Alustaksin sellest, et poole aasta jooksul oli mul tegelikult kaks suhteliselt erinevat reisi. Austraalia osa oli nö lahtirebimine ja võõrutusravi ning Aasia tripp oli uutmoodi alustamine. Tegelikult ei toimunud Austraalias mitte midagi sellist, mida poleks enne mu elus juhtunud. Iseenda eest ei ole võimalik põgeneda. Vahe on lihtsalt selles, et kõik toimus "puhtas" keskkonnas - puudusid juba olemasolevad seosed, eeldused ja tingimused. Katsed toimusid nö ceteris paribus, mistõttu sai enda kohta teha palju selgemini piiritletavaid järeldusi. Õppisin nii mõndagi enda hirmude ja komplekside osas, paljud neist sooritasid selle reisi ajal ka harakiri. Nood, kes pidasid vastu, said aga ametlikult enda alalise elukoha ja sissekirjutuse. Vähemalt saab nüüd sotsiaalhoolekanne nendega fokusseeritult tegeleda :)
Võiks siis öelda, et Austraalia oli nagu labor, kus toimusid empiirilised katsed ja Aasia tripp oli nendest järelduste tegemise periood. Mäletan selgelt, kuidas Sydney hosteli alumisel naril istudes saabusid katsete tulemused ning nende žiletina lõikav sõnum nüsis piltlikult öeldes vasaku käe rannet. See oli reisi lowpoint, kuid ühtlasi ka kõige otsustavam ja kokkuvõttes reisi õnnestumise seisukohast täitsaim moment, enda avastamise ja ühtlasi ka iseendaga leppimise hetk. Pärast 1,5 tunnist südamlikku vestlust teisepool maakera asuva isaga oleks nagu restart toimunud ning tulemused saadeti tõlgendamiseks ja järelduste tegemiseks analüütikaosakonnale. Tol õhtul sai tehtud ka otsus Aasias trippimise osas - see oli väikestviisi taassünni algus ja nüüd tagantjärele võin öelda, et trankviilne keskkond aitas oluliselt kaasa katsetest õigete järelduste tegemisel. Ning kindlasti oli siin oma osa ka mu elukogenud ja võiks isegi öelda, spirituaalsest teejuhist reisikaaslasel. "That's life", "Palju tähtsam on reis iseendasse" ning unustamatu "Vaatab, mis coin ütleb" on ainult mõned seisukohad, mis selle reisi palju nauditavamaks tegid :)
Paljud on mulle pärast enda pajatusi öelnud, et olen üks väheseid, kellel taoline ettevõtmine on õnnestunud. Tõsi ta on, tulin tagasi oluliselt õnnelikumana ning enesekindlamana. Olen paljudes asjades nii enda kui teistega leppinud, andeks andnud ning asju uues valguses näinud. It's not about who you are, it's what you do that defines you. See mõte aitas mul jõuda selgusele enda pere ettevõttesse tagasi pöördumise osas, kuigi enne reisi olin selles osas üpris skeptiline. Kindlasti oli oluline, et ma ei jäänud vastu enda tahtmist edasi Austraaliasse punnitama ning seal orjatööd tegema. See ajafront ja toimunud seiklused olid just õige kogus ja kontsentratsioon ühe hästi õnnestunud tripi koostises. Peab ära tabama, miks sa tulid ja mida sa ise tahad teha, mitte tegema nii, nagu kõik teised teevad. Kuigi mulle öeldi, et nii kui tagasi jõuad, hakkad kahetsema, ei ole seda juhtunud. Kõik läks täpselt nii, nagu pidi ja kuramuse hea meel, et nii läks :)
Tõeliselt värskendav on jälle ajugümnastikaga tegeleda, reisi ajal kippus mõistus pidevalt hibernatsioonistaatusesse lülituma. Reisikirg sai ka mõneks ajaks nüüd rahuldatud ning sellist suurejoonelist projekti paari aasta jooksul tõenäoliselt ette ei võta. Aga 2011 tahaks kindlasti seljakoti selga tõmmata ja umbes kuu aega Aafrika idarannikut avastada, kui head lennupiletid leiab. Rongipiletid enda sisse on juba olemas :D
