peituse mängimist. Tundub, et üks konservatiivne inglise vanahärra oli öösel tekile sattunud samal ajal, kui päike varjutas kuud... :D
Aga nüüd siis on jälle argipäev käes ja reisisihiks seekord linn, kuhu vähegi Austraaliast lugu pidav külaline peaks korrakski enda varbad seadma - Sydney. Nimelt selgus nädal tagasi, et üks eesti kutt sõidab Cairnsist Sydneysse ja on valmis lahkelt minuga istekohta jagama, kui temaga bensiiniraha klatin. Kokku tuleb ühe otsa eest umbes $60 näkku, mis on ülimalt hea tulemus, arvestades, et rändan kahe suure pluss väikse fotokotiga. Lennureis oleks maksnud umbes $200 ning bussiga üldse mingi ulmesumma. Seega äss diil ja vaja võimalusest kinni haarata. Pealegi olen ammu tahtnud ikka enda Austraalia sugulastele ka külla minna, neist ühed asuvad Sydneys ja üks 800km põhjapool. Hetke plaan on selline, et kõigepealt põrutan Sydneysse ja katsun seal enda kanda kinnitada ning võimalikult kiiresti töökoht leida, külastades samal ajal ka sealseid sugulasi. Kui töökoht olemas ning rahaline seis rohkem kindlustatud, võtan ühe nädalavahetuse vabaks ning sõidan põhjapoole paariks päevaks, et siis Viktorile külla minna ja ka seal väikest sukeldumist korraldada. Lennupiletid selle väikse vahemaa peale on odavad, umbes $50, kui hea diili otsa satud. Igatahes tundub mõistlikum enda baaslaager kõigepealt püsti seada ja alles siis luureretkedega algust teha.
Loodan ka allpool enda sukeldumisvarustust täiel rinnal rakendada, kuigi kardetavasti tööks seda nimetada on raske. Pigem olen õnnelik, kui saan sukelduda tasuta, olles vastutasuks grupiliider. Tegu oluliselt erineva sukeldumisega, kui siin põhja troopilises vööndis. Haid on suuremad ja ohtlikumad ning elamused teravamad ;)
Seniks aga rõõsat sõbrapäeva ning ärge lumme ära uppuge!
Aga vajutagem kõigepealt rewind nuppu ja edastagem teile kõigepealt mu senise Austraalia elu parima nädala sündmused nüüd ja kohe:
Nagu viimane postitus teatas, seadis me kaljas purjed jälle mere poole ning hommikuks leidsime end juba jälle paradiisist. Seekord aga oli ilm oluliselt muutunud ning kohe esimesel päeval saabusime ühte mu unistuste sukeldumispaika nimega Cod Hole, kus elab perekond kartuliturskasid :D (ingl. Potato Cod). Tegemist oli suurima kalaga, kellega ma nina vastamisi olen olnud. Tõelised hiiglased, kes samas on vilkad ja kiired nagu haid. Väike fotosüüdistus siis ka:
See muuseas oli üks väiksemaid isendeid seal :)
Sõbralik armas "väike" meetripikkune kood :)
Unustamatult fun seltskond, iga kell läheks luurele nendega :)
Lisaks tursketele turskadele oli sukeldumispaigas ruumi ka vähemalt kümnele haljale haitüdrukule, kes igal võimalusel laia naeratusega enda saledat keha tahtsid eksponeerida:
Vait-Tipp sooritamas järjekordset möödumismanöövrit
Unustamatuks kujunes ka öösukeldumine nende samade turskete turskade seltsis. Kui senimaani oli öösukeldumine minu jaoks tähendanud seda, et minu sukeldumislambi valguses pidasid punaahvenad (Red Bass) jahti väikestele kaladele, siis nüüd olid nad liikunud ühe nõksu võrra toitumisahelas allapoole ning Tursked Tursad olid võtnud nende positsiooni üle. Ahned ahvenapoisid pidid seekord hoidma näljaste nägudega kauget distantsi, kuna vastasel juhul oleks neid endid nahka pistetud. Aga fakt on see, et näha pooleteise meetri pikkust turska sinu silme eest mööda tuiskamas ning järgmisel hetkel 20cm pikkust kala pooleks rebimas, on vaatepilt, mida on raske unustada. Ja lööklaine, mis tursa sabast samal hetkel tekkis, paiskas mul regu suust. Sel ööl igatahes vange ei võetud :D
Pärast vinget reisi algust anti meile õhtusöögil teada, et hiivame kohe pärast viimase külalise ampsu ankru ning ees ootab 8-tunnine merereis kaugele Osprey Reefile. See üksildane ja maagiline riif pole osa Suurest Vallrahust vaid on täiesti eraldiseisev, 1200m sügavuselt kerkiv vulkaaniline riif, mis on koduks sadadele, kui mitte tuhandetele haidele ning on üldse üks ütlemata vinge koht. Eelmisel nädalal polnud me sinna sõitnud tänu tugevale tuulele kuid seekord pidavat see õnnestuma, kuigi tuul päris vaibunud veel ei olnud. Terve öö loksumist (oleksin äärepealt voodist välja kukkunud) aga kohale me jõudsime:
Meie nädalane teekond
Ooooiiioiioioioioiooiiiii, mis meid seal ees ootas. Kuigi laine oli päris korralik, leidis Trip Director siiski, et võib vette hüpata ning nii kui ma pea vee alla sain - oli tunne, nagu ma oleksin akvaariumis. Meeletult suures, läbipaistvas akvaariumis. Sest tänu enda unikaalsele auskohale avamerel, oli siinne nähtavus üle 50 meetri!!! Ma pole elu sees midagi sellist näinud ning mu süda hüppas rõõmust kõrgemale kui Sergei Bubka omal ajal (5.90m). Ja muidugi sukeldumiskoht oli ka omaette paradiis. Lugematul hulgal avastamistväärt tunneleid, kus närvikõdistada (kas ikka mahub teisest otsast välja) ja muidugi majesteetlik sügavikku kukkuv sein, mille ääres kulgesid enda igapäevaradupidi Grey Reef Sharkid ning kui mu silm mind ei petnud, siis ka üks Silvertip (mis on päris haruldane isend, räägitavat). Igatahes võite nautida samasuguseid vaateid, nagu mul õnnestus teha: http://www.youtube.com/watch?v=1uPUNQBnljo. Kahjuks aga jäi tänu liiga suurele lainetusele ära üks teine tippsündmus, mida olin oodanud - haide toitmine. No mis teha, mõni teine kord :)
Seekord suutsin end erinevatest viperustest ilusti eemal hoida ning navigatsiooniandur töötas ka laitmatult, mida ei saa öelda paljude teiste kohta. Ühe sukeldumispaari tõime öösukeldumisel tagasi umbes poole kilomeetri kauguselt :-J
Laeval kohtusin ka paljude toredate inimestega, ühed toredamad kui teised ja üks veelgi toredam. Ja nii saigi teoks see mu esimene truubljuu laevarõumänss. Sadamasse jõudes andis meeskond mulle hüüdnimeks "Roof Romancer", kuna enamik mu öid möödusid päikesetekil, mitte ühiskajutis. Ning nüüd olen ma ka ajalukku kirjutatud, kuna pärast seda reisi karmistati reegleid, mis reguleerivad päikesetekil külalistega peituse mängimist. Tundub, et üks konservatiivne inglise vanahärra oli öösel tekile sattunud samal ajal, kui päike varjutas kuud... :D
Aga nüüd siis on jälle argipäev käes ja reisisihiks seekord linn, kuhu vähegi Austraaliast lugu pidav külaline peaks korrakski enda varbad seadma - Sydney. Nimelt selgus nädal tagasi, et üks eesti kutt sõidab Cairnsist Sydneysse ja on valmis lahkelt minuga istekohta jagama, kui temaga bensiiniraha klatin. Kokku tuleb ühe otsa eest umbes $60 näkku, mis on ülimalt hea tulemus, arvestades, et rändan kahe suure pluss väikse fotokotiga. Lennureis oleks maksnud umbes $200 ning bussiga üldse mingi ulmesumma. Seega äss diil ja vaja võimalusest kinni haarata. Pealegi olen ammu tahtnud ikka enda Austraalia sugulastele ka külla minna, neist ühed asuvad Sydneys ja üks 800km põhjapool. Hetke plaan on selline, et kõigepealt põrutan Sydneysse ja katsun seal enda kanda kinnitada ning võimalikult kiiresti töökoht leida, külastades samal ajal ka sealseid sugulasi. Kui töökoht olemas ning rahaline seis rohkem kindlustatud, võtan ühe nädalavahetuse vabaks ning sõidan põhjapoole paariks päevaks, et siis Viktorile külla minna ja ka seal väikest sukeldumist korraldada. Lennupiletid selle väikse vahemaa peale on odavad, umbes $50, kui hea diili otsa satud. Igatahes tundub mõistlikum enda baaslaager kõigepealt püsti seada ja alles siis luureretkedega algust teha.
Loodan ka allpool enda sukeldumisvarustust täiel rinnal rakendada, kuigi kardetavasti tööks seda nimetada on raske. Pigem olen õnnelik, kui saan sukelduda tasuta, olles vastutasuks grupiliider. Tegu oluliselt erineva sukeldumisega, kui siin põhja troopilises vööndis. Haid on suuremad ja ohtlikumad ning elamused teravamad ;)
Seniks aga rõõsat sõbrapäeva ning ärge lumme ära uppuge!
Wednesday, 3 February 2010
Väike vahepala
Uhhhuuuuu. Mul praegu 3-tunnine paus linnas, et siis jälle naasta laevale ning merele põrutada. Kui juba põrutamiseks läks, siis mul oli üks põrutavamaid nädalaid mu elus. Pidasin laeval nimekirja asjadest, mida siia kirjutada, muidu lähevad meelest ära :D
Nädal tagasi sõitsime siis õhtul merele ning peale õhtuse väikse istumise meil midagi erilist ei toimunud ning varsti kobisin magama. Hommikul jõudsime siis esimesse sukeldumispaika ning action algas :) Põhimõtteliselt algas päev kell 6 ning lõppes kell 9 nagu sukeldumislaeval tavaks. Seekordne reis oli aga eriline selle poolest, et kuigi meid 2 nädalat tagasi kimbutanud troopiline tsüklon Olga oli liikunud sisemaale, mõjutas ta siiski meie ilma. Probleem selles, et tuul merel puhus pidevalt u 15-20 m/s ning lained olid kohati 2m kõrgused. Suurim probleem aga oli tuule suund, mis otsustas puhuda põhjast. Samas juhtub seda heal juhul korra aastas mõneks nädalaks, mistõttu on enamik sukeldumiskohti paigutatud riifi põhjaosadesse, kuna enamasti puhub tuul lõunast. See aga tähendas, et meil ei õnnestunud silduda vingeimates sukeldumiskohtades ning pidime leppima enam-vähem kohtadega (ette rutates minu jaoks siiski väga vingetega).
Minu töö seisnes sukeldumistekil teiste assisteerimisega, valvepidamisega sukeldumistel ning väikestviisi koristamisega. Üldiselt suhteliselt pingelised päevad ning eriti puhkust ei saanud. Samas sukeldusin iga päev vähemalt 2 korda. Samas ühtegi gruppi minul juhtida ei lastud, mis on ka iseenesest mõistetav, kuna tingimused olid päris keerulised. Parim nähtavus, mida nädala jooksul kohtasime, oli 20 m, halvim u 5 m. Keskmine nähtavus neis paikades on tavaliselt 25 m.
Meeskond on fantastiline. Pühendunud professionaalid, kes samas oskavad olla chillid ning nautida sukeldumist ja olla sõbralikud reisijate suhtes olenemata sellest, millise jamaga nad hakkama saavad. Ja mis kõige lahedam - neil kõigil on ülimalt hea muusikamaitse ning kui meeskond kogu kupatusega pärast iga söögikorda köögis nõusid peseb ja kuivatab (uskumatu meeskonnatöö, kui 35 inimese nõud saavad tehtud 20 minutiga), on täitsa tavaline, et taustal mängib George Benson, St.Germain või Stevie Wonderi "Superstition" :D Pean tunnistama, et mul oli suur au olla nende hulgas, kui täna hommikul reisijad maabusid ning lahkumispisaraid valasid. Mind kiideti nii meeskonna kui reisijate poolt äärmise abivalmiduse ning töökuse eest ning paljudega olen juba päris suur sõber. Kusjuures paar päeva tagasi helistas Richard, meie trip director kontorisse ning sai teada, et tegelikult on mind planeeritud ainult üheks nädalaks laevale, tänu mu hilisele broneerimisele. Elasin selle teadmisega terve reisi ning kirusin ilma, mis ei lubanud mul sukelduda maailmakuulsal Osprey Reef'il kümnete haide keskel või Cod Hole'is, kus on praktiliselt garanteeritud kohtuda inimesesuuruste kaladega. Ja täna just 10 min enne mu töö lõppu tuli kapten minu juurde ja küsis, kas ma ei tahaks jääda üheks nädalaks veel, kuna neil palju reisijad järgmine nädal ning abikäed on teretulnud. Ma oleks hüpanud talle kaela rõõmust (meremeeste värk :D). Seega on mulle antud teine võimalus need maailmakuulsad kohad siiski ära näha. Võib-olla oli oma osa selles ka ühel reisijal, kellega laeval eriti hästi läbi sain ja teda aitasin igal võimalikul hetkel, kuna tal oli neeruoperatsioon hiljuti ning füüsiline pool veel nõrk. Eile õhtul ütles ta, et läheb kontorist läbi pärast reisi ja poetab minu toetuseks paar sõna.
Sukeldusime aga sellistes kohtades nagu Pixies Pinnacle (http://www.youtube.com/watch?v=7Te2K4CJEIs&feature=related), Vertical Gardens, Steve's Bommie (http://www.youtube.com/watch?v=xubNk67byEI), Cod Wall, Challenger Bay jpm. Steve's Bommie oli ERITI uskumatu koht. 30 m sügavuselt vertikaalselt tõusev ümmargune korallriif, mis on sisuliselt kaetud parves ujuvate kaladega, Barrakuudad, Trevallyd, värvilised ja kirjud kalad ning sina nende keskel, ilma et nood teist nägugi teeks. Lisaks tiirutas meetri kauguselt mööda 2m pikkune Grey Reef shark ning muud elukad, rääkimata korallide vahel pesitsevatest haruldustest nagu Wobbegong shark ja Stonefish.
Igatahes oli sukeldumine sellel laeval hoolimata halbadest tingimustest ülim nauding. Loodan järgmine nädal lisa saada.
Kiirelt sukeldumishuvilistele ka üks ülevaade sukeldumisest "gone bad". Tegu oli öösukeldumisega, mis algas juba stressiga, kuna mu lambil oli aku tühjaks saamas ja avastasin selle alles vee all. Otsustasin siiski jätkata ning vastu pidada. Hoovus oli päris tugev ning pidime pidevalt jalgadele valu andma, et mitte minema ujuda. Pärast 25 minutilist sukeldumist tundsin, kuidas hoovus on muutnud suunda vastupidiseks. Heitsin pilgu üles ning oma ehmatuseks ei näinud ma enam laeva laternaid. Olime enda paarilisega kahekesi, kuigi orinenteerumise järgi oleks pidanud laev meie kohal olema. Hakkasime tasakesi ülespoole liikuma kuid minus hakkas paanika võimust võtma, kuna olin kaotanud orientatsiooni ning tundus, et oleme hoovusega kaasa läinud ning sukeldumispaigast kaugele driftinud. Püüdsin rahulikuks jääda ja asjalikku meelt säilitada kuid mingi hetk pärast järgmise nurga taha jõudmist muutus hoovis nii tugevaks, et pidime korallide külge klammerduma, et paigal püsida, kuna lestadega enam paigal ei püsinud. Ning siis saabus ka paanika ja meeletu soov pinnale kihutada (olime 15m sügavusel). Õnneks meenus treening ning haarasin esimesest korallist kõvasti kinni ja hingasin minuti sügavalt sisse-välja ja sain kontrolli enda üle tagasi. Näitasin siis paarilisele, et aeg üles minna ja vaadata, mis värk on. Pinnale jõudes nägime laeva umbes 200 m kaugusel tiirutamas ning meist hoovuse tõttu eemaldumas. Mingi ime läbi aga märkasin endast 10 m kaugusel sildumispoid ning kogu jõuvaruga sumasin ja haarasin sellest kinni, paariline minu küljes rippumas. Siis vilistasin ja vehkisin enda kustuma hakkava lambiga nii palju kui võimalik ja puhusin enda märkamispoi (surface marker buoy) täis, et siis valgust sinna sisse näidata. Õnneks on Austraalias, eriti aga Queenslandis sukeldumiseeskirjad ja reeglid väga karmid ning laeval on alati olemas valvur, kes kogu aeg sukeldujatel silma peal hoiab, mistõttu ma väga ei muretsenud, kas meid märgatakse. Seda enam, et hoovus enam meid ära ei viinud tänu kinnituspoile, mille küljes rippusime. Läks 10 min enne, kui meieni jõudis kummipaat, mis meid tagasi laeva toimetas. Siis selgus ka põhjus, miks me ära eksisime. Õigemini me ei eksinud ära vaid laev oli sunnitud oma kohalt lahkuma. Nimelt oli samas piirkonnas kaks tugevat tormi kokku jooksnud, mille tulemusel nii hoovus kui tuule suund muutis poole tunni jooksul nii järsult suunda, et laev triivis riifi otsa. Õnneks märkas valvesolev meeskond seda viimasel hetkel ning kõige hullem suudeti ära hoida, laev jäi terveks kuid kiirustades raiuti pooled kinnitusnöörid läbi, et laev saaks riifilt minema põrutada. See selgitas ka, miks me ei leidnud tagasiteel laeva ning kinnitusnööre. Ning lõpuks selgus, et kinnituspoi, millest ma kinni haarasin, oli veel pool tundi tagasi hoidnud enda küljes meie laeva. Seega polnud mu navigatsioonil viga midagi ja kõik oleks väga hästi olnud, kui poleks hoovuse ja tuule muutust olnud. Igatahes on mul nüüd järjekordne hea kogemus sellest, kuidas väiksest stressielemendist saab ühel hetkel mitme asja kokkulangemisel paanika ning kuidas treening ja kogemus aitasid sellest ise üle saada, kuigi pean tunnistama, et ärevus kestis veel pool tundigi pärast tagasi laevale jõudmist.
Teine vahejuhtum oli seoses kiirustamisega. Nimelt otsustas trip director viimasel hetkel, et võin ühele drift sukeldumisele kaasa minna. Tegemist siis sukeldumisega, mis toimub tugevas hoovuses ning sukeldujad visatakse riifi ühes otsas kummipaadist välja, siis triivitakse hoovusega teise otsa ja korjatakse jälle paadi peale. Poolel teel drop zone'i, kui panin endale maski ette, murdus mu maski kinnitusrihm ning tõenäoliselt poleks ma saanud sukelduda, kui ühel kogenud sukeldujal poleks olnud varumaski taskus. Järgmisena kukkus mu balloon BCD kinnitusrihma vahelt välja aga õnneks on mu BCD-l turvarihm ning balloon jäi rippuma. Teiste abiga saime ballooni tagasi paika ja juhtum lahenes. Nii kui olime vee alla langenud, tahtsin kontrollida enda sügavust ja siis saabus shokk. Olin kiirustades unustanud enda kompuutri käele panna. Paanikaks polnud muidugi põhjust, kuna sukeldusime grupiga ning kogemust siiski piisavalt, et tunnetada sügavust ja tõusukiirust ning kokkuvõttes lahenes kõik väga ilusti. Ainult et pärast seda sukeldumist ma sel päeval rohkem enam ei sukeldunud, turvalisuse mõttes. Õppisin sellest vahejuhtumist, et alati on mõistlik tähtsaid varustuse osi dubleerida. Varumask taskus ja sügavusmõõtur regulaatori konsooli küljes on igati abiks :)
Üks kurb uudis veel - mind neli aastat truult teeninud Canon 30D peegelkaamera andis pühapäeval otsad, kuna kukkus paariks minutiks 1cm-sesse soolavette ning sisu kõrbes ära. Objektiivid on korras kuid kaamera ise enam ellu ei ärka. Tõenäoliselt olen sunnitud enda objektiivid maha müüma ning saadud raha eest ostma korraliku taskukaamera (a la Canon G10 vmt), mille saaks ka vee alla kaasa tirida vajadusel. Rändamine mitme objektiiviga on päris keeruline ning leian, et saatus otsustas mulle siinkohal sellekohase vihje anda. Õnneks senised pildid on ilusti arvutis olemas ja koopia ka välisel kõvakettal.
Eesti aja järgi kell 10 sõidab laev jälle merele. Ilmateade lubab tuule suuna muutust, mis loodetavasti siis peab ka paika ja saan sukelduda neis vingetes paikades, millest olen unistanud :)
Tervis ja meeleolu on igati tibens-tobens ning paljud laeval soovitasid mul ikka sukeldumisega edasi tegeleda, kuigi instruktoriks pürgimise osas soovitati kõigepealt natuke oodata ning kogemust koguda divemasterina, mis aga tähendaks, et pean endale raha teenima kõrvalt. Tõenäoliselt on see mõistlikuim variant hetkel ning nädala pärast liigun siit natuke allapoole mõnda farmi enda rahakoti sisu täiendama. Sukeldumisvarustusega rändamine on muidugi omaette koomika aga kokkuvõttes, kui see tegevus sul ikka nii väga hinges püsib, on mõistlik oma varustust hoida, seda enam, et nüüd kui regulaatorikomplekt on 1700 krooni eest värske hoolduse läbi teinud ja kogu varustus väga hästi istub, eriti rahul olen enda BCD-ga, mis on ülimalt mugav nii vee all kui pinnal. Ainult lestad hakkavad otsi andma, praod on juba sees. Katsun sel nädalal veel hakkama saada aga tulevikus tuleb uute peale mõtlema hakata.
Lõpetuseks väike eelvaade sellele, mis mind loodetavasti järgmisel nädalal ees ootab:
http://www.youtube.com/watch?v=1uPUNQBnljo
Troopiliste tervitustega,
Teie Andy
Sukeldusime aga sellistes kohtades nagu Pixies Pinnacle (http://www.youtube.com/watch?v=7Te2K4CJEIs&feature=related), Vertical Gardens, Steve's Bommie (http://www.youtube.com/watch?v=xubNk67byEI), Cod Wall, Challenger Bay jpm. Steve's Bommie oli ERITI uskumatu koht. 30 m sügavuselt vertikaalselt tõusev ümmargune korallriif, mis on sisuliselt kaetud parves ujuvate kaladega, Barrakuudad, Trevallyd, värvilised ja kirjud kalad ning sina nende keskel, ilma et nood teist nägugi teeks. Lisaks tiirutas meetri kauguselt mööda 2m pikkune Grey Reef shark ning muud elukad, rääkimata korallide vahel pesitsevatest haruldustest nagu Wobbegong shark ja Stonefish.
Wobbegong shark
Stonefish
Grey Reef Shark
Igatahes oli sukeldumine sellel laeval hoolimata halbadest tingimustest ülim nauding. Loodan järgmine nädal lisa saada.
Kiirelt sukeldumishuvilistele ka üks ülevaade sukeldumisest "gone bad". Tegu oli öösukeldumisega, mis algas juba stressiga, kuna mu lambil oli aku tühjaks saamas ja avastasin selle alles vee all. Otsustasin siiski jätkata ning vastu pidada. Hoovus oli päris tugev ning pidime pidevalt jalgadele valu andma, et mitte minema ujuda. Pärast 25 minutilist sukeldumist tundsin, kuidas hoovus on muutnud suunda vastupidiseks. Heitsin pilgu üles ning oma ehmatuseks ei näinud ma enam laeva laternaid. Olime enda paarilisega kahekesi, kuigi orinenteerumise järgi oleks pidanud laev meie kohal olema. Hakkasime tasakesi ülespoole liikuma kuid minus hakkas paanika võimust võtma, kuna olin kaotanud orientatsiooni ning tundus, et oleme hoovusega kaasa läinud ning sukeldumispaigast kaugele driftinud. Püüdsin rahulikuks jääda ja asjalikku meelt säilitada kuid mingi hetk pärast järgmise nurga taha jõudmist muutus hoovis nii tugevaks, et pidime korallide külge klammerduma, et paigal püsida, kuna lestadega enam paigal ei püsinud. Ning siis saabus ka paanika ja meeletu soov pinnale kihutada (olime 15m sügavusel). Õnneks meenus treening ning haarasin esimesest korallist kõvasti kinni ja hingasin minuti sügavalt sisse-välja ja sain kontrolli enda üle tagasi. Näitasin siis paarilisele, et aeg üles minna ja vaadata, mis värk on. Pinnale jõudes nägime laeva umbes 200 m kaugusel tiirutamas ning meist hoovuse tõttu eemaldumas. Mingi ime läbi aga märkasin endast 10 m kaugusel sildumispoid ning kogu jõuvaruga sumasin ja haarasin sellest kinni, paariline minu küljes rippumas. Siis vilistasin ja vehkisin enda kustuma hakkava lambiga nii palju kui võimalik ja puhusin enda märkamispoi (surface marker buoy) täis, et siis valgust sinna sisse näidata. Õnneks on Austraalias, eriti aga Queenslandis sukeldumiseeskirjad ja reeglid väga karmid ning laeval on alati olemas valvur, kes kogu aeg sukeldujatel silma peal hoiab, mistõttu ma väga ei muretsenud, kas meid märgatakse. Seda enam, et hoovus enam meid ära ei viinud tänu kinnituspoile, mille küljes rippusime. Läks 10 min enne, kui meieni jõudis kummipaat, mis meid tagasi laeva toimetas. Siis selgus ka põhjus, miks me ära eksisime. Õigemini me ei eksinud ära vaid laev oli sunnitud oma kohalt lahkuma. Nimelt oli samas piirkonnas kaks tugevat tormi kokku jooksnud, mille tulemusel nii hoovus kui tuule suund muutis poole tunni jooksul nii järsult suunda, et laev triivis riifi otsa. Õnneks märkas valvesolev meeskond seda viimasel hetkel ning kõige hullem suudeti ära hoida, laev jäi terveks kuid kiirustades raiuti pooled kinnitusnöörid läbi, et laev saaks riifilt minema põrutada. See selgitas ka, miks me ei leidnud tagasiteel laeva ning kinnitusnööre. Ning lõpuks selgus, et kinnituspoi, millest ma kinni haarasin, oli veel pool tundi tagasi hoidnud enda küljes meie laeva. Seega polnud mu navigatsioonil viga midagi ja kõik oleks väga hästi olnud, kui poleks hoovuse ja tuule muutust olnud. Igatahes on mul nüüd järjekordne hea kogemus sellest, kuidas väiksest stressielemendist saab ühel hetkel mitme asja kokkulangemisel paanika ning kuidas treening ja kogemus aitasid sellest ise üle saada, kuigi pean tunnistama, et ärevus kestis veel pool tundigi pärast tagasi laevale jõudmist.
Teine vahejuhtum oli seoses kiirustamisega. Nimelt otsustas trip director viimasel hetkel, et võin ühele drift sukeldumisele kaasa minna. Tegemist siis sukeldumisega, mis toimub tugevas hoovuses ning sukeldujad visatakse riifi ühes otsas kummipaadist välja, siis triivitakse hoovusega teise otsa ja korjatakse jälle paadi peale. Poolel teel drop zone'i, kui panin endale maski ette, murdus mu maski kinnitusrihm ning tõenäoliselt poleks ma saanud sukelduda, kui ühel kogenud sukeldujal poleks olnud varumaski taskus. Järgmisena kukkus mu balloon BCD kinnitusrihma vahelt välja aga õnneks on mu BCD-l turvarihm ning balloon jäi rippuma. Teiste abiga saime ballooni tagasi paika ja juhtum lahenes. Nii kui olime vee alla langenud, tahtsin kontrollida enda sügavust ja siis saabus shokk. Olin kiirustades unustanud enda kompuutri käele panna. Paanikaks polnud muidugi põhjust, kuna sukeldusime grupiga ning kogemust siiski piisavalt, et tunnetada sügavust ja tõusukiirust ning kokkuvõttes lahenes kõik väga ilusti. Ainult et pärast seda sukeldumist ma sel päeval rohkem enam ei sukeldunud, turvalisuse mõttes. Õppisin sellest vahejuhtumist, et alati on mõistlik tähtsaid varustuse osi dubleerida. Varumask taskus ja sügavusmõõtur regulaatori konsooli küljes on igati abiks :)
Üks kurb uudis veel - mind neli aastat truult teeninud Canon 30D peegelkaamera andis pühapäeval otsad, kuna kukkus paariks minutiks 1cm-sesse soolavette ning sisu kõrbes ära. Objektiivid on korras kuid kaamera ise enam ellu ei ärka. Tõenäoliselt olen sunnitud enda objektiivid maha müüma ning saadud raha eest ostma korraliku taskukaamera (a la Canon G10 vmt), mille saaks ka vee alla kaasa tirida vajadusel. Rändamine mitme objektiiviga on päris keeruline ning leian, et saatus otsustas mulle siinkohal sellekohase vihje anda. Õnneks senised pildid on ilusti arvutis olemas ja koopia ka välisel kõvakettal.
Eesti aja järgi kell 10 sõidab laev jälle merele. Ilmateade lubab tuule suuna muutust, mis loodetavasti siis peab ka paika ja saan sukelduda neis vingetes paikades, millest olen unistanud :)
Tervis ja meeleolu on igati tibens-tobens ning paljud laeval soovitasid mul ikka sukeldumisega edasi tegeleda, kuigi instruktoriks pürgimise osas soovitati kõigepealt natuke oodata ning kogemust koguda divemasterina, mis aga tähendaks, et pean endale raha teenima kõrvalt. Tõenäoliselt on see mõistlikuim variant hetkel ning nädala pärast liigun siit natuke allapoole mõnda farmi enda rahakoti sisu täiendama. Sukeldumisvarustusega rändamine on muidugi omaette koomika aga kokkuvõttes, kui see tegevus sul ikka nii väga hinges püsib, on mõistlik oma varustust hoida, seda enam, et nüüd kui regulaatorikomplekt on 1700 krooni eest värske hoolduse läbi teinud ja kogu varustus väga hästi istub, eriti rahul olen enda BCD-ga, mis on ülimalt mugav nii vee all kui pinnal. Ainult lestad hakkavad otsi andma, praod on juba sees. Katsun sel nädalal veel hakkama saada aga tulevikus tuleb uute peale mõtlema hakata.
Lõpetuseks väike eelvaade sellele, mis mind loodetavasti järgmisel nädalal ees ootab:
http://www.youtube.com/watch?v=1uPUNQBnljo
Troopiliste tervitustega,
Teie Andy
Subscribe to:
Comments (Atom)
