Profiteekonna algus...

Opaaa. Ongi esimene etapp läbitud. Reedel lõppes mu Dive Control Specialist kursus ning esmaspäeval lähevad paberid SSI peakontorisse teele. Üpris meeletu paberimajandus selleks, et endale väike sertifikaat saada :)
Koolitus oli vinge, kuna seda viis läbi üks kogenumaid instruktoreid siin linnas. Renaldo alustas instruktorikarjääri tänaseks 28 aastat tagasi, töötades algul NAUI, siis PADI ja lõpuks nüüd SSI instruktorina. Kogemust ja tarkust on mehel jagada rohkem, kui nädalaga suudab rääkida :)
Kursus on aga suunatud rohkem DiveCon töö sellele osale, mida PADI Divemasteritele ette pole nähtud. Asi selles, et SSI DiveCon on sisuliselt sama, mis PADI Assistant Instructor ning just õpetamisele oli see nädal pühendatud. Selle litsentsi omandamisega on mul õigus õpetada OW õpilasi Instruktori juhendamisel. Litsentse ma aga välja kirjutada ei tohi. Kursusel pidime ette kandma mitu presentatsiooni, kus pidid sisalduma kindlad elemendid (a la varustuse müük, keskkonnamõju, järgmise treeningu müümine jne) ning ettekandel pidi olema kindel struktuur ja ajalimiit. Samuti viisime läbi mitu basseinikoolitust, kus õpetasime erinevaid OWD sertifikaadiks vajalikke harjutusi. Kuigi olin algul üpris närvis enda keele pärast, läks kõik tegelikult oluliselt libedamalt. Kõik harjutused läbisin esimesel katsel ning viimase presentatsiooni tegin 50 punktile, mida Renaldo hindas sisuliselt instruktori taseme ettekandeks. Ütlematagi selge, et pärast koolituse lõppu oli ta äärmiselt huvitatud minu jätkamisest instruktori koolitusel.
Enne lõpueksamit viisime läbi ka füüsilise testi, kus maksimaalsest 20 punktist sain 16, sealjuures 400m ujumistesti aeg tuli 8:30 (4 punkti 5st) ja harjutusel, kus pidi 15 min enda pead vee peal hoidma ning sealjuures viimased kaks minutit käed vee peal (selle vahega, et ühes käes oli kookospalm ja teises 1,5 kg raskust ning need ei tohtinud märjaks saada), tulid maksimumpunktid. Pean ütlema, et füüsiline vorm on viimase kolme kuuga teinud läbi umbes samalaadse transformatsiooni, kui kaitseväes esimese kolme kuu jooksul.
Soetasin eelmisel nädalal endale ka sukeldumisvarustuse, mis on elementaarne professionaalse sukelduja jaoks. Kuna raha laristada väga pole, otsustasin second hand varustuse kasuks. eBay kaudu leidsin heas korras SeaQuest ProQD BCD ning sama müüja müüs mulle ka 2 aastat vana (20 sukeldumist) AquaLung Titan LX regulaatorikomplekti, mis siin on üks levinumaid proffide seas (odav hooldada, äärmiselt vastupidav, kuigi Eesti külmadesse vetesse temaga ei läheks). Kokku kogu komplekt 9000 krooni, mis arvestades kohalikke hindasid, on väga hea tulemus, mida kinnitas ka Renaldo. Temalt ostan ka ühe kasutatud 5mm kalüpso, kuna tal hetkel raha hädasti vaja ning teeb hea hinna :P Siis vaja veel osta varustusele kott ning paar vidinat ning ongi tööriistad töötamiseks olemas. Esimene "töö" juba ootamas ka, nagu varem teatasin. Neljapäeval (kui mu DiveCon staatus selleks ajaks ikka aktiivne on) sõidan merele Mike Ball laevaga SpoilSport (www.mikeball.com), et vabatahtliku divemasterina minna parimatele sukeldumispaikadele siin regioonis. Olen põnevusest lõhki minemas :D
Kuid mis saab pärast seda kahte nädalat, on hetkel veel lahtine. Iseenesest poleks paha mõte jääda edasi enda instruktoripabereid tegema, kuid see tähendaks, et minust saaks SSI instruktor, mis siinpool maakera pole väga suur probleem kuid Euroopas ja Eestis praktiliselt tundmatu. Samas on asjal ka plusspool olemas, kuna SSI instruktoreid on oluliselt vähem, kui PADI instruktoreid, on töö leidmine üpris valutu ning tingimused paremini läbiräägitavad. Kuna mu eesmärk on rännata ja töötada samal ajal, siis peaks leidma kohti, kus pole tingimuseks vähemalt aastast lepingut. Ehk siis nö freelance instruktorina töötada.
Saaksin teha enda instruktoripaberid siinsamas Cairnsis Renaldo käe all, töötades vastutasuks laeval divemasterina. Sukelduda saaks muidugi kõvasti, keskmiselt kolme kuu jooksul umbes 150 sukeldumist. See oleks kõva kogemus ning aluspõhi instruktorina töö leidmiseks. Pluss nad maksavad ka mingit sümboolset palka, kuid selle suurust ma veel väga hästi ei tea. Uurin täna poes selle kohta.
Teine võimalus oleks siit ikkagi hakata allapoole liikuma ning äkki leida mõni teine koht, kus samadel tingimustel enda instruktoripaberid kätte saada. Tean, et linnas nimega 1770 on samuti selline võimalus kuid seal sukeldutakse oluliselt vähem, kui siin (heal juhul 3 sukeldumist päevas). Samas on seal ilm oluliselt parem. Tingimuste osas peab nendega veel läbi rääkima. Kuid enne seda vaja endale ka elatist teenida. Mis tähendab, et pärast merelt naasmist liigun tõenäoliselt siit allapoole ja katsun mõnes farmis endale tööd leida, seal kuu aega raha teenida ning siis sukeldumisega jälle edasi tegeleda, kuniks instruktorina raha saab teenitud.
Ahjaa, tsüklonihooaeg on alanud - esimene suurema kategooria troopiline torm Olga jõudis täna öösel mandrile. Kuna Cairns jäi keskmest siiski paarkümmend kilomeetrit eemale, on siin hetkel rahulikum ning ainult vihma sajab konstantselt. Öösel aga oli päris huvitav vaadata, kuidas palmid on 45-kraadise nurga all ning vihm sajab horisontaalselt :D Siiski pean tunnistama, et vihmahooaeg on selgelt alanud ning selles osas oleks küll aeg siit allapoole kolida. Sajab iga päev ning päris mitmel päeval konstantselt. See on küll soe vihm ja mõnus värskendus, kuid mingil hetkel tahaks päikest ka näha :)
Kui ma nüüd enne mereleminekut ei kirjuta, siis jääb pikem paus sisse. Aga eks ma hoian teid kursis ikka ;)

Iga asi leiab ükskord oma lõpu

Jep. Minu viimane reis laeval Kangaroo Explorer on nüüdseks läbi saanud. Nüüd jääb ainult Dive Control Specialist teooriakursus lõpetada ja sooritada eksam ning õige pea peaks litsents käes olema.
See oli üks kuramuse vinge lõpp kogu asjale. Kokku 3 päeva jooksul 11 sukeldumist. Sisuliselt olin vees iga kord, kui võimalus tekkis. Kõik instruktorid teadsid, et tegu mu viimase reisiga, seega polnud kellelgi küsimustki, kes sertifitseeritud sukeldujaid vee all juhendab ning keda saata parimates sukeldumispaikades väikse paadiga teisele poole riifi eksklusiivsukeldumist läbi viima. See oli mu viimane sukeldumine ning seni üks kõige meeldejäävamaid. Seda enam, et polnud seal kunagi enne sukeldunud kuid tõin kogu grupi sellegipoolest otse laeva tagasi, olles enne seda avastanud paar tunnelit, kust grupp edukalt läbi viia. Kui pinnale tulime laeva taga, oli rahulolu grupil täiesti taevani ning õhtul endale õlut ostma ei pidanud :D
Loomulikult teostasin ka kõik traditsioonilised lõpetamisaktsioonid - Öösel kella 12 paiku hüppasin keset pidu padualasti laeva katuselt vette, umbes 15m vabalangust ning perfektne maandumine. Umbes pool tundi hiljem tuli siis öösukeldumine selle sõna otseses mõttes. Seekord jätsin teiste mugavuse mõttes siiski alukad jalga. Tegu oli muidugi selles osas vastutustundetu sukeldumisega, et mul ikka paar õlut oli juba naha vahel aga samas nii kui pea vee alla kadus, kolis Hr.Kainus katuse alla ning kõik oli kontrolli all. Pealegi oli see Trip Director, kes mul vette käskis minna, et saaksin kogeda, kuidas käitun vindise peaga vee all, juhuks kui vaja näiteks kadunud sukeldujat keset pidu otsida. Ehk siis kogemus jällegi :D Väike segadus tekkis muidugi siis, kui üks meeskonnaliikmetest otsustas vee all purjus peaga, et tema tahab nüüd soolosukeldumist jätkata kuid kuna ta unustas enda lambi kaasa võtta, siis krabas ta mu sukeldumiskaaslase oma ning pistis punuma. Ma algul ei saanud aru, mis värk on ning panin talle lestade välkudes järele, kuna kartsin et äkki on kutt lämmastikulaksu saanud. Päris korralik tagaajamine oli, enne kui ta kätte sain. Tükk aega jagelesime käte abil seal vee all kuid lõpuks, kui veerand õhku veel järel oli, käskisin tal resoluutselt üles minna või muidu jääb üksi. Jätsin ta sinnapaika, otsisin enda lambita kaaslase üles (kes õnneks tuhises mulle järele) ning viisin ta tagasi laeva, hoides samas jobul silma peal. Lõpuks tuli ta üles ning sai päris tugeva peapesu trip directorilt. Jälle hea kogemus muidugi...
Igatahes on mul nüüd naha vahel 121 sukeldumist ning kõrini ei saa kohe kuidagi. Otsustasin selles osas midagi ette võtta ning läbi uskumatu vedamise nihverdasin ennast nüüd alates 28. Jaanuarist sellise laeva peale, mis sõidab siit Cairnsist 450 km põhja poole tõeliselt eksklusiivsete sukeldumiskohtade kanti, kus elutsevad sõna otseses mõttes Volkswagen Golfi suurused tursad ja paarkümmend haid ümber sinu tiirutamas on täitsa tavaline nähtus. Firma nimi on Mike Ball Expeditions (www.mikeball.com) ning tegu on siinse TOP1 sukeldumisfirmaga. Laev on luksuslik ning tavareisija maksab nädalase reisi eest umbes 25000 krooni. Mina aga töötan seal laeval Divemasterina ning sukeldumisteki abilisena 2 nädalat tasuta, sukeldudes vähemalt 2 korda päevas, kui mitte rohkem. Eriti vinge on see, et teised, kes uurisid seda võimalust, said vastuseks, et esimene vaba võimalus on alles Aprillis. Ma ei tea, kas mul lihtsalt vedas või mängis siin rolli asjaolu, et panin avalduse soovitajaks oma praeguse tööandja, kes siis minu eest paar head sõna poetas.
Samuti on hetkel paar rauda tules, et saada mõne luksusjahi peale, mis kruiisib Austraalia, Vanuatu, Uus-Kaledoonia, Paapua Uus-Guinea ja Soolomoni saarte piirkonnas. Kui see plaan õnnestuks, oleks mu elu unistus tõenäoliselt täitunud. Fingers crossed...
Muidu sajab siin aga juba neljandat päeva tugevat troopilist vihma ning tänavad on üle ujutatud. Eile üritasime väikest barbikjuud pidada kuid pärast ülemiste järve täit vett, mis 5 minutiga taevast alla sadas, loobusime plaanist. Vihmaperioodil on üpris raske enda tegevusi planeerida, seega jätkan lühikeses perspektiivis kaootilis-pragmaatilist joont ning säästan raha :D
Näpud sügelevad päris enda sukeldumisvarustuse järele aga enne, kui järgnevad plaanid selged, peab emotsioone taltsutama.

Vee all näeme, kogred!

Kuidas ma Kvolle jahtisin

Cheerz mates!
Austraalia on võimaluste maa. Lihtsalt tuleb kinni haarata sellest, mis ette visatakse. Nimelt shoppasin 2 nädalat tagasi supermarketis pesupulbri leti vahel kuid kuna siin puuduvad meile teada-tuntud Ariel, Dosia ja Omo, siis kasutasin juhust ja küsisin kõrval beebimähkmetes seikleva tüübi käest, millist ta mulle võiks soovitada. Loomulikult järgnes sellele pooletunnine vestlus Eestist, meie skandinaavlusest ja sellest, kuidas ta peaaegu oleks jõudnud Tallinna aga Poola teed olid liiga hirmutavad, et edasi sõita.
Igatahes vahetasime numbreid, kuna ta tegi suured silmad selle peale, et ma pole veel kordagi Cairnsi linnast väljapoole sõitnud, et kohalikke vihmametsasid uuristada. Luke, ametilt Cairnsi linna peaplaneerija, on nimelt kohalike Kvollide (Genus Dasyurus) hingeloo võtnud oma südameasjaks ning käib neid oma salakaameratega metsas pildistamas. Nii otsustaski ta mind järgmine kord metsa kaasa võtta, kui minekuks läheb.
Nii heliseski mul 30. detsembril telefon ning Luke pakkus, et järgmisel päeval võtab ta mind peale ning läheb kontrollib enda metsa jäetud kaamerad üle, samas näitab mulle toredaid kohti ja vaatamisväärsusi. Nii ka juhtus. Pean ütlema, et tegemist on äärmiselt laheda, intelligentse, uudishimuliku ning lõbusa selliga, kellel on armastav naine ja neli beebieas last (kõige vanem 2a). Mul pole nii head diskussiooni usu, nõukogude võimu, stalinlike repressioonide, Austraalia aborigeenide kurva saatuse, Paapua Uus-Guinea ohtude ja ennekõike Kvollide öiste seikluste üle veel elus olnud. Tõeline quality time, seda enam, et nägin tänu temale ka meeliülendavaid vaateid Austraalia vihmametsadele, vulkaanilistele järvedele ning kohalikule agrimajandusele :)
Siinkohal mõningased pildid kommentaaridega:

Luke uurib, kuhu tee viib

Kvoll uurib, kuhu Luke viib

Kvolli elutuba

Aga Kvollid olid kahjuks samal ajal, kui meie tihedas padrikus ringi luusisime, läinud külla Puu-Kängurudele, kel olid just kaksik-katsikud. Lõhnad olid üle terve dzhungli :) Seega otsustasime niisama chillida, nautida ilusat loodust, imevaid kaane, kes ennast meie jalgade külge sakkisid iga viie minuti tagant (päris palju verd purskab, kui kaan ära tõmmata :D) ja mis vihmamets see ikka ilma vihmata on...seega vahepeal ka väikest vihmasabinat. Kuniks Luke enda kaameratega mässas ja neid ööseks üles pani (koos lihakamakaga, sest kvollid on karnivoorsed elukad ikkagi), luusisin ringi, ronisin megasuure kivi otsa ja nautisin imelist vaadet mäe otsast tervele dzhunglile all orus, kaetud paksu vatitaolise pilvepadjaga. Ning milline ebareaalselt värske õhk üleval kilomeetri kõrgusel ikka on :)

Selle 46m kõrguse puu otsa mahuks terve Lasnamägi

Ümbritsetud tuhandetest juurdunud fännidest

Nagu ikka, pea pilvedes

Uue aasta võtsin vastu rahulikult. Mitte, et olekski olnud eesmärk selline, kuid kuna enamik mu kaaskannatajaid olid lennanud Sydneysse (nagu kõik teised 1,5 miljonit päkkpäkkerit) ning teised võtsid uue aasta vastu pardal, siis ei näinud erilist põhjust paduvihmasel uusaastaööl hakata üksi lakkuma. Käisin küll kaemas ilutulestikku, mis tegelikult väikese linna ja majanduskriisi kohta oli täitsa mango, kestis 10 min ja lõi taeva päris värviliseks kuid pärast ühte siidripoissi ning "Tagasi Tulevikku" esimest osa kobisin voodisse. Seega - uusaastaöö Austraalias möödus igavalt nagu Toyota Corolla tartu maanteel.

Kahjuks olen jätkuvalt edasi lükanud (seekord mitte enda soovil vaid kohtade puudusel) ka Yongalale sukeldumist. Juhuks, kui peaksin tööotsinguil ja rännakuil niiehknaa allapoole liikuma pärast enda DiveCon kursuse läbimist. Nimelt moodustas kogu paketist transport sinna ja tagasi pea poole summast. Natuke mõttetu üheks päevaks sukeldumiseks. Olen enam-vähem ära otsustanud, et ei jää instruktorikursust siia tegema ning teenin selle asemel parem raha. Seega peab ta mind veel natuke aega ootama :)

Ülehomme siis jälle merele, kahjuks viimast korda. Võtan kindlasti ka teravamat selle puhul kaasa. Huvitet osapooli laeval jätkub, selles ma ei kahtle :D Pärast seda aga nädal aega jälle vaba, peab mingi tegevusplaani välja mõtlema. Võib-olla rendin auto ja kärutan paar päeva ümbruskonnas ringi. Näis. Õppida ka vaja, kuna siis tuleb Dive Control Specialist kursus ning eksam.

Ahjaa, mu korterinaabritest ka paar sõna - elan koos ühe värske noore abielupaariga, Sakslane ja Austraallanna. Ning ossamumeie, milline põrgulik psaikobitch see tüdruk on. Ma ei suuda ette kujutada, kui mitu triipu see tüüp pidi enne ära tõmbama, kui sellise naisega altari ette läks. Iga jumala päev, kui naine töölt koju tuleb, lõugab ta hüsteeriliselt kaks tundi mehe peale, et too on maailma kõige suurem luuser (sukeldumisinstruktor muide :D), kulutab raha mõttetuste peale ja tema peab ainult üksi rabama, et sellest "sitasest" sharehouse'ist minema saada (tegelikult on maja väga lahe ja kena, nagu pildiltki võib näha). Uksed pauguvad ja pilgud tapavad, kui see naine vihastab. Täna vihastas ta vaese mehe peale, et too polnud viitsinud käia poes WC paberit ja viina ostmas :D:D:D

Aga paar pilti siis ajutisest "kodust" (siseruumidest hetkel ei teinud, kuna koristan just, hähää):

Elan kiropraktiku kohal, raginat jagub

Teel poodi kiikasin korra kodu poole

Austraalia harilik iminäppkonn