Põgenemine Dumaguetest

Esimesed päikesekiired heidavad enda pehme valguse üle lainetava vee. Kerged vihmapiisad lisavad meeldiva aktsendi muidu palava päeva kooslusse. Ja väikest alleed mööda kõnnivad põgenikud, turjal varustus. Selja taha jäi põrgupalav vangikong, kus väikest lohutust pakkusid tiivik, külm õlu, kaaskannatajad-kamraadid ja mitmed luhtunud põgenemiskatsed. Kas tõesti õnnestub Dünaamilisel Duol seekord lõpuks ometi Dumaguete müürid selja taha jätta ja põgeneda uute horisontide taha?
Viimane põgenemiskatse luhtus, kui üks vangivalvuritest, sukeldumisinstruktor Dan, kes meie eest vanglamüüride vahel hea seisis, meie plaanidest teada saades järjekordse takistuse teele ette veeretas. Nimelt pidavat vanglaülem Harold, kes Dumaguete backpackerite rehabilitatsiooni eest juba enam kui 10 aastat hoolitsenud, korraldama pühapäeval sukeldumispäeva Aasia muck-divingu uueks täheks nimetatud Dauini rannikul. Kuna Harold on väga karm vanglaülem, kes hoolitseb igal võimalusel selle eest, et ükski vang isegi ei mõtleks põgenemisest, ei küsinud ta selle lõbu eest praktiliselt üldse raha. Vangid pidid ainult maksma varustuse rendi ja balloonides sisalduva õhu eest. Kuna muck diving oli meisse juba Borneo vanglapäevadest sügava jälje jätnud, oli selge et põgenemine ei tule kõne allagi. Dauini eripära on aga see, et tegemist on üpris sügava sukeldumisega, enamik toredaid tarakane on 30m kandis, mistõttu on õhuga seal sukeldumine vägagi piiratud ajalimiidiga. Lisage siia suppi veel ka putru (nähtavus ~5m) ja üks pea-laiali-otsas-oh-mis-seal-kaugel-on-oot-ma-natuke-passin-siin-kala-juures-kuhu-kõik-kadusid-nüüd ameerika neiu ning saategi tulemuseks paar suurema ja paar väiksema tähtsusega elukat ning nõutud näod veest välja tulles. Kuna tegu oli nö fun-dive'iga ja konkreetset eestvedajat-giidi ka polnud, jäi tulemus tsipa niruks aga samas hea kogemus - planeerida-planeerida-planeerida. Ja juba vana hea tõdemus - Nitrox on meie sõber!
Aga põgenemisplaanid ei tahtnud meil kuidagi moodi vaibuda ja vastu varahommikut võtsime enda kümme asja selga ning hiilisime tukkuvatest vangivalvuritest möödudes vabaduse - Dumaguete sadama poole. Pilk lootusrikkalt tulevikku suunatud, ei osanud me aga oodata, et üle müüri pääsemine tuleb oodatust keerulisem. Olles jõudnud sadamasse, et piletit soetada, shokeeris meid elupikk järjekord x 2. Valvurid olid seadnud üles lõksu - kõigepealt pead sa soetama laevale pileti ühest järtsust ning siis kekslema teise, 3 korda pikemasse, et siis sama kassa juurde tagasi jõudes enda pilet registreerida. No appi appi, tule kappi! Ja laeva väljumiseni aega ainult 40 minutit. Pinge kasvab. Kuid nagu igas korralikus Alcatrazi-põnevikus, tuleb Kaval-Ants appi ikka tol viimasel hetkel. Nii seisingi mina ühes ja Peeter teises järjekorras, et aega säästa. Prožektorivihkude (sigavihane ameeriklane, kes vist oli saanud vale pileti ja räuskas kassapidaja peale) vahel põigeldes õnnestus duol siiski jõuda viimase müürini, milleks oli sadamamaksu kassa ning hopsti, olimegi teisel pool müüri, 20 aasta taguse Lindalaini kiirlaeva pardal, mis meid hommiku esimeste kiirte paistel vangipõlvest üha kaugemale ja kaugemale glissis. Ja Peeter nägi laeva pardal ära ka enda deemonunenäo - Iron Man 2, olles samal ajal nautinud tüüpilist filipiino kasvustandardile mõeldud istmevahet (10cm lühem, kui Peetri sääreluu). Meie üllatuseks olid tol ööl suutnud põgeneda ka niburlik naissõdalane Zelda koos enda aarialasest teenijahärraga.
Juba 2 tunni pärast, kui põgenemisadrenaliinitase oli meie veres langenud, maabusime Boholi saarel (algul oli meil kõigest täiesti Bohol, kui aus öelda). Konkreetseid ootusi-eesmärke sellele saarele oli ainult üks - teha tutvust kõrvik-pärdikuga (tegelikult küll ainult primaadiga) nimega Tarsier (siia tuleb ladina nimetus). Too imepärane tilluke karvane olevus on üks maailma haruldasemaid ja väljasuremisohus liike ning neid loendatakse tuhandetes. Välja näeb ta midagi umbes nagu Star Warsi Yoda ja Äpu vahepealset. Tema lokaator-pea suudab teha 360-kraadiseid pöördeid, mistõttu pole tal enda larger-than-life silmi üldsegi vaja liigutada. Geniaalne - kael kangeks ei jää ja silmad valutama ei hakka. Paluks endalegi. Pealegi on tüübil eriti chill elu - öösel käib teiste kohalike suslikega siplemas, süües vahepeal ka paar prussakat, samas kui päeval magab turistide rõõmuks mõne oksa küljes, iminäpud bambuse haardes ja unesegane nägu peas. Nii me ta siis leidsimegi. Tõele siiski au andes ei näinud me teda täiesti vabas looduses vaid Correlia Tarsier Sanctuary müüride vahel. Nimelt on Bohol tõsise kriisi ees - Tarsiere püütakse vangistada kastidesse, et siis neid turistidel raha eest näidata või koduloomana pidada. Vangistuses Tarsier aga kipub olema suitsiidne (ilma naljata) ning pole harvad juhused, kui üks väike nunnu on enda pea vastu seina puruks peksnud. Igatahes kui vabaduses elab Tarsier kuni 20 aastat, siis vangistuses vähem kui 1. Kuna üks väike munchkin saab aastas ainult ühe poja, on nende järelkasv väga tõsises ohus ning astutakse karme samme, et neid kaitsta. Correlia on üks piirkond, kus nad elavad ning sinna ehitati nende kaitseks ka 2.meetrine aed, mis hoiab eemal kassid-koerad, lubades samas neil 5-meetriseid hüppeid sooritavatel tamagochidel vabalt ringi luusida. Imepäraselt aga tulevad nad päevaks aia sissepoole uuesti tudile, kuna teavad selle piirkonna olema murevaba :) meie jaoks kujunes too päev nunnumeetri taatlemiseks, kuna pärast seda polnud kahtlustki, kes on armsaim olevus terves maailmas. Teel tagasi tsivilisatsiooni pühendasime Peetriga talle loo - Tarsieri Tango. Kes tahab kuulda, küsige, kui oleme Surju lähedal Purjus.
Kuna hommikul vara oli vaja edasi suunduda trassile Bohol-Cebu-Legazpi-Donsol, otsustas duo ööbida Boholi pealinnas Tagbiliranis, kust departeerub suurim valik Cebu praame. Õhtu saabudes, tunnete maabudes, tundsime, miskit on mäda. Olime enda kehad jätnud 2 nädala jooksul täielikku hooletusse. Nii saime järgneva 1,5 tunni jooksul enda nahal tunda, kuidas käib filipiini noore neiu käsi. Võiks öelda, et olime täielikult filipinode käpa all. Ühel hetkel läks asi aga täiesti vägivaldseks, nimelt läksid käiku tulikuumad kivid ning kõrvalboxist kuulsin Peetri kilkeid, hoides ise samas kramplikult hambaid koos. Sessiooni lõpuks pühkis minu saatejuht mul naha õlist puhtaks, Peeter aga läikis järgmised 24 tundi, eriti hea oli teda jälitada kuuvalguses - nagu Casper the Ghost :)
Aga nüüd, kallid televaatajad, oleme jõudnud selle reisi, võiks öelda, tipphetkeni. Donsol oli veel 15 aastat tagasi täiesti varjusurmas väike kaluriküla, kuni kohalik vello kohtus ühel ilusal päeval merel piraka vaalhaiga ning rääkis sellest teistele kaluritele. Ühel hetkel hakkas nende imepäraste hellade hiiglaste kohta tulema raporteid nii tihti, et kohalik ajaleht otsis sahtlist luubid välja ning juba aasta pärast olid esimesed huvilised kohal - maailma esimene peaaegu et garanteeritud vaalhaide kohtamise tõmbepunkt oli sündinud. On täiesti müstiline, et ka pärast kümmet aastat metsikut turistide hordi, sh tonnides loendatavaid oranzhides vestides hüdrofoobsed hiinlasi, on need kolossomonid ikka veel selles väikses lahes, kusjuures giidide sõnul 300 eksemplari 400st Filipiinidel elutsevast asuvad just siin. Aga mis me ikka sissejuhatuseks aega raiskame - täna hommikul sulpsasime kella 10 paiku paadilt vette ja paari hetke pärast liguleski meist umbes 2 m allpool mööda 7m pikkune hiiglane, sabaga laisalt hoogu lüües. Kes veel ei tea, siis vaalhai meie jäsemeid ei himusta, tegu puha planktontoidulise elajasega. Ja arvestades enda tohutut massi ning Donsoli lahe erakordselt halba nähtavust (põhjustab seda just suur planktoni kontsentrashuun), pole ime, et nad siin end koduselt tunnevad. Kogu operatsioon kestis 3 tundi, mille jooksul saime nii umbes 5-6 korda vette karata ja numpselhiiglasega koos võidu ujuda. Peeter lõpetas meie seansi nii umbes 10-minutilise duaalkrooliga otse vaalhai kõrval. Kui kangelane tagasi paati ronis, oli tema silmist näha taolist rahulolu ja kirge, mida võib näha inimese silmist, kes on just äsja kohtunud Davailaamaga. Ainult väike kripeldus jäi kogu päevast. Peeter nimelt unustas selleks maratoniks särgi selga panna ja öösel magab ta nüüd kõhuli.
Igatahes oli tänane päev lausa müstiliselt harmooniline. Kohtumine Gentle giantsitega, chill õhtusöök küünalvalgel rannas (romantimantade rõõmuruiged) ja 30 kroonine rumm-koola (ei, mitte klaasitäis vaid 1+0,5 liitrine). Mida veel elult tahta?
Nüüd aga ööbussindume siit Manilasse, et kolme päeva pärast Shanghai ööellu sukelduda. Loodetavasti neil seal ikka õhku jätkub...

Tarsieri tango

Blues Brothers

Vaalhai, vaalhai, luba teen sulle paiiiiiiiiiiaia

päris maalased

silm läks looja

Kilu omas mahlas (autor: T.Undmatu)

Dili-dili, Okou! (eiei, jajah)

Vupsti on nädal aega juba möödas viimasest postitusest. Katsun nüüd siis kõik äkshöni meelde tuletada.
Malapascuale jäime siis veel kaheks ööks, et käia sukeldumas kohas nimega Kimud Shoal, kus 36m sügavusel nägime umbes 5ks sekundiks enda all ka hammerhead sharke aga nähtavus polnud just väga kiita, mistõttu tõrkus ka fotokas neid endasse jäädvustamast. Aga fakt on see, et Malapascua saarel nägime ära kõik, mida tahtsime ning seda tuli kuidagi tähistada. Nii suundusimegi õhtul merel hulpivasse kohvikusse, kus võtsime ette eelmises postituses kirjeldatud "Do it for your country" väljakutse. Kuna aga Peeter ei saanud tol hetkel meditsiinilistel põhjustel alkoholi juua, oli lahke baaridaam valmis meie väikesele riigile appi tulema ja jõi tema asemel 6 shotti koos minuga (Peetri kulu muidugi) koos ära ja ümber paadi pidime ujuma kolmekesi. Tõele au andes kartsin hullemat, 6 väikest shotti on täitsa mittemidagi ning ööseks sain hea une. Eesti on aga ilusti Malapascua saarel ametlikult esindatud. Sildi pidin küll ise vildikatega joonistama :)Ahjaa - pühapäeval käisime siis ka Filipiinide üht kaubamärki - hasartmängurid nagu nad on - kukevõitlust kaemas. Palju verd, kisa, kukesuppi (kaotajad kitkuti sealsamas kõrval ära ja pisteti potti) ja segaseid tundeid.
Esmaspäeva hommikul siis jätsime Malapascua saare seljataha ning suundusime tagasi Cebusse, et enda passid Hiina saatkonnast kätte saada. Õhtul läksime prooivma kohalikku kuisiini suurde suitsusesse grillitelki, kus igal vähegi grillida oskaval muril oli võimalik endale rentida pinda pikale lauale ja grillinurgale. Valisid letist endale sobivad vähem- ja rohkem eksootilised palad välja ja sealsamas kõrvetati nad ka sinu jaoks ära. Tõeline vaimustav toit oli, kuid üks asi kõrbes vist seal veel ära - minu kõht. 20 min hiljem lõi kork pudelilt ära ja kogu mullitav shampus hakkas voolama. Ning voolas nädal aega. See aga tähendas, et võtsin endale selleks ajaks riisidieedi väikeste kõrvalpõigetega puuviljasalati ja banaanidega. Ning woala, 5 päevaga oligi pudel tühi. Peale selle on nüüd jube mõnus tunne, värske olemine ja teravus ka tagasi :)
Teisipäeva hommikul, pärast kiiret tretti kohalikule Carboni-nimelisele turule, kus hais oli umbes sama vänge, kui Kalma sauna meeste riietusruumis, saime enda passid, viisastatud ja puha, kätte ja puupüsti täis buss viis meid edasi paika nimega Moalboal. 90 km 3 tunniga. Pean tunnistama, et logistika ühendused siin Filipiinidel on lausa müstiliselt vinged. Transpordivahendid pole eriti luksuslikud aga sõidavad praktiliselt igas suunas iga poole tunni tagant ning iga kell võid tee peal näpu üles tõsta ja saad bussi peale. Sõiduplaane pole väga pointi vahtidagi. Thumbs up!
Moalboalis ööbisime ainult ühe öö, et hommikul sukelduda ilusal Pescadori saarel, mis on 15 min paadisõidu kaugusel rannast. Ka seekord ei vedanud neptunionu meid alt ning täitis meie soovi näha suurt parve sardiine. Täiesti müstiline kogemus - päike ei paistnud parvest läbi, kalu oli kümneid, kui mitte sadu tuhandeid ning selle keskel tundsid end nagu suures elus gaasipilves, mis pidevalt tuule käes kuju vahetas. Üldse oli Pescadori saar väga ilus ja nauditav. Kuna aga nägime seekord ühe sukeldumise ajal ära kõik, mida tahtsime, võtsime juba lõuna ajal seljakotid selga ning hüppasime bussi peale, mis viis meid Cebu saare lõunatippu. Sealt 10 min pärast praamile ja enne päikese loojumist olimegi Negrose saare pealinnas Dumaguetes. Kuigi algne plaan oli siit kohe hommikul edasi Siquijori saarele sõita, rikkus selle plaani ära ameerika neiu Kay, kes meid järgmiseks päevaks Apo saarele sukelduma kutsus. Paar mõttepausi ja järgmise päeva hommikul olimegi lootsikuga teel imeilusale väiksele 300 inimesega Apo saarele Negroest kagus. Tegu on kaitse all oleva looduspargiga, ühega vähestest, kus filipiinod pole veel enda veealuse dünamiitkalastamisega jõudnud koralle ära hävitada. Tõeliselt ilusad sukeldumised olid, kuigi päeva esimesel sukeldumisel olid tugevad üles-alla hoovused, mis mingil hetkel surusid meid pea 38m peale ning päkapikud mu suus (eelmisel õhtul pidasime hävitavat lahingut suurima vaenlase, kohaliku odava Tanduay rummiga) otsustasid kõik õhu balloonist ära tinistada. Ühel hetkel oligi 50 BAR'i järel ja aeg üles kobida. Loo moraal - don't drink & dive...
Aga arvate, et sellega sai meie seiklus Dumaguetes läbi? Hah! Neljapäeva hommikul kell 5 ärkasime Peetriga, et minna mere äärde pildistama päikesetõusu, kui poolel teel peatas meid massiline rahvaste ränne. Tuhanded, hinnanguliselt isegi 10 000 inimest kõndisid mööda tänavat, mõnedel käes küünlad, 5-6 meest kandsid suurt puidust risti ja ega meil väga muud üle jäänud, kui vooluga kaasa minna ja vaadata, kuhu siis teel ollakse. Reede oli ju ülestõusmispüha - üks tähtsamaid siinses sügavalt kristlikus riigis. Igas riigi maakonnas võtavad massid selle päeva hommikul ette tänava protsessiooni, millega etendatakse läbi Jeesuse teekond enda ristiga kolgata mäele. Iga paarisaja meetri pärast etendati tänaval kohalike poolt üks stseen 13st, mis teekonda kirjeldavad. Meie olime muidugi põnevil, et kuidas siis see kogu ürituse kulminatsioon ka välja näeb ning käisime rõõmsalt kõik punktid läbi aga nagu ikka, pettumuseks suunduti pärast 2,5h kestnud rännakut suurde kirikusse missale. Igavad tegelased. Mitte nagu Põhja-Luzoni tegelased, kes elusalt ennast lasevad ristile naelutada ja värk. Kuigi hiljem, nagu kuulsime, olid kaks tegelast tänaval kõndinud ja enda selga piitsutanud, nii et verd pritsis aga sellel ajal nägi varajane duo enda voodis märksa vähem vägivaldseid unenägusid.
Aga ikka ei saanud me veel Dumaguetest lahkuda, kuna järjekordne ahvatlev pakkumine tuli hotelli joviaalse ja noore omaniku Haroldi poolt - ta nimelt kavatses reede õhtul avada enda uue ööbimiskoha paarikümne km kaugusel Dumaguetest, kõrgetel mägedes, ümbritsetuna vihmametsast ja värgist. Ning avamisõhtu puhul peab ta seal väikes mõnusa peo maha koos kõigi praeguse hotelli külalistega. Tema kulul kõik ja puha. Noh, ja kuna suurel reedel ükski kärbes, rääkimata laevadest ja muudest transpordivahenditest, ei liigu, siis mõeldud-tehtud. Pidu tähendas non-stop karaoket ja palju odavat rummi. Hommikul, olles ennast natuke kogunud, liiguti sügaval mägedes asuva piltilusa maalilise kose juurde, mille all sai karastavas 21kraadises vees mõnuleda. Pohmakas sai igatahes kõva külmetuse sealt ning oli sunnitud keha maha jätma oluliselt varem, kui algul plaanis.
Noh, ja arvake ära, mis siis juhtus? Me pakkisime täna kell 3 juba asju, et liikuda laevaga Boholi saarele, kui divemaster Dan, ameeriklane, kes siin filipiinidel juba 4 aastat pesitsenud, tegi ettepaneku hommikul sukelduda veel 2 korda siinsamas lähedal Dauinis. Iseenesest polnud me eriti huvitatud kuid kui tüüp meile sealsetest elukatest pilte näitas, olime jälle konksu otsas. Pealegi on need sukeldumised nii kuradi odavad - 2 sukeldumist koos varustuse rendiga kokku 250 krooni (tavaliselt on see 1 sukeldumise hind). Tänu homeboy Haroldile, kes siin kõigi päkkpäkkereid nagu oma kodus võõrustab. Nii et kokkuvõttes oleme me siin Dumaguetes, mida algul plaanisime kasutada hüppelauana järgmistele saartele, olnud juba 3 ööd ja krt ma ei julge enam väga lubada, millal edasi liigume. Ainus mida teame, on see, et teisipäeval tahaks Cebust lennata Donsolisse, et mürgeldada vaalhaidega ning 1. mail lendame Manilast Shanghaisse. Vahepealne aeg tuleb täita selle materjaliga, mille otsa komistame, ehk elämä on laiffi! Seni on see meile küll ainult rohkem seiklusi toonud :)

Kaarel Kosel

Tehtud! Riigi nimel valmis kõigeks

Sardiinipilves

Dünaamiline skuubaduo

Turumutt

Kuulame, kuidas Jeesust piinati

Murjam-fun

Malapascua rannas

"Gimme kiss" to stop the bus

Cebu kesklinna odavhotell, kell on 13.00 ning duo ärkab. Mis edasi? Kotid selga ja hiina saatkonna poole teele. Väikese jalutuskäigu kauguselt, mille jooksul meile muidugi pool maailma suveniiridest üritati pähe määrida, leidsimegi suure tuletõrjekompleksi, mille küljes siis ka hiina saatkond. Ukse ees asuvad trellid aga kinnitasid halba eelaimdust - saatkond on avatud ainult keskpäevani. Õnneks tuli ukse peale härra, kes teavitas et lisaks hommikuni ootamisele, peame kindlasti tulema ka pikkades pükstes, muidu sisse ei saa. Hiinlased on peenutsejad, nagu selgub.
Igatahes olime sunnitud jääma Cebu linna veel 24 tunniks, mis tähendas, et saime enda toa ka tagasi. Väike jalutuskäik linnas, mille käigus tehti meile kohalikus trükitöökojas ka passipildid (päevapakkumine 16 pilti 1 hinnaga). Kuna neil valget tausta polnud, läks pool tundi fotoshoppamiseks aga lõpptulemus oli täitsa nithsevoo. Pärast seda trippisime Cebu all-linnas, hoides enda fotokad ja rahakotid pidevalt käpa all. Iga nurga peal vaatas vastu lahkete silmadega väike murjam, käsi küünitamas valge mehe järele. "Gimmi mani, ju vait män". Mitte just kõige turvalisemast keskkonnast rääkisid ka lugematud soomusautod, või pigem tankid, mis sularaha ja väärtesemeid selles 2.8 miljoni elanikuga linnas transpordivad. Turvamehed aga said endale riideid osta nurgapealsest rätsepatöökojast. Plastmassist kokardiga ja puha. Kui saabus öö, langesid murjamid sinna samasse tänavanurgale papitüki peale norskama. Aga nii kui tahtsid kohalikust vaatamisväärsusest pilti teha, tuli teiselt poolt tänavat murjami tädi nõudma autoriõiguste lunaraha. 24h bisnes.
Kuigi plaanisime õhtul minna kohalikku meelelahutusmaailma, mille krooniks on karaokebaarid, kus Elvis oleks tundnud ennast jälle elusana, ei õnnestunud me ühtegi sellist leida. Küll aga peatasid meid iga teise meetri tagant läbimatu krohvikihi taha peitvad Alan Prosti duudid. Mõne puhul oli tükk aega mõistatamist, kas mitte ei peitnud end leti all hapukapsas ja praevorst.
Kuid higine öö üle elatud, saime hommikul enda passid viisataotlusesse ära antud (üllatavalt meeldiv ja viisakas teenindus muuseas) ja seadsime suuna põhja, kus 150km kaugusel, Cebu saare tipus, ootab sukeldujaid Malapascua saar. Bussisõit oli vägagi meeliülendav. Kollane rõõmus akendeta buss, pista sõidu ajal pea välja ja lehvita kohalikele. Kui tahad, et buss peatuks, otsi välja mõni münt ja peksa seda vastu metallist käsipuud. Kui aga münti pole, siis häbi-häbi, pead imiteerima musitamist huultega (musimopsti), kõvasti ja valjult. Väga meeliülendav on ka transiiträpp, mida esitavad viltuse nokatsiga noored, kes vahepeatuses peale hüppavad ja beatboxi taustal filipiinostatud r'n'b hitte esitavad. Arvestades, et filipinode keel on enivei segu inglisekeelsete väljendite kodustatud segust, kõlab transiiträpp väga pringilt. Üks vihje veel - käsi bussiaknal pärast 4 tunnist sõitu jätab pikaks ajaks märgi maha :D
Aga tänaseks oleme siis mõnual chillil Malapascua saarel, kus rannaliiv on valgem kui nahk mu kintsul ja vesi asuursem kui Blue Curacao kokteil küünlavalguses. Paratamatult tekivad esmapilgul paralleelid Gili saartega, kus täpselt aasta tagasi mõnusalt aega veetsime. Paadid samasugused bangkad (trimaraanid), mis siin Aasia piirkonnas kombeks, lapsed mõnusad õnnelikud murjamid, kelle rõkkav naer sulatab ka kõige külmema põhjala südame. Ja kogenud ränduritena suutsime ka paadil vastas olevad "giidid" külma kõhuga eemale peletada, kohates hiljemgi nende mõru pilku. Enda ööbimise leidsime omal käel ja neil jäi vahendustasu saamata.
Laupäeva hommikul kell 5 sõitis aga paat rannast välja, et viia meid Monad Shoali, vee alla mattunud saarele, kus igapäevaselt ja regulaarselt tiirutavad Thresher Sharkid, ühed üpris haruldased ja kuulsad haid, kelle saba on enamvähem sama pikk, kui keha. Igatahes väga graatsilised olevused ning ei õnnestunud ka meil neid mitte näha. Esimesed 20 minutit passisime udusesse vette (nähtavus pole kiita) ja olime juba lootusetusest kõhtu ülespoole keeramas, kui üks pistis udu seest pea välja ja ütles "Mull?". Temaga liitus mõne hetke pärast ka graatsiline Manta Rai, liueldes üle meie peade, nagu staartoonekurg Raivo tagasiteel talvituspuhkuselt.
Päikeseloojangul aga käisime vee all öösukeldumas. Enne kui päike täielikult loojus, olime tunnistajaks tõelisele veealusele armastusaktile, et mitte öelda orgiale. Väiksed värvilised imearmsad mandariinkalad (Synchiropus splendidus) leiavad iga õhtu enne päikese loojumist endas jõudu väikseks tonksuks. Paras turn-on, pervertidele noh :D
Mingil õhtul on plaan osaleda kohalikul võistlusel "Do It For Your Country", mis seisneb kõigepealt 6 kange shoti manustamises ning pärast seda ujuvkohvikule vabatehnikas tiiru peale tegemises. Iga osaleja pealt saab ühe punkti, seega meie mõlema edukas osalemine viiks meid auväärsele 10ndale kohale, boonusena võimalusega ise vildikatega Eesti lipp autahvlile joonistada. Hoidke meile varbaid, Eesti au vajab kaitsmist! Muuseas alkoholi teemadel veel siis väike tähelepanek - menüüs on Rummkoola järel sulgudes väljend (IQ special) ning tõsi ta on, algul on arusaamatu, kuidas triple rummkoola on 20 peesot odavam, kui single rumm koola. Põhjus aga lihtne - coca cola maksab siin rohkem, kui rumm :D

Igatahes kavatseme me siin veel olla...kes teab kui kaua. Saar võtab endasse ;)

Paradiisipeeter

Ühistransport a la Cebu

Varsti nõuan pissipeatust

Viimasel hetkel sain pea eest ära

Seksimaiad mandarinid

Kuradi kanget kraami sain eile

Kohalik särgimood

Naiste dushiruumis

On the road again

Kuigi edukate lugude järjed on tihtipeale juba ette määratud hukule, on edevus ja tulevaste põlvede futuurne huvi meie seikluste vastu, jälle dünaamilise duo seiklused paisanud avalikkuse ette.
Ühise telefonikõne jooksul soetas duo endale soomeõhu kampaaniapiletid Hong Kongi, lootuses sealt edasi jõuda nii nagu saatus suunab. Suunas edasi Filipiinide saarestiku keskmesse - Cebu Citysse, kuhu lennul ka esimene sissekanne kirjutatud saab. Nagu ikka, tekivad meie konkreetsemad plaanid jooksvas tempos, teeme elu huvitavaks. Nii olime sunnitud pärast väikest tuuri Hong Kongi tuledesäras ja iKaubanduses, konstanteerima fakti, et meie tagasihoidlike isiksuste aktsepteerimine Filipiinide võimude poolt eeldab sealt juba ka konfirmeeritud tagasilennu pileti olemasolu. Mida meil eeskujulike ränd-o-ritena loomulikult polnud. Sest kes teab, kuidas seiklused kohale jõudes jätkuvad? Kuid keelitamisest polnud kasu ei keskit ning hirmust lennukist maha jääda, valisime internetist välja paar lennuplaani ja sõna otseses mõttes viimasel minutil enne check-in'i lõppu potsatas mu postkasti maagiline kombinashuun numbritest ja tähtedest, mis tähistab lennufirmade murdes meie õigust transideeruda 1. mail Manilast Shanghaisse. Otsus sai tehtud 2 minuti jooksul ja vaidlustamisele ei kuulu! Nalja saab muidugi siis, kui me mingil põhjusel nüüd Cebus hiina viisat ei saa. Aga see on rändomise võlu...
Seega pani saatus meil suht kohe alguses paika, et Põhja-Luzoni meil asja pole ning sukeldumised jäävad seekord samuti "pinnapealseteks". Järgmine samm on jõuda bussiga (loomulikult Aasiale kohaselt sõidab see jumalast hüljatud transpordivahend 90km-st marsruuti 3 tundi) sukeldumiskülakesse nimega MoalBoal (sõlmkeelsus on Filipiinidel kerge tekkima), kus loodame kärsa likku saada. Sardiinid pidavat olema meid oodates juba põnevusest täpiks koondunud. Aga praegu keerame magama siin Cebu hostelis, et patareid laadida ja edasi mürada...
Krõbedate kribamisteni, kulla kevadekiibikud!

Hiina ilu

Peeter on segaduses

Hong Kong Thong

Tegelikult müüsid riideid

Peeter usub hiina toidu võimetesse

Hong Kong island

Mis lännü, see lännü. Igast puust saab ükskord kännü.

õtlesin, et viisakas on siiski tulihingeliste lugejate suhtes anda sellele toredale eluperioodile ka väike järelkaja, hinnang ja püänt. Samas, nii nagu värske vein vajab pärast valmimist teatavat laagerdumist, on nüüdseks ka minu pilk ja järeldus kogu tripi osas paremini paika loksunud. Mäletan, et mu esimene nädal kodus möödus nagu vati sees. Suhtlemisintensiivsus suurenes hüppeliselt ning mõistus, olles harjunud juba mingil määral omaette olemisega, ei suutnud rolli sisse minna. Eriti keeruline oli enda muljetest ja veelgi keerulisem selle reisiga kaasnenud "sisemistest muutustest" rääkida. Ma teadsin, et neid muutusi oli aga lahti mõtestanud ma sellel hetkel neid veel polnud. Äkki nüüd on juba aeg...

Alustaksin sellest, et poole aasta jooksul oli mul tegelikult kaks suhteliselt erinevat reisi. Austraalia osa oli nö lahtirebimine ja võõrutusravi ning Aasia tripp oli uutmoodi alustamine. Tegelikult ei toimunud Austraalias mitte midagi sellist, mida poleks enne mu elus juhtunud. Iseenda eest ei ole võimalik põgeneda. Vahe on lihtsalt selles, et kõik toimus "puhtas" keskkonnas - puudusid juba olemasolevad seosed, eeldused ja tingimused. Katsed toimusid nö ceteris paribus, mistõttu sai enda kohta teha palju selgemini piiritletavaid järeldusi. Õppisin nii mõndagi enda hirmude ja komplekside osas, paljud neist sooritasid selle reisi ajal ka harakiri. Nood, kes pidasid vastu, said aga ametlikult enda alalise elukoha ja sissekirjutuse. Vähemalt saab nüüd sotsiaalhoolekanne nendega fokusseeritult tegeleda :)

Võiks siis öelda, et Austraalia oli nagu labor, kus toimusid empiirilised katsed ja Aasia tripp oli nendest järelduste tegemise periood. Mäletan selgelt, kuidas Sydney hosteli alumisel naril istudes saabusid katsete tulemused ning nende žiletina lõikav sõnum nüsis piltlikult öeldes vasaku käe rannet. See oli reisi lowpoint, kuid ühtlasi ka kõige otsustavam ja kokkuvõttes reisi õnnestumise seisukohast täitsaim moment, enda avastamise ja ühtlasi ka iseendaga leppimise hetk. Pärast 1,5 tunnist südamlikku vestlust teisepool maakera asuva isaga oleks nagu restart toimunud ning tulemused saadeti tõlgendamiseks ja järelduste tegemiseks analüütikaosakonnale. Tol õhtul sai tehtud ka otsus Aasias trippimise osas - see oli väikestviisi taassünni algus ja nüüd tagantjärele võin öelda, et trankviilne keskkond aitas oluliselt kaasa katsetest õigete järelduste tegemisel. Ning kindlasti oli siin oma osa ka mu elukogenud ja võiks isegi öelda, spirituaalsest teejuhist reisikaaslasel. "That's life", "Palju tähtsam on reis iseendasse" ning unustamatu "Vaatab, mis coin ütleb" on ainult mõned seisukohad, mis selle reisi palju nauditavamaks tegid :)

Paljud on mulle pärast enda pajatusi öelnud, et olen üks väheseid, kellel taoline ettevõtmine on õnnestunud. Tõsi ta on, tulin tagasi oluliselt õnnelikumana ning enesekindlamana. Olen paljudes asjades nii enda kui teistega leppinud, andeks andnud ning asju uues valguses näinud. It's not about who you are, it's what you do that defines you. See mõte aitas mul jõuda selgusele enda pere ettevõttesse tagasi pöördumise osas, kuigi enne reisi olin selles osas üpris skeptiline. Kindlasti oli oluline, et ma ei jäänud vastu enda tahtmist edasi Austraaliasse punnitama ning seal orjatööd tegema. See ajafront ja toimunud seiklused olid just õige kogus ja kontsentratsioon ühe hästi õnnestunud tripi koostises. Peab ära tabama, miks sa tulid ja mida sa ise tahad teha, mitte tegema nii, nagu kõik teised teevad. Kuigi mulle öeldi, et nii kui tagasi jõuad, hakkad kahetsema, ei ole seda juhtunud. Kõik läks täpselt nii, nagu pidi ja kuramuse hea meel, et nii läks :)

Tõeliselt värskendav on jälle ajugümnastikaga tegeleda, reisi ajal kippus mõistus pidevalt hibernatsioonistaatusesse lülituma. Reisikirg sai ka mõneks ajaks nüüd rahuldatud ning sellist suurejoonelist projekti paari aasta jooksul tõenäoliselt ette ei võta. Aga 2011 tahaks kindlasti seljakoti selga tõmmata ja umbes kuu aega Aafrika idarannikut avastada, kui head lennupiletid leiab. Rongipiletid enda sisse on juba olemas :D

Born in Borneo

Nagu agaramad lugejad mäletavad eelmisest postitusest, lõppes peatükk, nagu alati, kõige põnevamal hetkel. Mis sai edasi? Kas peategelane suutis päästa Vulkaani tapvate lennukite rünnaku eest ja leida sealjuures vastus enda painajalikule küsimusele: "Kas transpordivolinik Siim Kallase 10 milli kirjutati vulkaanikraatrisse?"
Tean, et ootasite terve nädala pingsalt aga siit tuleb siis järg ning ühtlasi ka eelviimane peatükk sellele pool aastat vändanud seiklusjutule maalt ja merelt.
...selleks ajaks kui Oz nädal tagasi kell 18 lennujaama jõudis, olid teised reisijad jõudnud juba märatsema hakata. Rahvusvahelist sõimusõnaraamatut polnud küll kohe käepärast aga "Arschloch, Mamahuevo, Perrrkele ja Fitta" tekitasid siiski meeldivat äratundmist. Igatahes ei lasknud end häirida, sest viimaste uudiste kohaselt oli Rooma lennuväli ilusti avatud ja toimiv ning tundsin kaasa neile sõimavatele Euroopa kodanikele, kes ei pääse koju. Mingi hetk aga läksin huvi pärast uurima, miks meeletult pikk check-in järjekord üldse ei liigu ja sain vastuseks "No Europeans can fly". Nimelt võis ju Rooma lennujaam lahti olla kuid kahjuks Doha vahelennujaam oli vaestest Euroopa lendajatest nii pungil täis (ja hiljem selgus, et ka kõik Doha hotellid, kusjuures paljud päkkpäkkerid olid ööbinud mitu ööd üliluksushotellides nagu Four Seasons jne), et võeti vastu karm otsus mitte lasta ühtegi Eurooplast Dohasse, kuniks sealsed reisijad on ära veetud. Loll lugu oli muidugi see, et Qatar oli sellest teadlik olnud juba paar päeva, kuid Kuala Lumpuri kontor oli mulle rõõmsalt ikkagi pileti müünud õhtu enne lendamist. Üle lennujaama kõlas kaikuval häälel "PERSE!" ning päike loojus horisondi taha...
Sel hetkel otsustasin, et ei viitsi enam Vulkaaniga tuhka ja tahma jagada, kuna targem annab järele. Kiire välkoperatsiooniga orgunnisin endale hommikul kella 7ks lennupiletid Borneo saarele, Tawausse. On ikka täiesti ilmselge, et Eifjöfjäffjällälyckäreykjajokul tahtis, et ma Sipadanil ka ära sukelduksin, enne kui tagasi koju pöördun. When in Asia, you know. Aga kuna lennujaama lähedal olid kõik mõistliku hinnaga hotellid end juba täis söönud, siis ööbisin vanade päkkerite traditsioonide kohaselt lennujaama kivipõrandal. Möödakäijad said nautida installatsiooni blondi pikajuukselise Thori, lennujaamapingi ning seljakotiga, mis omavahel ilusti rihmadega kokku olid seotud, et sügavas unes mitte sundsepareeruda. Uni oli magus aga hektiline kuid lennuki peale ma siiski jõudsin ning lõunaks jõudsin Tawaust u 100 km kaugusel asuvasse sadamalinna Sempornasse, kust väljuvad enamik sukeldumisdessante lähedalasuvatele paradiisisaartele Mabul, Kapalai ja loomulikult maailmaklassi Sipadan.
Sipadanil oli kuni 2004. aastani täiesti toimiv resoort kuid pärast seda suleti saar täielikult turistidele ning sukelduma saab ainult kiirpaatidega, kusjuures päevas tohib saarel sukelduda max 150 inimest (kvoot, mis ilmselgelt on alati täidetud) ning need load on võrdselt jagatud kõigi kohalike sukeldumisklubidega, mis teeb 10 permitit poe kohta. See klubi, kellega olin plaaninud enda sukelused läbi viia (Scuba-Junkie.com) on üks popimaid Sempornas ning nende permitid olid mai keskpaigani kõik broneeritud. Nii juhtuski, et esimesed 2 päeva sukeldusin Junkidega Mabuli saare ümbruses ning kolmandal päeval sain ühe teise operaatoriga (Uncle Chang) Sipadanile. Need kaks saart erinevad üksteisest nagu öö ja päev. Kui Mabul on nö muck diving koht, mis tähendab, et neil on palju väikseid krittereid ja muid pudulojuseid, kes sinuga liiva ja muu träni vahel peitust mängivad (mulle istub väga hästi), siis Sipadan on pesuehe wall-diving, kus hea nähtavusega on lausa lust sukelduda. Korallsein kukub 2m sügavuselt otsejoones 900m peale. Ühel sukeldumisel lugesin kokku 17 kilpkonna, 20 haid (riifikad siiski ainult), 9476 Barrakuudat ning 325 Trevallyt. Fotokas oli Peetri käes, kes tol päeval sukeldus Mabulil. Meil on pilte vee alt juba piisavalt, mistõttu seekord säästsime endid ainult eriliste asjade jaoks, mida Mabulil oli kõvasti rohkem, kui Sipadanil. Kui aus olla, siis Sipadan jättis mulle pigem sellise keskpärase tunde, kuigi algajamad sukeldujad (meie grupis siis kõik peale minu) olid täiesti vaimustuses. Olen vist riifihaide ja kilpkonnadega juba niivõrd harjunud, et eriti pinget ei paku. Ainus lahe asi Sipadanil oli suured Big-Eye Trevally ja Barrakuuda kalaparved, mis haarasid sind enda sisse nagu oleks orkaani tsentris. See oli küll tunne, mida mujal eriti ei leia.
See-eest avastasin Mabulis enda jaoks muck-divingu võlud. Jube lahe oli nende väikeste ja suuremate olevustega peitust mängida. Pealegi rohkem Eesti moodi sukeldumine ka, kui veetemperatuur välja arvata.
Peab ütlema, et kuigi mu ootus kojuminekule oli päris suur, ei teinud see lisanädal Aasia paradiisis väga suurt kahju (ok, nali naljaks, päris vägev oli). Kahju on ainult sellest, et Londonisse ei saanud minna. Tundub, et suvel tuleb üks nädalavahetus ette võtta, et perekond Primefunka üle vaadata. Ka ei jõudnud ajanappusel Borneo dzhunglisse, kuigi Oran Gutangide nägemine on eniveis suur unistus (nagu Vaalhai) ja muid pärdikuid juba Indoneesias ka kohatud. Kuna Air Asia oli meeldivalt vastutulelik ning otsustas mulle kasutamata pileti eest raha tagasi kanda (loodan, et Easyjet teeb sama), otsustasin kasutada Qatari pakkumist, et kiiremas korras saaks lennata Rooma ning sealt pean ise kuidagi koju saama. Nad lendavad küll ka Stockholmi kuid sinna oli neil pakkuda kohti alles järgmisesse nädalasse. Otsustasin võimalusest kinni haarata ning lennujaamas selgus, et õigesti tegin. Paljud tuhavangid saavad alles järgmisel nädalal koju. Kuigi Qatari lennueelne klienditeenindus oli paras pettumus (broneerimisnumbrid hõivatud, mistõttu pidin kasutama ühe KL-is pesitseva tuttava abi, kes käis füüsiliselt Qatari kontoris ja orgunnis mulle uue bronni), oli lend ise täiesti pöörasel tasemel. Vahemärkuseks veel see, et Kuala Lumpuri rahvusvahelise lennujaamahoone keskel on täiesti pesuehe dzhungel üles seatud. Tutikas Qatari Boeing 777, laiad istmevahed, sadu filme (mõned sellised, mis hetkel veel kinos jooksevad) ja muud meelelahutust, tekk-padi-silmaklapid ja isegi SOKID! olid kõik ilusti olemas. Ja muidugi joogid olid tasuta, mistõttu olin pärast õhtusööki (mis oli umbes sama hea, kui Truffes) end varsti meeldivalt magama tripsutanud (Gin-gin). Vahepeatus Dohas ning veel üks samasugune lennusessioon. Peab Qatari kampaaniatel silma peal hoidma. Niimoodi võib täitsa lennata :)
Nüüd siis pärast 24-tunnist lennusessiooni ja passimist Rooma lennuväljal, olen jõudnud enda rännaku lõpusirgele. Kirjutan neid ridu Oslo lennujaama väravast nr 42, kust varsti väljub Estonian Airi lend koju. Kui lennuk Rooma jõudis, vahetasin riided soojemate vastu, sest väljas oli meeldivalt karge 12 kraadi. Mul tuli lai naeratus näole, kui õues enam higistama ei pidanud ning lasin tunnikese kevadpäikesel ennast jahutada. Ma olen ikka pesuehtne põhjamaalane, midagi pole öelda. Muuseas, 99% rännakutel kohatud võõramaalasi pakkusid, et olen rootslane ning paljud skandinaavlased hakkasid minuga omas keeles rääkima (kaasa arvatud siin Oslo lennujaama poodides). Peaks ikka Rootsi keele ära õppima, tuleb kasuks järgmistel reisidel svenska flikkaritega flirtides.
Huvivatast statistikast veel väike fakt: poole aasta jooksul sooritasin 17 õhkutõusu ja maandumist. Aga olgu see sissejuhatuseks reisi kokkuvõtvale peatükile, mis valmib viitsimise ja motivatsiooni saabumisel pärast seda, kui kodus saunas on käidud, Selveri kartulisalat söödud ja autoga 100 km maha sõidetud. Saab olema paras katsumus, arvestades et pole pool aastat sõitnud ning elanud ainult vasakpoolse liiklusega riikides (järelinfoks nii palju, et Viru Keskuse parklast sõitsin täna välja vasakul pool :D)
Take me home, country road...

(Kuna selgus, et Oslo lennujaama internet on sigakirves, siis reaalselt postitan selle peatüki järgmisel päeval juba kodust :D)

Leia frogfishi suu ja silmad? :)

Kruuda Barrakuuda

Krokukala tegi silma

Tule saarele sa...

Enda viimased päevad Indoneesias veetsin Balilt 2 tunni laevasõidu kaugusel asuval saarel nimega Nusa Lembongan. Tegemist on suhteliselt väikse saarega, kus elab 7000 kohalikku ning pidevalt viibib umbes paarsada turisti. Põhiliselt minnakse sinna, et pääseda kiirelt Lõuna-Bali turistilõksust ning selles mõttes on saar tore, et eriti palju sinna seda Kuta koledat kontingenti, kes kipuvad klubides kaklema ja ülle doose saama, ei satu. Õhtud on rahulikud ja chillid. Kuigi algselt oli plaan seal mitu päeva sukelduda, piirdusin siiski ainult 2 veealuse seiklusega. Nähtavus oli hea 25m ja rohkemgi kuid kogemus Komodolt oli vist niivõrd unustamatu, et Lembongani riifid jäid ikka kõvasti alla. Ilusad korallid olid kuid elukaid ikka kordades vähem. Ainus highlight oli kahe Leaf-Scorpionfishi leidmine, mille peale isegi kohalik divemaster tegi suured silmad. Kahjuks fotokas Peetri käes, kes sellega veel natuke rändab. Igatahes pärast neid sukeldumisi otsustasin raha kokku hoida ning ülejäänud 2 päeva rändasin saarel ringi. Autosid saarel muidugi pole aga mopeede leidub. Mina muidugi rentima ei hakanud ning panin jala ühes suunas ajama õhtul pärast õhtusööki. Sain hea 10 minutit käia, enne kui pea kohale saabus vihmamets ning ma jäin sellest kottpimedusest pimedaks ning absoluutselt mitte midagi ei näinud. Kuigi käisin mööda rada, siis keset vihmametsa kottpimedas käsikaudu kobada pole väga rõõmus. Kuidagi jõudsin siiski metsast välja tagasi tsivilisatsiooni ning otsustasin oodata siiski päikesevalgust. Järgmine päev laadisin enda kaamera uute täitmist ootavate pildiraamidega ning panin ajama. Hiljem kaardi järgi otsustades tegin umbes 15 kilomeetrise ringi, mis sellises palavuses ja pidevates tõusudes-langustes (vulkaaniline saar ju) oli päris paras katsumus. Õnneks jäi kaamera ette ka piisavalt lahedaid tegelasi (eriti vinge oli sattuda kohaliku küla kooli juurde, kus just tunnid olid lõppenud). Ma arvan, et igaüks, kes on Indoneesias käinud, on minuga nõus, et selle maa suurim vaatamisväärsus on kohalik rahvas. Ei ole võimalik lihtsalt, kui fotogeenseid ja huvitavaid karaktereid siin leidub. Eriti rõõmuvalmistavad on lapsed - kui kooli juurde jõudsin läks terve õu kihevile ja paljud tahtsid, et ma neist pilti teeksin ning siis ekraani pealt näitaksin neile enda pilti. Tundus, et see pole igapäevane, et keegi nii suure kaameraga neid ründab. Ja nende naeratused on lihtsalt nii siiralt südantsoojendavad, et mul oli terveks päevaks naeratus ja muie näol. Võin kindlalt öelda, et IGA INIMENE, kes mulle vastu tuli sellel rännakul, naeratas ja ütles vähemalt tere või tuli uurima, kuhu ma lähen ja mis mu nimi on ja kust ma pärit olen ja mis kuradi koht see Eesti on. Pidasin ikka päris palju vestlusi seal saarel maha :)
Teine asi, mis mulle selle saare puhul meeldis, oli hinduistlik keskkond. Võrreldes muu, islamistliku Indoneesiaga, on Bali ja tema väiksed saared, oluliselt chillim ja mõnusam. Nii näiteks polnud kellelgi midagi selle vastu, kui ma astusin läbi kohalikult küla koosolekult, mis on natuke vist pigem usurituaal, kui tavaline asja-ajamine aga tol hetkel polnud kahjuks kaamerat kaasas. Sellega seoses saab veelgi rohkem kinnitust fakt - parim kaamera on see, mis sul kaasas on :D
Suurem osa majadest on rohkemal või vähemal määral vaatamisväärsused oma hinduistliku ornamentika ja väikeste (või jõukamate majapidamiste puhul suuremate) altaritega, mis igas aianurgas väärikalt seisavad. Aiaväravad on kõik suured ja maiesteetlikud, nagu astuksid järjekordsesse templisse. Ning väraval istuvad kohalikud ja patravad maasta ja ilmast. Chill-grill-brazil. Mängivad kitra või harjutavad enda Gamelani oskusi. Ja laulavad, kõik kurat oskavad siin laulda, ma ei saa aru kuidas see võimalik on :)
Aga pärast paari päeva Lembonganil ning jalutuskäiku ka kõrvalsaarele Ceninganile, kuhu viis rippsild ja mille mägisel maastikul jätsid mu plätad eluga hüvasti (mistõttu pidin 20 krooni eest laskma end mopeedil tagasi tsivilisatsiooni transportida, mis oli omaette lahe kogemus), otsustasin päev enne enda tagasilendu Kuala Lumpurisse, sõita tagasi Balile, et veel päevakese surfata. Seekord aga vedamist polnud, kuna lained olid lamedad ja jõuetud. Seega chillisin tõesõna lihtsalt niisama linna peal. Kaamerat ei viitsinud kaasa tirida, kuna Kuta on lihtsalt üks suur turistilõks aga peagi pidin vastu näppe saama, kui kuulsin järjekordset Gamelan-orkestrit, mis aga selgus, oli hoopis kohaliku kooli väikeste mardikate orkester-taidlus-etenduse proov. Nad olid vaevalt mingi 6-7 aastased aga see energia, millega trumme ja potte-panne taoti ja kuidas üliilmeka näoga oma äraõpitud osatäitmist etendati, oli lihtslat unustamatu. Niii kuradi kahju, et kaamerat kaasas polnud. Õpin oma vigadest aga aeglaselt :D
Nüüd aga võib juhtuda, et tänu Islandi vulkaanejakulatsioonile on ka minu Kuala-Londoni lend tühistatud määramatu ajani, mistõttu otsustasin kiire reageerimise tulemusel lennata Qatar Airwaysiga Rooma täna õhtul. Vaatab, kuidas õnnestub sealt koju pääseda. Seiklused jätkuvad Euroopas :)
Kiiping ju in tatsh!

Keep smile

Keep smile vol 2

Pahad vaimud pähh!

Bridge to paradise

Vaene väike nahkur potsatas puu otsast alla