Homme siis jälle 8ks päevaks merele. Viimased kolm päeva olen basseinis abiks olnud, iga päev vees instruktoriga uusi õpilasi koolitanud. Mulle öeldi kohe, et olen ainuke, keda nad basseini lasevad TDC-dest, kuna olen kogenum ning suudan hästi inimestega suhelda. Homme sõidab muga kaasa terve kamp, keda siin kaks päeva olen koolitanud maa peal. Täitsa oma õpilaste tunne juba, seda enam, et ühe prantsuse tüdruku suutsin panna vee all maski näost ära võtma ja uuesti tagasi panema. Instruktor oli tema suhtes juba alla andnud ning ei lasknud teda merele. Rääkisin taga pool tundi asja põhjalikult läbi ja siis läksime basseini ning tegi ilusti ära, ise rõõmus ja roosa :)
Üldse on mind siin igatpidi valmistatud ette juba DiveCon kursuseks. Renaldo, boss-instruktor, kes uusi instruktoreid koolitab, pani mind täna kuulama ja kaasa tegema juba DiveCon kursusel olevate tegelastega asju. Ning teine instruktor, kellega basseinis asju ajasin, ütles otse ära, et minuga ollakse väga rahul ning seda on näha ka ajaplaanidest, kuna järgnevad kolm nädalat olen enamiku ajast Kangaroo Exploreri peal, kuhu pannakse need, keda tahetakse põhiklientuuriga tegelema. Seega kolm päeva parajat egoboosti :D
Samas on mul kaks viimast päeva põrgulikud peavalud, alles ibuprofeeni ja kodeiini tabletid aitavad, tavaline paratsetamool enam mitte. Loodan, et tegu siiski ajutise nähtusega ning laeva peal asi laheneb. Ei tahaks küll haigeks jääda praegu :)
Igatahes, kui midagi ei juhtu vahepeal, siis saan teile uusi seiklusi pajatada 8 päeva pärast. Võtan ka fotoka seekord kaasa (mitte küll vee alla) ning äkki saab paremini edasi anda seda, mis laeval toimub. Ja tegelt on laeval ka fotokalaenutus, äkki haaran üheks päevaks vee alla, kui peaks võimalus tekkima :)
Cheers, bros'n'sistas!
Thursday, 26 November 2009
Tuesday, 24 November 2009
Wonderful underwater wonderer
Voilà, I’m back in business. Viimasest kirjutisest möödas juba pea kaks nädalat ning sündmustepagas on jälle paar kilo raskem. Nädal tagasi pühapäeval astusin siis kell pool 8 hommikul väikse laeva peale, mille nimeks M/V Sunkist, mis pärast mõningast raputavat tunnikest merel trasnportis mind laevale, mille pilte nägite eelmises postituses. Astusin Kangaroo Exploreri peale (edaspidi KE), panin enda kotid nurka ning 5 min hiljem olin juba sukeldumistekil balloonide täitmisega tegelemas, instruktor Ethani valvsa pilgu all. Ja täpselt nii ongi – sellest hetkest alates 6 päeva laksisin laeval tööd vihtuda keskmiselt 15 tundi päevas. Äratus kell 5, magama kell 10, kui hästi läheb. Mul ei vedanud veel ka selles osas, et laev oli klientidest puupüsti täis, mistõttu polnud praktiliselt kellelgi aega minuga tegeleda ning kõik pidi käigu pealt saama selgeks. Samas on mind millegi pärast õnnistatud võimega asjadest suht kiiresti aru saada ning kolmandaks päevaks polnud mul enam probleemi enamike asjadega ise toime tulemisega. Seda enam, et toppisin enda nina õppimise eesmärgil praktiliselt igale poole, kuhu võimalik. Tänaseks siis nädal aega möödas ning teen juba asju, mida seni on teinud ainult vanad kalad. Üks instruktoritest küsis konkreetselt, kas ma olen varem sukeldumislaeval töötanud, kuna nägi mind esimest korda ja ei suutnud uskuda, et olen töötanud vähem kui nädal aega. Ning kui nägin mõningasi tegelasi, kes teevad sama divemaster treeningut nagu mina, kes on seal töötanud juba 2-3 nädalat, siis ma ei imestanud ka eriti selle üle. Mõned on ikka uskumatud lohed. Samas vedas mul ka selle läbi, et esimestel päevadel oli mul laeval kaks superhead TDC’d (Trainee Dive Controller), kes just nädala lõpus lõpetasid enda töö ning alustasid treeningutega. Saime nendega väga headeks sõpradeks ning senimaani, kui näeme, on nalja palju. Samas olid nad igal hetkel valmis asju selgitama ja õpetusi jagus kuhjaga, kuigi seda enamalt jaolt läbi praktika :) Igatahes järasime me nelja päeva jooksul kolmekesi laeva peal läbi täislastis sukeldumisseltskonna eest hoolitsemise ilma, et ühelgi instruktoril oleks midagi kobiseda olnud. Pigem jätkus ainult kiitusi. Seeläbi sain ka päris head suhted instruktoritega kohe sisse seatud, kuigi eks paar frukti on ikka seltskonnas...
Igatahes on algus olnud väga hea ning kui nii edasi, siis usun, et saan väga hea kogemuse tiimi- ja pinge all organiseerimise valdkonnas. Sest uskuge mind – laeval pole mitte ühtegi vaba minutit ka. Alati on midagi teha, söömiseks jääb tavaliselt 5-10 minutit ja paned jälle nagu orav rattas. Mis aga mulle eriti meeldib, on see, et ma ei pea tegelema kõrvaliste asjadega nagu voodite korrastamine või kajutite pesemine jne. TDC-d tegelevad puhtalt sukeldumisvaldkonna tegevustega – just see mis mulle kõige paremini istub. Balloone täitsin juba teisest päevast alates, mis sest et nii mõnigi instruktor otsustas nädala lõpus hakata mind õpetama, kuidas seda teha :D Ning laevaköite sidumine on mul ka juba päris hästi käpas, olen paar korda isegi mootorpaadiga käinud sildumisköit kinnitamas ning sellega täitsa edukalt hakkama saanud. Seega – asi edeneb.
Üks meie ülesannetest on klientidega hästi läbi saamine ning see on lausa kohustus tegelikult. Iga TDC peab vähemalt paari kliendiga looma lähedasemad suhted, nende kohta rohkem teadma jne. Mul on see igatahes väga hästi senimaani õnnestunud, eriti millegi pärast itaallastega. Olen leidnud ka hea viisi, kuidas murda jääd uute ja vanade klientide vahel laeval (iga päev vahetub osa klientidest uute vastu, kes tulevad väikse laevaga mandrilt). Kuna uued reisijad võetakse vastu samal ajal, kui vanad valmistuvad vetteminekuks ja panevad kalüpsosid selga, siis rivistasin üks päev vanad tegijad teisele korrusele üles ning nii kui uued reisijad olid laevale jõudnud, kõlas tervituseks täislastis laeval „WAZZAAAAAAAAAAAAAAA“ (näide originaalist - http://www.youtube.com/watch?v=UDTZCgsZGeA). Oi ma algul põdesin, et äkki mõni instruktor või kapten paneb mulle selle eest üle lati kuid nähes kui rahulolevalt nii mõnigi reisija hiljem vastu tuli ja wazaaaaatas mind, sain aru, et tegelikult oli asi vastupidi. Sel nädalal oli päris palju wazaad laeva peal ning kliendid said omavahel selle läbi ka päris hea kontakti. Mõtlen natuke, kas teha sellest väikestviisi traditsioon :D
Kolmapäeval astusin voodist välja ning nii kui üle parda pilgu heitsin, jäi suu lahti sõna otseses mõttes. Nägin 25 meetri sügavusel kalade parvesid ning koralle sama hästi, nagu oleksin sukeldunud. Tegemist oli paljude instruktorite hinnangul selle aasta ühe parima sukeldumisilmaga, kuna tuul oli 0 m/s ning meri peegelsile. Selle tulemusel hindasid nad pärast esimeset sukeldumist nähtavuseks u 50 meetrit!!! Unfuckingbelivable! Ja me olime sellel ajal just selle piirkonna parimas sukeldumiskohas – Millin Reefil sildumiskohas nimega Three Sisters. Ja siis tuli ka kurb uudis – kuna varustus on kõik klientidele välja antud ja laev puupüsti täis, siis ükski TDC kahjuks sukelduma ei saa. Oi mul oli sellel päeval tõsiselt raskusi enda vaoshoidmisega, kuna iga kord, kui kliendid sukeldumast tulid, kõlasid täiesti uskumatud lood ja memuaarid. Korra, kui pea kõik instruktorid olid sukeldumas ning ainult TDC-d tekil, hüppasime korda mööda snorgeldamisvarustusega korraks vette, et seda imelooma ise kaeda ning mul ikka võttis südame põksuma, kui nägin kaugel eemal sukeldujad suures kalaparves elu nautimas. Ja muidugi puhas kadedus, mis parata. Seega jah, ma jäin vist elu sukeldumisest ilma aga pole väga midagi parata. Selle asemel laksisime elu eest tööd teha terve päeva, kuna mitte keegi ei kavatsenud sukeldumist vahele jätta :D
Aga muidu nii palju, et tänaseks olen 9 päeva jooksul teinud juba 13 sukeldumist, neist enamik viimase 7 päeva jooksul. Tundub, et minuga ollakse rahul, kuna mul on viimasel kahel päeval lastud sukelduda isegi väiksel Sunkistil, kus enamalt jaolt ükski TDC vette ei saa. Mõlemad korrad olen juhendanud kahte sertifitseeritud sukeldujat nö nende buddyna. Ning kuna väike laev saab silduda oluliselt eksklusiivsemates ja vähemtuntumates kohtades (skipper Shane teab neid ja ütles, et nii mõnigi neist on illegaalne), siis minu eilne ja tänane sukeldumine olid klass omaette. Täna nägin vähemalt kolme whitetip reef sharki (http://en.wikipedia.org/wiki/Whitetip_reef_shark), astelraid (http://en.wikipedia.org/wiki/Bluespotted_stingray), vähemalt meetripikkust humphead-parrotfishi (http://en.wikipedia.org/wiki/Green_humphead_parrotfish) ja tervet parve muid kalu. Igatahes TOP10 sukeldumine kindlasti.
Paar negatiivset asja ka – sain endale kohe alguses laeval jalaseene (tinea pedis), mis pidi eriti hästi levima just niisketes keskkondades, mida sukeldumislaev kahtlemata on. Nüüd pean jalga mõne aja kuivana hoidma, milleks sobib ideaalselt asjaolu, et järgmised kolm päeva olen määratud abistama instruktoreid, kes basseinis uusi sukeldujaid koolitavad. Ise vette minema ei pea. Loodetavasti nädalaga saan asja korda. Samuti juhtus laeval ühel hommikul, et kasutasin enda jõudu liigselt ning tõmbasin mootorpaadi käivitamisel käivitusnööri puruks. Algul oli kapten püha viha täis (täpne väljendus oli vist, et „you moron, this is not some kind of russian hardcore engine, it’s a cheap japanese shit“) aga hiljem tuli laeva insener mulle ütlema, et nöör oli tegelikult suht mäda ning hea, et ma tõmbasin ta praegu laeva külje all puruks, muidu oleks keegi kuskil eemal merel olles sellest ilma jäänud ja oleks päris tobe. Seega pole halba ilma heata. Ja no muidugi konstantne unetus – iga päev 6-7 tundi und mõjub nädal lõpuks selliselt, et magasin laupäeva õhtul mandrile saabununa 12 tundi järjest ilma üles ärkamata. Aga sellest restardist piisas – kuna järgmine päev väiksele Sunkistile tööle jõudnuna ning pool tundi juba mere poole teel olles teatas kapten, et pean kahjuks jääma üheks ööks suurele laevale, kuna tagasisõiduks on väike laev juba täis rahvast. Mingi valearvestus kuskil ja nii ongi. Olin enda hosteli eest jub a ära maksnud, asjad kõik laiali jne. Aga see ei huvita kedagi – öeldakse, et „this is a tough business to be, so get over“. Õnneks võtsin asja iisilt ning nautisin seetõttu vähemalt 2 sukeldumist päevas, üks neist oli koos kõigi TDC-dega, kes laeval olid. Ja oi, millist huumorit siis ikka vee all sai. Underwater disco ruudus. Võtsime lestad ära ja tegime aeroobikat vee all – poole tunniga olid kõigil balloonid tühjad :D
Öösukeldumised on siin fantastiliselt lahedad – siis kogunevad laeva alla suured röövkalad – Giant Trevally ja Red Bass. Viimase puhul piisab, kui enda lamp suunata vee all mõne väikse kala peale, kui juba käib amps-amps ja sinu silme all pistetakse väike kalake nahka. Päris karm vaatepilt mõnikord :D
Iga päev püüavad kokk ja kapten riifilt riifile siirdudes suurte profiõngedega kala. Senine suurim saak nädala jooksul oli üks pooleteise meetrine Hispaania makrell () ja sama suur delfiinkala ehk Mahi-Mahi (http://en.wikipedia.org/wiki/Mahi-mahi). Klientidel ja meil olid ikka suud lahti, kui sellised tegelased välja tõmmati :)
Paar väikest tähelepanekut veel – olen füüsilise töö tulemusel kõvasti muutunud. Täna tõmbasin nii muuseas 10 lõuatõmmet nagu naksti. Ning kõht on poole väiksem, võrreldes kodunt lahkumisega. Kuigi mul kaalu pole, siis oma 4-5 kilo on vast kuu ajaga maha kukkunud küll. Ja ka päike on merel oma töö teinud (oleme ju varahommikust hilisõhtuni välistingimustes, kas siis teiste sukeldujate üle valvamas või ise vees jne) – olen pruun nagu shokolaad, enamasti just neist piirkondadest, mida riided ei kata (joodiku päevitus). Ja päikeseprillid on tugevalt näkku sööbinud :D Lisan väikse pildi ka, hetk valvetööl (ingl k lookout).
Üleeile pärastlõunal kella 4 ajal nägin laeva ninas valves olles, kuidas 100m kaugusel hüppas suur kahemeetrine manta rai veest välja umbes meetri kõrgusele ja prantsatas uuesti vette. Unustamatu vaatepilt :)
Igatahes järgmised kolm päeva olen basseini ääres instruktoritel abiks ning laupäeval kolin jälle 8ks päevaks suurele laevale. Ütlen ausalt – mulle seal meeldib. Lahe seltskond, semusuhted ning ülimalt motiveeritud (kui paar jobu TDC-d välja arvata) tiim. Seda enam, et töötame tasuta ning pingutame tõenäoliselt enam, kui nii mõnigi palgatööline. Super tunne on päeva lõpus, kui Trip Director patsutab tunnustavalt õlale.
22 päeva veel pingelist tööd, siis algab dive control specialist’i treening (seega palju sukeldumist kuid veelgi enam palju õppimist).
Lõpetuseks väike kokkuvõttev videolõik täpselt sellest, milline meie päev on
http://www.youtube.com/watch?v=5L5xKSL9Qes
Igatahes on algus olnud väga hea ning kui nii edasi, siis usun, et saan väga hea kogemuse tiimi- ja pinge all organiseerimise valdkonnas. Sest uskuge mind – laeval pole mitte ühtegi vaba minutit ka. Alati on midagi teha, söömiseks jääb tavaliselt 5-10 minutit ja paned jälle nagu orav rattas. Mis aga mulle eriti meeldib, on see, et ma ei pea tegelema kõrvaliste asjadega nagu voodite korrastamine või kajutite pesemine jne. TDC-d tegelevad puhtalt sukeldumisvaldkonna tegevustega – just see mis mulle kõige paremini istub. Balloone täitsin juba teisest päevast alates, mis sest et nii mõnigi instruktor otsustas nädala lõpus hakata mind õpetama, kuidas seda teha :D Ning laevaköite sidumine on mul ka juba päris hästi käpas, olen paar korda isegi mootorpaadiga käinud sildumisköit kinnitamas ning sellega täitsa edukalt hakkama saanud. Seega – asi edeneb.
Üks meie ülesannetest on klientidega hästi läbi saamine ning see on lausa kohustus tegelikult. Iga TDC peab vähemalt paari kliendiga looma lähedasemad suhted, nende kohta rohkem teadma jne. Mul on see igatahes väga hästi senimaani õnnestunud, eriti millegi pärast itaallastega. Olen leidnud ka hea viisi, kuidas murda jääd uute ja vanade klientide vahel laeval (iga päev vahetub osa klientidest uute vastu, kes tulevad väikse laevaga mandrilt). Kuna uued reisijad võetakse vastu samal ajal, kui vanad valmistuvad vetteminekuks ja panevad kalüpsosid selga, siis rivistasin üks päev vanad tegijad teisele korrusele üles ning nii kui uued reisijad olid laevale jõudnud, kõlas tervituseks täislastis laeval „WAZZAAAAAAAAAAAAAAA“ (näide originaalist - http://www.youtube.com/watch?v=UDTZCgsZGeA). Oi ma algul põdesin, et äkki mõni instruktor või kapten paneb mulle selle eest üle lati kuid nähes kui rahulolevalt nii mõnigi reisija hiljem vastu tuli ja wazaaaaatas mind, sain aru, et tegelikult oli asi vastupidi. Sel nädalal oli päris palju wazaad laeva peal ning kliendid said omavahel selle läbi ka päris hea kontakti. Mõtlen natuke, kas teha sellest väikestviisi traditsioon :D
Kolmapäeval astusin voodist välja ning nii kui üle parda pilgu heitsin, jäi suu lahti sõna otseses mõttes. Nägin 25 meetri sügavusel kalade parvesid ning koralle sama hästi, nagu oleksin sukeldunud. Tegemist oli paljude instruktorite hinnangul selle aasta ühe parima sukeldumisilmaga, kuna tuul oli 0 m/s ning meri peegelsile. Selle tulemusel hindasid nad pärast esimeset sukeldumist nähtavuseks u 50 meetrit!!! Unfuckingbelivable! Ja me olime sellel ajal just selle piirkonna parimas sukeldumiskohas – Millin Reefil sildumiskohas nimega Three Sisters. Ja siis tuli ka kurb uudis – kuna varustus on kõik klientidele välja antud ja laev puupüsti täis, siis ükski TDC kahjuks sukelduma ei saa. Oi mul oli sellel päeval tõsiselt raskusi enda vaoshoidmisega, kuna iga kord, kui kliendid sukeldumast tulid, kõlasid täiesti uskumatud lood ja memuaarid. Korra, kui pea kõik instruktorid olid sukeldumas ning ainult TDC-d tekil, hüppasime korda mööda snorgeldamisvarustusega korraks vette, et seda imelooma ise kaeda ning mul ikka võttis südame põksuma, kui nägin kaugel eemal sukeldujad suures kalaparves elu nautimas. Ja muidugi puhas kadedus, mis parata. Seega jah, ma jäin vist elu sukeldumisest ilma aga pole väga midagi parata. Selle asemel laksisime elu eest tööd teha terve päeva, kuna mitte keegi ei kavatsenud sukeldumist vahele jätta :D
Aga muidu nii palju, et tänaseks olen 9 päeva jooksul teinud juba 13 sukeldumist, neist enamik viimase 7 päeva jooksul. Tundub, et minuga ollakse rahul, kuna mul on viimasel kahel päeval lastud sukelduda isegi väiksel Sunkistil, kus enamalt jaolt ükski TDC vette ei saa. Mõlemad korrad olen juhendanud kahte sertifitseeritud sukeldujat nö nende buddyna. Ning kuna väike laev saab silduda oluliselt eksklusiivsemates ja vähemtuntumates kohtades (skipper Shane teab neid ja ütles, et nii mõnigi neist on illegaalne), siis minu eilne ja tänane sukeldumine olid klass omaette. Täna nägin vähemalt kolme whitetip reef sharki (http://en.wikipedia.org/wiki/Whitetip_reef_shark), astelraid (http://en.wikipedia.org/wiki/Bluespotted_stingray), vähemalt meetripikkust humphead-parrotfishi (http://en.wikipedia.org/wiki/Green_humphead_parrotfish) ja tervet parve muid kalu. Igatahes TOP10 sukeldumine kindlasti.
Paar negatiivset asja ka – sain endale kohe alguses laeval jalaseene (tinea pedis), mis pidi eriti hästi levima just niisketes keskkondades, mida sukeldumislaev kahtlemata on. Nüüd pean jalga mõne aja kuivana hoidma, milleks sobib ideaalselt asjaolu, et järgmised kolm päeva olen määratud abistama instruktoreid, kes basseinis uusi sukeldujaid koolitavad. Ise vette minema ei pea. Loodetavasti nädalaga saan asja korda. Samuti juhtus laeval ühel hommikul, et kasutasin enda jõudu liigselt ning tõmbasin mootorpaadi käivitamisel käivitusnööri puruks. Algul oli kapten püha viha täis (täpne väljendus oli vist, et „you moron, this is not some kind of russian hardcore engine, it’s a cheap japanese shit“) aga hiljem tuli laeva insener mulle ütlema, et nöör oli tegelikult suht mäda ning hea, et ma tõmbasin ta praegu laeva külje all puruks, muidu oleks keegi kuskil eemal merel olles sellest ilma jäänud ja oleks päris tobe. Seega pole halba ilma heata. Ja no muidugi konstantne unetus – iga päev 6-7 tundi und mõjub nädal lõpuks selliselt, et magasin laupäeva õhtul mandrile saabununa 12 tundi järjest ilma üles ärkamata. Aga sellest restardist piisas – kuna järgmine päev väiksele Sunkistile tööle jõudnuna ning pool tundi juba mere poole teel olles teatas kapten, et pean kahjuks jääma üheks ööks suurele laevale, kuna tagasisõiduks on väike laev juba täis rahvast. Mingi valearvestus kuskil ja nii ongi. Olin enda hosteli eest jub a ära maksnud, asjad kõik laiali jne. Aga see ei huvita kedagi – öeldakse, et „this is a tough business to be, so get over“. Õnneks võtsin asja iisilt ning nautisin seetõttu vähemalt 2 sukeldumist päevas, üks neist oli koos kõigi TDC-dega, kes laeval olid. Ja oi, millist huumorit siis ikka vee all sai. Underwater disco ruudus. Võtsime lestad ära ja tegime aeroobikat vee all – poole tunniga olid kõigil balloonid tühjad :D
Öösukeldumised on siin fantastiliselt lahedad – siis kogunevad laeva alla suured röövkalad – Giant Trevally ja Red Bass. Viimase puhul piisab, kui enda lamp suunata vee all mõne väikse kala peale, kui juba käib amps-amps ja sinu silme all pistetakse väike kalake nahka. Päris karm vaatepilt mõnikord :D
Giant Trevally
Red Bass
Hispaania Makrell kuivalPaar väikest tähelepanekut veel – olen füüsilise töö tulemusel kõvasti muutunud. Täna tõmbasin nii muuseas 10 lõuatõmmet nagu naksti. Ning kõht on poole väiksem, võrreldes kodunt lahkumisega. Kuigi mul kaalu pole, siis oma 4-5 kilo on vast kuu ajaga maha kukkunud küll. Ja ka päike on merel oma töö teinud (oleme ju varahommikust hilisõhtuni välistingimustes, kas siis teiste sukeldujate üle valvamas või ise vees jne) – olen pruun nagu shokolaad, enamasti just neist piirkondadest, mida riided ei kata (joodiku päevitus). Ja päikeseprillid on tugevalt näkku sööbinud :D Lisan väikse pildi ka, hetk valvetööl (ingl k lookout).
Üleeile pärastlõunal kella 4 ajal nägin laeva ninas valves olles, kuidas 100m kaugusel hüppas suur kahemeetrine manta rai veest välja umbes meetri kõrgusele ja prantsatas uuesti vette. Unustamatu vaatepilt :)
Suur Manta õhkutõusulIgatahes järgmised kolm päeva olen basseini ääres instruktoritel abiks ning laupäeval kolin jälle 8ks päevaks suurele laevale. Ütlen ausalt – mulle seal meeldib. Lahe seltskond, semusuhted ning ülimalt motiveeritud (kui paar jobu TDC-d välja arvata) tiim. Seda enam, et töötame tasuta ning pingutame tõenäoliselt enam, kui nii mõnigi palgatööline. Super tunne on päeva lõpus, kui Trip Director patsutab tunnustavalt õlale.
22 päeva veel pingelist tööd, siis algab dive control specialist’i treening (seega palju sukeldumist kuid veelgi enam palju õppimist).
Lõpetuseks väike kokkuvõttev videolõik täpselt sellest, milline meie päev on
http://www.youtube.com/watch?v=5L5xKSL9Qes
Ja natuke rohkem veealust maailma, mis sest, et aastast 2000 :D
Wednesday, 11 November 2009
M/V Kangaroo Explorer
Naasesin just sukeldumiskeskusest, käes kogu mu sukeldumiskola ning sadu lehekülgi lugemismaterjali. Käes on ka esialgne töökava, mille järgi asun pühapäevast alates nädalaks ajaks laevale nimega Kangaroo Explorer. Pildid järgnevad:
Tõenäoliselt ei kuule siis nädal aega minust midagi ning kuna siin võivad töökavad muutuda üle öö, võib juhtuda, et jään laevale ka kauemaks. Või siis vastupidi tuuakse ära kohe :P
Töö ise koosneb tõenäoliselt kõigest, mis vaja teha alustades ruumide koristusega, sukeldumisvahina (kes vaatab sukeldujate ja snorgeldajate järel jne) ning paberite ja muude materjalide korraldamisena. Ühesõnaga kõik, mis puutub laeva korrashoidmisesse ja elu lihtsamaks tegemisse. Klientidega tuleb suhelda, kui võimalik ning nende elu nii palju mugavamaks teha, kui võimalik. Kui veab, saab vahepeal ka sukelduda :)
Aga see on ju see, mida ma tahtsingi. Palju kogemust, et lõpuks saada tõeliselt heaks professionaaliks, mitte lihtsalt kaardi pärast taskus.
Nüüd vaja veel kuidagi kaks päeva siin Cairnsis veeta nii, et poleks igav. Päris keeruline, kui juba teist päeva on keegi seal üleval unustanud kraani lahti. Õnneks soojavee oma ning eile õhtul jalutasin rahulikult linna peal, ise täiesti läbinisti märg. Tänava kõrval olevatest kanalisatsiooni süvenditest oli aga saanud põlvini ulatuv jõgi. Übercool, kui sulle vesi meeldib ja seal sees möllata tahad :D
Cheerios!
Tõenäoliselt ei kuule siis nädal aega minust midagi ning kuna siin võivad töökavad muutuda üle öö, võib juhtuda, et jään laevale ka kauemaks. Või siis vastupidi tuuakse ära kohe :P
Töö ise koosneb tõenäoliselt kõigest, mis vaja teha alustades ruumide koristusega, sukeldumisvahina (kes vaatab sukeldujate ja snorgeldajate järel jne) ning paberite ja muude materjalide korraldamisena. Ühesõnaga kõik, mis puutub laeva korrashoidmisesse ja elu lihtsamaks tegemisse. Klientidega tuleb suhelda, kui võimalik ning nende elu nii palju mugavamaks teha, kui võimalik. Kui veab, saab vahepeal ka sukelduda :)
Aga see on ju see, mida ma tahtsingi. Palju kogemust, et lõpuks saada tõeliselt heaks professionaaliks, mitte lihtsalt kaardi pärast taskus.
Nüüd vaja veel kuidagi kaks päeva siin Cairnsis veeta nii, et poleks igav. Päris keeruline, kui juba teist päeva on keegi seal üleval unustanud kraani lahti. Õnneks soojavee oma ning eile õhtul jalutasin rahulikult linna peal, ise täiesti läbinisti märg. Tänava kõrval olevatest kanalisatsiooni süvenditest oli aga saanud põlvini ulatuv jõgi. Übercool, kui sulle vesi meeldib ja seal sees möllata tahad :D
Cheerios!
Tuesday, 10 November 2009
Tropikana manjana
Nonii. Nagu lubatet, natuke pikem ülevaade kohast, kuhu olen end nüüdseks siis sisse seadnud. Kogu piirkond on siin igatahes puhas troopiline vihmamets, mille keskele, ranniku äärde on siis asustus loodud. Esimesed Eurooplased, kes siinsetele aladele jõudsid, olid James Cook ja tema laevameeskond. Nad vigastasid Great Barrier Reef'il enda laeva ning pidid siin maabuma, et laeva parandada. Ka esimene asustus sai vastava nime - Cooktown. Piirkond hakkas arenema kiiremini aga pärast seda, kui siin mägijõgedes ja dzhunglis leiti kulda. Cairns ise aga asustati alles aastal 1876, põhjuseks hea ning varjatud sadama asupaik nimega Trinity Bay, kuigi vaidlusi selle üle, kas oleks mõistlik ehitada linn täielikku mangroovisohu, oli palju. Linn sai enda nime esimese kuberneri, Sir William Wellington Cairnsi, järgi.
Tõenäoliselt olekski Cairns jäänud väikseks sadamalinnaks, kui poleks loodud raudteed ülesse kõrgetesse mägedesse nimega Atherton Tablelands. Sellega viidi kaevandustesse töötajaid ning transporditi puitu ja tina. Kuid ühel hetkel lõppes kullapalavik ning inimesed pidid muu tööga endale leiba teenima. Põhiliseks sai suhkruroo istanduste pidamine, samuti riisi ja puuviljade kasvatamine, mis tänini omab suurt tähtsust piirkonna majanduses.
Pärast II maailmasõda, mil kogu piirkond oli hüppelavaks ning paljud USA sõdurid siin baasides viibisid, hakkas piirkond koguma populaarsust ka turismi sihtpunktina ning loomulikult pärast Suure Vallrahu teadvustamist on Cairns olnud väravaks sinna suunduvatele laevadele. Täna sõidab siit välja päevas umbes paarkümmend daily-boat'i ning alaliselt viibib vallrahul 5 laeva. Ning ühele neist õnnestub tõenäoliselt ka minul saada :)
Elu on siin muidugi nii mõnus, kui troopikas üldse olla saab. Terve pühapäeva kallas meil siin miljardeid liitreid sooja vihma taevast alla ning üldiselt tuleb ikka iga päev väike sabin. Ilmad on senini olnud pool-või täiesti pilves, ainult esmaspäeval sai rohkem päikest (samal ajal tehtud ka pildid). Samas ei sega see linna avastamast, ei päeval ega öösel. Olen siin tuttavaks saanud juba rohkem kui poolte hosteli asukatega, kelle seas siis terve p**setäis britte, hollandlasi, sakslasi, paar kanadalast, prantslast, korraks jooksis siit läbi ka üks sloveenlane kuid talle ei sobinud siinsed karmimad reeglid (pärast kella 11st ei tohi enam lärmata ning sisehoovis istuda, mulle sobib ideaalselt). Kui brittidega on lihtne - nendega saab inglise keelt rääkida, siis sakslased ja hollandlased on parajad fruktid. Nii lihtne on ju omavahel enda keeles rääkida. Olen seda neile tegelikult lausa ette heitnud aga kasu eriti pole ning tänaseks olen neist tsipakene võõrdunud ja hoian rohkem brittide seltskonda. Õpib õiget inglise keelt ka :)
Paar ööd oleme ka väljas käinud, kuid minu arust on see olnud paras pettumus. Me oleme peamiselt sattunud samadesse kohtadesse, kuis kõik teised backpackerid käivad ja seal on ikka korralikud läbud. Ei saagi aru, kas ma olen liiga vana juba selliseks asjaks, igatahes mõistlikku juttu nendega siin rääkida ei saa. Alkohol on muidugi päris kirves kuid jällegi, peab teadma millal ja kuidas ning siis on täitsa nitshevoo. Näiteks eile pakuti ühes kohas 90 krooni eest 5 ükskõik, millist jooki. Rumm-koola palun :P Teises kohas aga on iga tunni aja jooksul 5-minutiline happy hour, mille jooksul siis saab 50 krooni eest teekannu sees mingi kohaliku kokteili. Tavaline taks on 170 krooni sellel joogil :P Ka alkoholi müüvates poodides (ingl.k bottleshop) erinevad hinnad pea kordades. Tavaline on see, et mida kesklinnast kaugemale, seda odavam tuleb. Seega saan palju jalutada :D Muidugi muusika on neis kohtades minusugusele esteet-laudeerile täiesti vastukäiv ning tihtipeale rikub see ka tuju ära. Samas pidavat olema ka normaalsemaid kohti, lihtsalt neid peab üksi minema avastama, kuna teised on huvitatud ainult neist pornoaukudest. Mis seal siis ikka :D
Olen siin endale ka selgeks teinud täpselt kõik võimalused, kuidas enda sukeldumiskarjääri edendada. Homme annan sisse avalduse enda Divemaster traineeship alustamiseks sellise firma juures nagu Cairns Dive Center. Nad pole just kõige kvaliteetseim kohalik operaator ning enamalt jaolt kasutavad nende teenuseid pigem nooremapoolne kontingent kuid samas on neil suur laev, nimega Kangaroo Explorer, kogu aeg reefil ning väike paat siis viib ja toob iga päev inimesi ja kaupa Cairnsist. Samuti tegutsevad nad reefi kaugematel osadel, mis pidid olema oluliselt paremas seisus, kui linnale lähedasemad, kuna neid külastavad nn daily-boat'id, millega enamasti käivad snorgeldajad (tuntud-teada riifilõhkujad). Enne seda tehti mulle kohustuslikuks külastada 2-tunnist kiirülevaadet reefist ning kohalikust floorast-faunast. Väga tervitatav loeng oli, kuigi enamik asju olid mulle tänaseks juba teada.
Kui hästi läheb, olen siis järgmisest nädalast alates merel ning nii palju kirjutada enam ei saa. Samuti on kahtlane, kas mul mobiililevi seal on. Samas käiakse vahepeal väikse paadiga mandril ning küll siis saab kurssi viia.
PS! Need nahkhiired kesklinnas - nende nimetus on spectacled flying fox ehk lendrebane (http://en.wikipedia.org/wiki/Spectacled_Flying-fox). Allpool paar pilti ka. Ja tuleb välja, et kohalikud elanikud on nende peale sama pahased, kui meie vareste peale. Ja ma ei imesta ka, kuna nende kisa on täiesti ennekuulmatu. Kraaksuv naer, mida need tegelased tekitavad, on ise juba päris vali ning neid on kontsentreerunud kesklinna nelja või viie puu ümber umbes tuhatkond. See on tõeline kontsert :D Samas on nad ohustatud liik ning näiteks tuleb neil iga väike algaja lennukrebane viia nende jaoks eraldi loodud varjupaika, kui peaks mõni puu otsast maha potsatama. Ain't that lovely :)
Tada' :)
Tõenäoliselt olekski Cairns jäänud väikseks sadamalinnaks, kui poleks loodud raudteed ülesse kõrgetesse mägedesse nimega Atherton Tablelands. Sellega viidi kaevandustesse töötajaid ning transporditi puitu ja tina. Kuid ühel hetkel lõppes kullapalavik ning inimesed pidid muu tööga endale leiba teenima. Põhiliseks sai suhkruroo istanduste pidamine, samuti riisi ja puuviljade kasvatamine, mis tänini omab suurt tähtsust piirkonna majanduses.
Pärast II maailmasõda, mil kogu piirkond oli hüppelavaks ning paljud USA sõdurid siin baasides viibisid, hakkas piirkond koguma populaarsust ka turismi sihtpunktina ning loomulikult pärast Suure Vallrahu teadvustamist on Cairns olnud väravaks sinna suunduvatele laevadele. Täna sõidab siit välja päevas umbes paarkümmend daily-boat'i ning alaliselt viibib vallrahul 5 laeva. Ning ühele neist õnnestub tõenäoliselt ka minul saada :)
Elu on siin muidugi nii mõnus, kui troopikas üldse olla saab. Terve pühapäeva kallas meil siin miljardeid liitreid sooja vihma taevast alla ning üldiselt tuleb ikka iga päev väike sabin. Ilmad on senini olnud pool-või täiesti pilves, ainult esmaspäeval sai rohkem päikest (samal ajal tehtud ka pildid). Samas ei sega see linna avastamast, ei päeval ega öösel. Olen siin tuttavaks saanud juba rohkem kui poolte hosteli asukatega, kelle seas siis terve p**setäis britte, hollandlasi, sakslasi, paar kanadalast, prantslast, korraks jooksis siit läbi ka üks sloveenlane kuid talle ei sobinud siinsed karmimad reeglid (pärast kella 11st ei tohi enam lärmata ning sisehoovis istuda, mulle sobib ideaalselt). Kui brittidega on lihtne - nendega saab inglise keelt rääkida, siis sakslased ja hollandlased on parajad fruktid. Nii lihtne on ju omavahel enda keeles rääkida. Olen seda neile tegelikult lausa ette heitnud aga kasu eriti pole ning tänaseks olen neist tsipakene võõrdunud ja hoian rohkem brittide seltskonda. Õpib õiget inglise keelt ka :)
Paar ööd oleme ka väljas käinud, kuid minu arust on see olnud paras pettumus. Me oleme peamiselt sattunud samadesse kohtadesse, kuis kõik teised backpackerid käivad ja seal on ikka korralikud läbud. Ei saagi aru, kas ma olen liiga vana juba selliseks asjaks, igatahes mõistlikku juttu nendega siin rääkida ei saa. Alkohol on muidugi päris kirves kuid jällegi, peab teadma millal ja kuidas ning siis on täitsa nitshevoo. Näiteks eile pakuti ühes kohas 90 krooni eest 5 ükskõik, millist jooki. Rumm-koola palun :P Teises kohas aga on iga tunni aja jooksul 5-minutiline happy hour, mille jooksul siis saab 50 krooni eest teekannu sees mingi kohaliku kokteili. Tavaline taks on 170 krooni sellel joogil :P Ka alkoholi müüvates poodides (ingl.k bottleshop) erinevad hinnad pea kordades. Tavaline on see, et mida kesklinnast kaugemale, seda odavam tuleb. Seega saan palju jalutada :D Muidugi muusika on neis kohtades minusugusele esteet-laudeerile täiesti vastukäiv ning tihtipeale rikub see ka tuju ära. Samas pidavat olema ka normaalsemaid kohti, lihtsalt neid peab üksi minema avastama, kuna teised on huvitatud ainult neist pornoaukudest. Mis seal siis ikka :D
Olen siin endale ka selgeks teinud täpselt kõik võimalused, kuidas enda sukeldumiskarjääri edendada. Homme annan sisse avalduse enda Divemaster traineeship alustamiseks sellise firma juures nagu Cairns Dive Center. Nad pole just kõige kvaliteetseim kohalik operaator ning enamalt jaolt kasutavad nende teenuseid pigem nooremapoolne kontingent kuid samas on neil suur laev, nimega Kangaroo Explorer, kogu aeg reefil ning väike paat siis viib ja toob iga päev inimesi ja kaupa Cairnsist. Samuti tegutsevad nad reefi kaugematel osadel, mis pidid olema oluliselt paremas seisus, kui linnale lähedasemad, kuna neid külastavad nn daily-boat'id, millega enamasti käivad snorgeldajad (tuntud-teada riifilõhkujad). Enne seda tehti mulle kohustuslikuks külastada 2-tunnist kiirülevaadet reefist ning kohalikust floorast-faunast. Väga tervitatav loeng oli, kuigi enamik asju olid mulle tänaseks juba teada.
Kui hästi läheb, olen siis järgmisest nädalast alates merel ning nii palju kirjutada enam ei saa. Samuti on kahtlane, kas mul mobiililevi seal on. Samas käiakse vahepeal väikse paadiga mandril ning küll siis saab kurssi viia.
PS! Need nahkhiired kesklinnas - nende nimetus on spectacled flying fox ehk lendrebane (http://en.wikipedia.org/wiki/Spectacled_Flying-fox). Allpool paar pilti ka. Ja tuleb välja, et kohalikud elanikud on nende peale sama pahased, kui meie vareste peale. Ja ma ei imesta ka, kuna nende kisa on täiesti ennekuulmatu. Kraaksuv naer, mida need tegelased tekitavad, on ise juba päris vali ning neid on kontsentreerunud kesklinna nelja või viie puu ümber umbes tuhatkond. See on tõeline kontsert :D Samas on nad ohustatud liik ning näiteks tuleb neil iga väike algaja lennukrebane viia nende jaoks eraldi loodud varjupaika, kui peaks mõni puu otsast maha potsatama. Ain't that lovely :)
Tada' :)
Hosteli esine ning legendaarne Gloria (mustvalge rezhiim jäi kogemata peale)
Trinity Bay tõusu ajal, esiplaanil pelikanid
Esplanaad, kus saab sörkimas käia
Tehislaguun, kus on soolane vesi
Kuuevarbalised sõpruslinlased
Vaade sadamast
I'm happy, I'm carefree and I'm Gay, I was born this way
Austraalia Pelikan, elab rannas ja ööbib puu otsas
Achtung, die krokodile angriefen! Verkehren!!!
The one and only, spectacular mr flying fox
Nii nad siis puhkavadki diivanil
Küürus-hiilkägu (cyrus hilcagus)
Üks-sõrg-krabi ja tema invaliidist joomakaaslane mõõna ajal
Aglibastardkala (aglius bastardus) keset enda elutuba
Lusiknoklane (ingl k spoonbill) ja ilma naljata seekord siisSaturday, 7 November 2009
Welcome to Wackostan!
Tere tulemast meie lennuki Boeing 737-700 pardale, mis on teel Brisbane'ist Cairnsi, vahepeatusega Wackostanis. Reis algab ülevaatega Queenslandi pealinnast, millele lisavad vurtsu ka paar fotosüüdistust. Wackostanis tuuakse teieni meie peategelase esimene kogemus ööbimisest ja elamisest samas hostelitoas koos 5 teise tüübiga ning mis siis kõik juhtus ning sihtpunktis väike meeldetuletus, mille pärast päevakangelane siia tõotatud maale üldsegi enda sammud seadis (ehk siis visuaalmeelas tagasivaade veealustele seiklustele punasel merel)
Et kõik ausalt ära rääkida, peame alustama...ei ma siiski ei räägi kõike ausalt :D
Eile siis läksin seiklema Brisbane'i linna peale. Kuigi olin õhtu enne seda juba korraks heitnud pilgu jõeäärsetele aladele, tungisin seekord otsustavalt sügavamale linnadzhungli supertruperkaubamajadest, kohvikutest, tänavamoosekantidest ning märatsevatest koolivormides 8-klassindikest (pluss kaks pesuehtsat hiirt) asustatud keskusesse. Kõigepealt läks muidugi aega, et selgeks saaks tõsiasi, et siinpool maakera ei eksisteeri meile, übertsiviliseeritud tehno-eestlastele, niivõrd loomulikuks saanud mänguasja nagu ID-kaardi lugeja. Seega kui ennast kuskil nüüd pikemaks ajaks sisse sean, laseksin hea meelega kellelgi saata mulle posti teel selle asendamatu digilukuaugu. Vastasel juhul pole mul võimalik enda krediitkaardile toitu ette anda ning ta kärbub rahakoti vahel kokku.
Kuid kogusin ennast siiski võrdlemisi kiiresti ning libisesin mööda Brisbane'i tsentraaltänavaid üha edasi. Mis mulle selle linna juures eriti meeldib, on see kuidas nad erinevalt Kuala Lumpurist on suutnud enda ajaloolise ning modernse arhitektuuri põimida ilusaks ning maitsekaks tervikuks. Vanad viktoriaanlikud elumajad, raekoda (või noh, vana linnavalitsuse hoone siis) ning kirikud on väärikalt säilitanud oma koha linna läbiva käänulise jõe kaldal kõrguvate klaasist ja betoonist kõrghoonete vahel. Tänavad läigivad nagu prillikivi ja pole ime, kui mõni kodanik on otsustanud tülikatest jalanõudest üldsegi loobuda, et harjutada enda tallanahka kuuma asfalti taluma (äkki midagi Peep Vainu sütelkäimisega seotut?). Vahepeal viskas ilmataat paar sahmakat vihma alla ning ilm oli tegelikult enamalt jaolt üldsegi pilves. Seepärast otsustasin ka mustvalgete kaadrite kasuks. Ja kui lõunaks ühe järjekordse megakaubanduskeskuse keldrikorrusel asuvasse food-courti (kõik tuntud ja tundmatud toitlustusbrändid ühe katuse all) ennast maha istutasin, ei suutnud mu silmad kuidagi harjuda nende sadade (kui mitte tuhande) siniste-puna-roosa-rohelise kirjude koolivormidega, mis täitsid kogu söögikoha vaid 5 minutiga, tõenäoliselt just koolitundide lõppemisel. Ja uskuge mind, see väike häiriv faktor, mis meil Viru Keskuses ennast aeg-ajalt ilmutab gängidena, pole võrreldav selle läbilõikava helifooniga, mida need isendid siin tekitasid tol hetkel. Pole siis ime, et avastasin järgmisel hetkel ennast pea ainukese täiskasvanuna kogu toidukohas. Ning turvameestel algas kibekiire tipptund, et aidata noortel austraalia pubekatel astuda nende esimesi samme viisakusuulitsal. Aeganõudvalt ning igal hetkel takerduvalt algas nende tee :)
Mis mulle kogu austraalia juures veel väga istub, on ühistranspordi korraldus. Pea kogu riik on kaetud tsoonidega, mis omakorda jagatud tsoonideks ning vastavalt sellele siis lahendatud ka hinnakujundus. Iga transpordiliigi esindaja saab müüa pileti ükskõik millisele teisele üksusele (kui lennukid välja arvata) ning kokkuvõttes on korraga pileti ostmine odavam, kui iga tükk eraldi. Kuid teistpidi pean tunnistama, et kogu see lõbu on siin ropult kallis. Näiteks Brisbane'i äärelinna bussisõit keskusest maksab umbes 40 krooni, kestes seejuures ainult 20 minutit. Pikamaaliinide bussipiletite hindadest ei hakka rääkimagi. Tallinn-Tartu otsaga võrdse vahemaa eest maksab GreyHound bussifirmale vaene backpacker umbes 400 krooni...
samas kavalamad rebased juba teavad, et kombineerides rongi- ja maakonnasisese bussisõidu, võib sama vahemaa katta ka 130 krooni eest. Aga kogu ühistranspordi kreemikoogiks on kindlasti übervinge Translink kodulehekülg, mis annab minutilise täpsusega ette kogu marsruudi punktist A punkti B, olgu siis rongi, bussi või praamiga ning loomulikult ümberistumisi sisse arvestades. Kui vaja peatuste vahel väike jalutuskäik teha, arvestatakse ka see 10-meetrise täpsusega sisse. Huvi korral lükake lehel www.translink.com.au sisse lähtepunktiks "329 Upper Roma Street, Brisbane" ning sihtpunkt "12 Esplanade, Cairns". Impressive, kas pole? :)
Aga nüüd siis Wackostani vahepeatus. Nimelt reisin alates eilsest üksi mööda Austraaliat ning algas see sellega, et kolisin YHA hosteli 6-person mixed room'i üheks ööks. Olin seal viibinud 5 minutit, kui sisse astus esimene toakaaslane, kelleks iiri verd Fergus. Nagu kohane, kiired tervitused ning kokkulepe, et õhtul võtame õlut (ette rutates siis 8 x 0,33L näkku). Ning kohe seejärel hoiatas ta, et kui tahan korralikult magada, tuleks ennast magama JUUA, kuna meie toas elab üks Wacko (ingl. k "maniakaalsete kalduvustega egomaniakk"), kes norskab nagu traktor ning kui öösel täis peaga tuppa saabub, võtab enda püha kohustuseks enne enda uinumist kõik toakaaslased üles äratada. "Well, that's a good reason for drinking" sõnasin selle peale ning väga rohkem edasi ei mõelnud. Võtsime siis koos teise iirlase Alaniga kolmekesi kasti õlut kohalikust marketist ning terve õhtu möödus lahedas Briti-Iiri-Šoti backpackeritest seltskonnas. Kaks iirlast leidsid endale tööd puusseppadena, kes teetunnelitesse ehitavad dekoratiivsõrestikke, mis iganes siis need ka poleks. Aga hästi teenivad igatahes, 24 doltsi tunnis (võrdluseks, farmitöö puhul on hea teenistus kuskil 15-20$). Tore õhtu oli kuid kuna mul hommikul lend, siis kella 11ks olin juba voodisse roninud. Ja noh, eks siis läks lahti. Kõigepealt kell 3 öösel laekusid iirlased, laksutades enda pehme keelega sellist inglise keelt et ma pole kindel kas nad isegi üksteisest aru said :D õnneks poole tunni pärast vajusid nad ära. Järgmisena laekus siis Mr.Wacko isiklikult mingi poole 6 paiku hommikul. Esimesena muidugi täistuled peale. Järgmisena kisas ta täiest kõrist üle toa "WHOOOOOOOO GOOOOOOOT PUSSSSYYYYYYY TONIIIIIIGHT!?!?" :D siis läks muidugi raadio täiest kõrist kisama ning tagatipuks pärast 10 minutilist tõsist püüet igaühe käest teada saada, kas nad ikka keppi said, keeras ta magades peale sellise udupasuna, et kaks iirlast otsustasid minna magama raamatukokku ning jaapanlasest kutt võttis sisse kaks unetabletti. Mina pidin leppima hi-tech kõrvatroppidega, mis siiski õnneks järelejäänud kolmeks tunniks oma töö edukalt lõpule viisid. Igatahes unustamatu kogemus ning ma loodan enda tervise nimel, et järgnevatel öödel jagatud tubaes ööbides pole asjad enam nii kreisid. Muuseas, see wacko on austraallane ning siin on väga palju hosteleid, kes üldse kohalikke enam ööbima ei võta. Ainult välisriikide kodanikud. Põhjused on sarnased eelnevalt kirjeldatuga :) See postitus oli pühendusega Erkkile, kes soovis väga kuulda minult ka midagi negatiivset. So there you go :D
So back to positive side - Ma olen nüüd pärast 2,5 tunnist lendu ilusas sadamalinnas nimega Cairns. Kunagi oli sellel linnal täitsa olemas ka rand ja oma lagoon jne kuid linna pidev suurenemine ning selleks vajaliku soo kuivatamine on mõjunud piisavalt laastavalt sadama piirkonnale, et nüüd otseselt ujumas enam rannast ei käida. Selle asemel on targad insenerid loonud keset kesklinna, otse veepiirile suure soolavee lagooni, kus enamik puhkajaid ja kohalikke ujuvad ning ümber selle murul chillivad. Aga kuna hetkel mul fotokat kaasas pole, siis väga palju Cairnsi rohkem ei kirjelda. Alles esimesed sammud mul siin... ;)
Ja kiirelt üks õhtune lisapeatükk Cairnsi kohta. Eelnev oli siis kirja pandud päeval juba. Kõigepealt seda, et õhtud on siin mõnusalt chillid. Ei ole liiga palav ega külm. Ning hostelis, kus ma ööbin, nimega Caravella Backpackers, on täiesti ületamatult abivalmis retseptsionist nimega Gloria (vanus umbes 70 kanti), kes on mind esimesel päeval aidanud rohkem, kui nädala jooksul kõik abivalmid austraallased kokku. Ning kui praegu läbi sumeda kevadöö (meie jaoks siis suveöö) läbi Cairnsi kesklinna jalutasin, itsitasid (täpselt nii nad kõlavad) palmide otsas NAHKHIIRED!!! Mõned chillisid, mõned tegid trenni pikeerides sarnaselt NATO hävitajatele :D Absoluutselt sürreaalne, et nahkhiired, eriti veel nii suured, elavad keset sadamalinna...only in Australia :)
Aga ok, panen nüüd selle pika postituse üles ka koos piltidega. Varsti jälle :)
Ja nüüd siis tagasivaade Egiptusele :)
Et kõik ausalt ära rääkida, peame alustama...ei ma siiski ei räägi kõike ausalt :D
Eile siis läksin seiklema Brisbane'i linna peale. Kuigi olin õhtu enne seda juba korraks heitnud pilgu jõeäärsetele aladele, tungisin seekord otsustavalt sügavamale linnadzhungli supertruperkaubamajadest, kohvikutest, tänavamoosekantidest ning märatsevatest koolivormides 8-klassindikest (pluss kaks pesuehtsat hiirt) asustatud keskusesse. Kõigepealt läks muidugi aega, et selgeks saaks tõsiasi, et siinpool maakera ei eksisteeri meile, übertsiviliseeritud tehno-eestlastele, niivõrd loomulikuks saanud mänguasja nagu ID-kaardi lugeja. Seega kui ennast kuskil nüüd pikemaks ajaks sisse sean, laseksin hea meelega kellelgi saata mulle posti teel selle asendamatu digilukuaugu. Vastasel juhul pole mul võimalik enda krediitkaardile toitu ette anda ning ta kärbub rahakoti vahel kokku.
Kuid kogusin ennast siiski võrdlemisi kiiresti ning libisesin mööda Brisbane'i tsentraaltänavaid üha edasi. Mis mulle selle linna juures eriti meeldib, on see kuidas nad erinevalt Kuala Lumpurist on suutnud enda ajaloolise ning modernse arhitektuuri põimida ilusaks ning maitsekaks tervikuks. Vanad viktoriaanlikud elumajad, raekoda (või noh, vana linnavalitsuse hoone siis) ning kirikud on väärikalt säilitanud oma koha linna läbiva käänulise jõe kaldal kõrguvate klaasist ja betoonist kõrghoonete vahel. Tänavad läigivad nagu prillikivi ja pole ime, kui mõni kodanik on otsustanud tülikatest jalanõudest üldsegi loobuda, et harjutada enda tallanahka kuuma asfalti taluma (äkki midagi Peep Vainu sütelkäimisega seotut?). Vahepeal viskas ilmataat paar sahmakat vihma alla ning ilm oli tegelikult enamalt jaolt üldsegi pilves. Seepärast otsustasin ka mustvalgete kaadrite kasuks. Ja kui lõunaks ühe järjekordse megakaubanduskeskuse keldrikorrusel asuvasse food-courti (kõik tuntud ja tundmatud toitlustusbrändid ühe katuse all) ennast maha istutasin, ei suutnud mu silmad kuidagi harjuda nende sadade (kui mitte tuhande) siniste-puna-roosa-rohelise kirjude koolivormidega, mis täitsid kogu söögikoha vaid 5 minutiga, tõenäoliselt just koolitundide lõppemisel. Ja uskuge mind, see väike häiriv faktor, mis meil Viru Keskuses ennast aeg-ajalt ilmutab gängidena, pole võrreldav selle läbilõikava helifooniga, mida need isendid siin tekitasid tol hetkel. Pole siis ime, et avastasin järgmisel hetkel ennast pea ainukese täiskasvanuna kogu toidukohas. Ning turvameestel algas kibekiire tipptund, et aidata noortel austraalia pubekatel astuda nende esimesi samme viisakusuulitsal. Aeganõudvalt ning igal hetkel takerduvalt algas nende tee :)
Vaade hosteli katuselt ;)
Brisbane öösel
Old versus new
Stiilne lihtsalt
Kahtlustav
Jalgratturi unistusMis mulle kogu austraalia juures veel väga istub, on ühistranspordi korraldus. Pea kogu riik on kaetud tsoonidega, mis omakorda jagatud tsoonideks ning vastavalt sellele siis lahendatud ka hinnakujundus. Iga transpordiliigi esindaja saab müüa pileti ükskõik millisele teisele üksusele (kui lennukid välja arvata) ning kokkuvõttes on korraga pileti ostmine odavam, kui iga tükk eraldi. Kuid teistpidi pean tunnistama, et kogu see lõbu on siin ropult kallis. Näiteks Brisbane'i äärelinna bussisõit keskusest maksab umbes 40 krooni, kestes seejuures ainult 20 minutit. Pikamaaliinide bussipiletite hindadest ei hakka rääkimagi. Tallinn-Tartu otsaga võrdse vahemaa eest maksab GreyHound bussifirmale vaene backpacker umbes 400 krooni...
samas kavalamad rebased juba teavad, et kombineerides rongi- ja maakonnasisese bussisõidu, võib sama vahemaa katta ka 130 krooni eest. Aga kogu ühistranspordi kreemikoogiks on kindlasti übervinge Translink kodulehekülg, mis annab minutilise täpsusega ette kogu marsruudi punktist A punkti B, olgu siis rongi, bussi või praamiga ning loomulikult ümberistumisi sisse arvestades. Kui vaja peatuste vahel väike jalutuskäik teha, arvestatakse ka see 10-meetrise täpsusega sisse. Huvi korral lükake lehel www.translink.com.au sisse lähtepunktiks "329 Upper Roma Street, Brisbane" ning sihtpunkt "12 Esplanade, Cairns". Impressive, kas pole? :)
Aga nüüd siis Wackostani vahepeatus. Nimelt reisin alates eilsest üksi mööda Austraaliat ning algas see sellega, et kolisin YHA hosteli 6-person mixed room'i üheks ööks. Olin seal viibinud 5 minutit, kui sisse astus esimene toakaaslane, kelleks iiri verd Fergus. Nagu kohane, kiired tervitused ning kokkulepe, et õhtul võtame õlut (ette rutates siis 8 x 0,33L näkku). Ning kohe seejärel hoiatas ta, et kui tahan korralikult magada, tuleks ennast magama JUUA, kuna meie toas elab üks Wacko (ingl. k "maniakaalsete kalduvustega egomaniakk"), kes norskab nagu traktor ning kui öösel täis peaga tuppa saabub, võtab enda püha kohustuseks enne enda uinumist kõik toakaaslased üles äratada. "Well, that's a good reason for drinking" sõnasin selle peale ning väga rohkem edasi ei mõelnud. Võtsime siis koos teise iirlase Alaniga kolmekesi kasti õlut kohalikust marketist ning terve õhtu möödus lahedas Briti-Iiri-Šoti backpackeritest seltskonnas. Kaks iirlast leidsid endale tööd puusseppadena, kes teetunnelitesse ehitavad dekoratiivsõrestikke, mis iganes siis need ka poleks. Aga hästi teenivad igatahes, 24 doltsi tunnis (võrdluseks, farmitöö puhul on hea teenistus kuskil 15-20$). Tore õhtu oli kuid kuna mul hommikul lend, siis kella 11ks olin juba voodisse roninud. Ja noh, eks siis läks lahti. Kõigepealt kell 3 öösel laekusid iirlased, laksutades enda pehme keelega sellist inglise keelt et ma pole kindel kas nad isegi üksteisest aru said :D õnneks poole tunni pärast vajusid nad ära. Järgmisena laekus siis Mr.Wacko isiklikult mingi poole 6 paiku hommikul. Esimesena muidugi täistuled peale. Järgmisena kisas ta täiest kõrist üle toa "WHOOOOOOOO GOOOOOOOT PUSSSSYYYYYYY TONIIIIIIGHT!?!?" :D siis läks muidugi raadio täiest kõrist kisama ning tagatipuks pärast 10 minutilist tõsist püüet igaühe käest teada saada, kas nad ikka keppi said, keeras ta magades peale sellise udupasuna, et kaks iirlast otsustasid minna magama raamatukokku ning jaapanlasest kutt võttis sisse kaks unetabletti. Mina pidin leppima hi-tech kõrvatroppidega, mis siiski õnneks järelejäänud kolmeks tunniks oma töö edukalt lõpule viisid. Igatahes unustamatu kogemus ning ma loodan enda tervise nimel, et järgnevatel öödel jagatud tubaes ööbides pole asjad enam nii kreisid. Muuseas, see wacko on austraallane ning siin on väga palju hosteleid, kes üldse kohalikke enam ööbima ei võta. Ainult välisriikide kodanikud. Põhjused on sarnased eelnevalt kirjeldatuga :) See postitus oli pühendusega Erkkile, kes soovis väga kuulda minult ka midagi negatiivset. So there you go :D
So back to positive side - Ma olen nüüd pärast 2,5 tunnist lendu ilusas sadamalinnas nimega Cairns. Kunagi oli sellel linnal täitsa olemas ka rand ja oma lagoon jne kuid linna pidev suurenemine ning selleks vajaliku soo kuivatamine on mõjunud piisavalt laastavalt sadama piirkonnale, et nüüd otseselt ujumas enam rannast ei käida. Selle asemel on targad insenerid loonud keset kesklinna, otse veepiirile suure soolavee lagooni, kus enamik puhkajaid ja kohalikke ujuvad ning ümber selle murul chillivad. Aga kuna hetkel mul fotokat kaasas pole, siis väga palju Cairnsi rohkem ei kirjelda. Alles esimesed sammud mul siin... ;)
Ja kiirelt üks õhtune lisapeatükk Cairnsi kohta. Eelnev oli siis kirja pandud päeval juba. Kõigepealt seda, et õhtud on siin mõnusalt chillid. Ei ole liiga palav ega külm. Ning hostelis, kus ma ööbin, nimega Caravella Backpackers, on täiesti ületamatult abivalmis retseptsionist nimega Gloria (vanus umbes 70 kanti), kes on mind esimesel päeval aidanud rohkem, kui nädala jooksul kõik abivalmid austraallased kokku. Ning kui praegu läbi sumeda kevadöö (meie jaoks siis suveöö) läbi Cairnsi kesklinna jalutasin, itsitasid (täpselt nii nad kõlavad) palmide otsas NAHKHIIRED!!! Mõned chillisid, mõned tegid trenni pikeerides sarnaselt NATO hävitajatele :D Absoluutselt sürreaalne, et nahkhiired, eriti veel nii suured, elavad keset sadamalinna...only in Australia :)
Aga ok, panen nüüd selle pika postituse üles ka koos piltidega. Varsti jälle :)
Ja nüüd siis tagasivaade Egiptusele :)
Divemaster wannabe
Undermõmmik
Schooling fish
Wall of Paradise
Nemo laksu all
Kes seal krabistab?
Perekondlik kokkusaamine vee all
Täht is
Põder-nälkjasThursday, 5 November 2009
Torm tuleb
Istun hetkel Brisbane'is enda hosteli verandal ja vaatan üle linna, kuidas tormipilved kogunevad üheks suureks hallikassiniseks massiks. Arvestades seda, et siin piirkonnas on viimased kolm päeva olnud täielik kõikehõlmav leitsak (33 kraadi sooja), peaks torm tulema päris tugev.
Eile kolisin Maroochydore'ist siia Brisbane'i, et laupäeval lennata Põhja-Austraaliasse, kohta nimega Cairns. See Queenslandi suuruselt teine linn on värav Great Barrier Reef'ile ning enamus sukeldumislaevu väljuvad sealt. Loodan ennast mõne sellise peale sokutada ja sukeldumisega algust teha - eesmärk ikka DiveMaster litsents ning kui veelgi enam veab, ka instruktoripaberid aga sinna võib aega minna. Samuti tahaks sealt ülespoole vahepeal hüpata Paapua Uus-Guineasse, tõelisesse eksootilisse keskkonda. Ja muuseas, Cairnsi on kõige odavam otseloomulikult lennata. Ühe otsa pilet 1700 krooni, samas kui 24h sõitev rong on 2100 krooni ning buss veelgi enam. Päris kreisi.
Üleeile käisin siis külas kadunud Steve "Crocodile hunter" Irwin'i vanemate poolt loodud Australia Zoos. No uskumatu, kuidas ühest mehest on tehtud megabränd. Kaasa haaratud nii tema naine kui kaks last, kes figureerivad nii filmilinal kui suurtel plakatitel. Paar pilti loomaaaiast siis ka. Muuseas, nüüdseks siis kängurud ka looduses ära nähtud, kui bussiga sõitsin Brisbane'i poole, kui kamp tegelasi lesis rahulikult maantee kõrval põllul. kahjuks polnud fotokas nii kiiresti käest võtta ning peate leppima mõnede taltsutatud eksemplaridega eelmainitud loomaaiast. Aga friikid tegelased on nad küll, midagi meie kitse ja vedruvoodi vahepealset :D
Brisbane ise on päris kena linn, mille keskus on koondatud seda läbiva jõe kaldale. Pull näha, kuidas võrreldes eelnevate hostelitega sufripiirkondades, on siinne kontingent hoopis erudeeritum ja kultuursem. Paar ööd tagasi Maroochydore hostelis kuulsin öösel pealt vestlust paari briti vahel, mis kõlas midagi taolist: "Krt, ma ei teagi kas sõita siit edasi Melbourne'i või jääda siia. Kuigi vahet pole, juua ning narkot teha saab kõikjal". Siin midagi taolist ei kuule.
Homme plaan siis tour de Brisbane, vaatamisväärsused ja magamiskotiotsing. Seda muidugi juhul, kui ilm lubab ning kanuuga mööda linna liuglema ei pea :D
Nii palju veel, et päike on siin ikka kurjast. Mul on päevad läbi 30ne sunblock peal aga ikka on tekkinud tillukesed pigmendilaigud enda tee leidnud mu valgete kehakarvade vahele, mis üha pruunistuva naha taustal nüüd eriti hästi silma paistavad. Kohalikud kannavad üldsegi näos mingit tsingikreemi, mõnel juhul täiesti toorelt pealekantuna, ilma sisse määrimata. Ning nad kõik on ütlemata valged :D
Mis mulle veel jube positiivselt silma jäi, kui eile Maroochy rannas väikse pooletunnise sörgi teigin. Nimelt toimus kohalikul koolil kehalise kasvatuse tund, kus umbes 8-10 aastased põngerjad tormasid teatejooksuna, väiksed surfilauad kaenla all, rannast vette, lasid paar lainet liugu ning siis järgmise kord. Fun ja elevus oli näha eranditult iga lapse näos. Ehk siis neid kasvatatakse juba maast madalast surfama, rääkimata muudest füüsilistest treeningutest. Eluterve, kas pole? :)
Ja kui sa oled juba pensionär ning ei jaksa enam surfata (mida muuseas väga paljud pensionärid sellest hoolimata ikkagi teevad, nagu rannas näha võib ja mida kinnitas ka vanahärra, kes mu Maroochydore'i tänaval auto peale korjas bussijaam viimiseks - lihtsalt heast südamest, kuna mu kott tundus talle jube suur :D), siis sa mängid keeglit. Neid keegliklubisid on siin iga nurga peal, igaühel oma klubi ja liikmetel parkimiskohad jne. Sörkijaid tuleb tänaval igapäevaselt vastu rohkem, kui meil Ühispanga Sügisjooksu ajal :)
Ostan endale nüüd mobiilse internetipulga, mis siin backpackeritel sama tavaline, kui hambahari. Levib igal pool kuid pole just kõige odavam - pulk ise maksab 1200 krooni ning 1 GB laadimist 300 krooni. Samas on kõik wifid siin enivei oluliselt kallimad ning ajalise piiranguga. Time'z'money and there's never enough :)
A ok ma nüüd tõesti enam ei plära. Cheerz...
Eile kolisin Maroochydore'ist siia Brisbane'i, et laupäeval lennata Põhja-Austraaliasse, kohta nimega Cairns. See Queenslandi suuruselt teine linn on värav Great Barrier Reef'ile ning enamus sukeldumislaevu väljuvad sealt. Loodan ennast mõne sellise peale sokutada ja sukeldumisega algust teha - eesmärk ikka DiveMaster litsents ning kui veelgi enam veab, ka instruktoripaberid aga sinna võib aega minna. Samuti tahaks sealt ülespoole vahepeal hüpata Paapua Uus-Guineasse, tõelisesse eksootilisse keskkonda. Ja muuseas, Cairnsi on kõige odavam otseloomulikult lennata. Ühe otsa pilet 1700 krooni, samas kui 24h sõitev rong on 2100 krooni ning buss veelgi enam. Päris kreisi.
Üleeile käisin siis külas kadunud Steve "Crocodile hunter" Irwin'i vanemate poolt loodud Australia Zoos. No uskumatu, kuidas ühest mehest on tehtud megabränd. Kaasa haaratud nii tema naine kui kaks last, kes figureerivad nii filmilinal kui suurtel plakatitel. Paar pilti loomaaaiast siis ka. Muuseas, nüüdseks siis kängurud ka looduses ära nähtud, kui bussiga sõitsin Brisbane'i poole, kui kamp tegelasi lesis rahulikult maantee kõrval põllul. kahjuks polnud fotokas nii kiiresti käest võtta ning peate leppima mõnede taltsutatud eksemplaridega eelmainitud loomaaiast. Aga friikid tegelased on nad küll, midagi meie kitse ja vedruvoodi vahepealset :D
Brisbane ise on päris kena linn, mille keskus on koondatud seda läbiva jõe kaldale. Pull näha, kuidas võrreldes eelnevate hostelitega sufripiirkondades, on siinne kontingent hoopis erudeeritum ja kultuursem. Paar ööd tagasi Maroochydore hostelis kuulsin öösel pealt vestlust paari briti vahel, mis kõlas midagi taolist: "Krt, ma ei teagi kas sõita siit edasi Melbourne'i või jääda siia. Kuigi vahet pole, juua ning narkot teha saab kõikjal". Siin midagi taolist ei kuule.
Homme plaan siis tour de Brisbane, vaatamisväärsused ja magamiskotiotsing. Seda muidugi juhul, kui ilm lubab ning kanuuga mööda linna liuglema ei pea :D
Nii palju veel, et päike on siin ikka kurjast. Mul on päevad läbi 30ne sunblock peal aga ikka on tekkinud tillukesed pigmendilaigud enda tee leidnud mu valgete kehakarvade vahele, mis üha pruunistuva naha taustal nüüd eriti hästi silma paistavad. Kohalikud kannavad üldsegi näos mingit tsingikreemi, mõnel juhul täiesti toorelt pealekantuna, ilma sisse määrimata. Ning nad kõik on ütlemata valged :D
Mis mulle veel jube positiivselt silma jäi, kui eile Maroochy rannas väikse pooletunnise sörgi teigin. Nimelt toimus kohalikul koolil kehalise kasvatuse tund, kus umbes 8-10 aastased põngerjad tormasid teatejooksuna, väiksed surfilauad kaenla all, rannast vette, lasid paar lainet liugu ning siis järgmise kord. Fun ja elevus oli näha eranditult iga lapse näos. Ehk siis neid kasvatatakse juba maast madalast surfama, rääkimata muudest füüsilistest treeningutest. Eluterve, kas pole? :)
Ja kui sa oled juba pensionär ning ei jaksa enam surfata (mida muuseas väga paljud pensionärid sellest hoolimata ikkagi teevad, nagu rannas näha võib ja mida kinnitas ka vanahärra, kes mu Maroochydore'i tänaval auto peale korjas bussijaam viimiseks - lihtsalt heast südamest, kuna mu kott tundus talle jube suur :D), siis sa mängid keeglit. Neid keegliklubisid on siin iga nurga peal, igaühel oma klubi ja liikmetel parkimiskohad jne. Sörkijaid tuleb tänaval igapäevaselt vastu rohkem, kui meil Ühispanga Sügisjooksu ajal :)
Ostan endale nüüd mobiilse internetipulga, mis siin backpackeritel sama tavaline, kui hambahari. Levib igal pool kuid pole just kõige odavam - pulk ise maksab 1200 krooni ning 1 GB laadimist 300 krooni. Samas on kõik wifid siin enivei oluliselt kallimad ning ajalise piiranguga. Time'z'money and there's never enough :)
A ok ma nüüd tõesti enam ei plära. Cheerz...
Kän guru, nagu näha
Ondatrad
Papa Koi
Madu-Uss, mitte mürgine
Kroko TillMonday, 2 November 2009
Mati Kaalu hea päev
Nagu eelmine kord kirjutasin, läksin Tallinna Loomaaia jaoks koaalasid püüdma. Otsimisele läks küll natuke aega kuid vaev tasus ennast ära. Olles teinud meeldiva 4-tunnise jalutuskäigu (või siis poolmatka) Noosa rahvuspargis, mis sisuliselt on üks suur ja roheline vihmamets, jõudsin tagasi alguspunkti ning kaotanud juba lootuse koaalaga sõpsida. Aga nagu ikka tihti siin Aussis, astub viimasel hetkel lavale keegi tundmatu, kes ulatab sulle naeratades kuldvõtmekese. Seekord oli selleks vana kiilakas Kreeka emigrant, kes elab Melbourne’is ja oli tulnud Noosa’sse puhkama. Olles näinud, kuidas ma meeleheitlikult kaela kangutades puu otsa vahin, tuli ta rõõmsalt kraaksatades uurima, kas otsin koaalasid. Olles pidanud maha väikse paariminutilise vestluse meie kodumaade jäägitu sõpruse ja vastiku nõukogude võimu teemadel, näitas ta lõpuks kätte ka sihtpunkti, kus kõige tõenäolisemalt neid imepäraseid pikaküünelisi elukaid võib kohata. Änd vuala! Paar minutit otsimist ning seal ta istuski :)
Olen nüüd ametlikult üks väheseid, kes Austraalias (kaasa arvatud kohalikud) on seda imepärast ning haruldast loomakest näinud oma silmaga. Pretty cool, ey?
Loodusest veel rääkides, siis täna siin Maroochydore’i rannast tagasi hosteli poole liikudes läbisin ilusa rohelise eramute rajooni. Seal kädistasid puude otsas ilusad kirjud papagoid, no tõsiselt sellised värvikirevad noh. Kahjuks polnud mul täna kaamera kaasas aga kindlasti paar pilti saab neistki. Nii kauaks aga üks tavalinnu eksemplar, keda siin kohtab sama tihedalt kui meil...no ütleme siis näiteks Metsvinti. Küll aga on tal täiesti imepärane lauluhääl. Noosa vihmametsade vahel oli loomulikult linnulaulu spekter ikka vääääga lai. Kriuksumisest kuni jazz-harmooniateni välja (no kidding!). Ja metsa all lasid ringi kalkunid, ainult võta ja grilli.
Täna siis, nagu ennegi mainitud, maabusin 40km Noosa Headsist allpool, Maroochydore’is. Hetkel tundub, et plaan jõuda hoopis paarsada kilomeetrit allpool asuvasse Byron Bay’sse, väikse vahepeatusega Brisbane’is. Loodan seal äkki saada väikse kickstarti enda sukeldumiskarjäärile. But you never know in here...
Ööbimine korraldatud sellises toredas hosteli ketis nagu YHA, mis siin on praktiliselt sünonüüm backpackerite ööbimiskohtadele. Ja õigusega, kuna nad ikka teavad jube täpselt, mis meiesugused vajavad. Isegi habemeajamisvaht on ühiskasutusega dushi- ja tualettruumides olemas. Ja täna õhtul sai puhkeruumis tasuta jäätist. Öö sellises hostelis maksab umbes 30$ per nase, mis eesti rahas on 270 krooni. Pole üldse paha, ma ütleksin. Seltskondlikuks pole jõudnud veel hakata, endagagi piisavalt tegemist. Küll jõuab.
Austraalia number on nüüd olemas ja Eesti oma välja lülitet. See on: +61451502268 ning sinna saab sõnumeid täitsa edukalt saata. Ning eriti imepärane on see, et kõne Eesti tavatelefonile selle mobiilinumbri pealt maksab – hoidke nüüd hinge kinni – 70 eesti senti minut!!!!! :D ja mobiilile 4.50 minut (kusjuures Austraalia sisesed kõned on 2 krooni minut). See on umbes sama, nagu eesti tavatelefonilt mobiilile helistada. Beat this, Tele2! :D
Gekko siristas just akna taga. Time for bed...
Olen nüüd ametlikult üks väheseid, kes Austraalias (kaasa arvatud kohalikud) on seda imepärast ning haruldast loomakest näinud oma silmaga. Pretty cool, ey?
Loodusest veel rääkides, siis täna siin Maroochydore’i rannast tagasi hosteli poole liikudes läbisin ilusa rohelise eramute rajooni. Seal kädistasid puude otsas ilusad kirjud papagoid, no tõsiselt sellised värvikirevad noh. Kahjuks polnud mul täna kaamera kaasas aga kindlasti paar pilti saab neistki. Nii kauaks aga üks tavalinnu eksemplar, keda siin kohtab sama tihedalt kui meil...no ütleme siis näiteks Metsvinti. Küll aga on tal täiesti imepärane lauluhääl. Noosa vihmametsade vahel oli loomulikult linnulaulu spekter ikka vääääga lai. Kriuksumisest kuni jazz-harmooniateni välja (no kidding!). Ja metsa all lasid ringi kalkunid, ainult võta ja grilli.
Täna siis, nagu ennegi mainitud, maabusin 40km Noosa Headsist allpool, Maroochydore’is. Hetkel tundub, et plaan jõuda hoopis paarsada kilomeetrit allpool asuvasse Byron Bay’sse, väikse vahepeatusega Brisbane’is. Loodan seal äkki saada väikse kickstarti enda sukeldumiskarjäärile. But you never know in here...
Ööbimine korraldatud sellises toredas hosteli ketis nagu YHA, mis siin on praktiliselt sünonüüm backpackerite ööbimiskohtadele. Ja õigusega, kuna nad ikka teavad jube täpselt, mis meiesugused vajavad. Isegi habemeajamisvaht on ühiskasutusega dushi- ja tualettruumides olemas. Ja täna õhtul sai puhkeruumis tasuta jäätist. Öö sellises hostelis maksab umbes 30$ per nase, mis eesti rahas on 270 krooni. Pole üldse paha, ma ütleksin. Seltskondlikuks pole jõudnud veel hakata, endagagi piisavalt tegemist. Küll jõuab.
Austraalia number on nüüd olemas ja Eesti oma välja lülitet. See on: +61451502268 ning sinna saab sõnumeid täitsa edukalt saata. Ning eriti imepärane on see, et kõne Eesti tavatelefonile selle mobiilinumbri pealt maksab – hoidke nüüd hinge kinni – 70 eesti senti minut!!!!! :D ja mobiilile 4.50 minut (kusjuures Austraalia sisesed kõned on 2 krooni minut). See on umbes sama, nagu eesti tavatelefonilt mobiilile helistada. Beat this, Tele2! :D
Gekko siristas just akna taga. Time for bed...
Subscribe to:
Comments (Atom)
